Pühad ja lumevangistus

Ja nad ongi jälle läbi... jõulud.

Meie selle aasta jõulupuu on mõnusalt väike (võrreldes eelnevatega), selle aasta jõulupraad oli ebatraditsiooniline - mesine sinepiküülik ja aedviljad, kuid kõik muu oli traditsiooniline - oma perega oma kodus.

25.12 on mu vanema venna sünnipäev. Sellest päevast on kujunenud minu pere jõulu-kokkusaamine. Tähistame venna sünnipäeva ja ühtlasi jõule. Lapsed saavad kingitusi ja suured sauna ja head seltskonda. Sel aastal oleks ilmataat peaaegu kõik untsu ajanud. Kuna vanaema jäi ootamatult haigeks, ei saanud ema oma plaani kohaselt 24.12 Põltsamaale ära sõita ja 25.12 hommik oli teadagi milline (Scarlett toimetas öösel). Esimest bussi ootas ta üle poole tunni graafikujärgsest ajast kauem, bussi ei tulnudki, siis läks natukeseks tuppa sooja, et üritada järgmise bussi peale. Ja oh imet, see buss tuli veidi varemgi, niiet vähe jäi puudu, et ema sellest bussist maha oleks jäänud :D Õnneks ei jäänud!

Kõige noorem vend, kes oli jõululaupäeval perega Tallinnas, tuli Põltsamaale ilma lasteta, kuna auto ei olnud parimas korras ning seetõttu ei riskinud kahe väikese lapsega sõitu ette võtta. Seda enam, et kolmas vend tuli samuti Tallinnast ja sai ta oma auto peale võtta. Tallinn-Tartu maantee ei olnud just oma parimas sõidukorras, kuid kenasti läbitav.

Meie aga olime 25.12 hommikuks totaalses lumevangis. Mulle aga teadupärast ei meeldi, kui mu plaanid vussi lähevad. Seega teatasin oma kallile kaasale, et minu vennal on täna sünnipäev, ma pean siit välja saama, isegi kui see tähendab seda, et pean kogu 120 meetrit tänavat auto laiuselt lahti kühveldama (olgu märkusena öeldud, et lume paksus oli 30-50 cm). Mees sai naerda ja mina kühveldada. Loobusin ca 40. meetri juures, kuid

mitte seetõttu, et 120 oleks liiga kaugel olnud, vaid seetõttu, et kui see 120 oleks lahti saanud (mäe otsa), siis sealt edasi ei läinud paremaks... kuna käisin ja veendusin selles, siis andsin alla. Läksin tuppa, võtsin seljakoti ja vantsisin poodi. Mees oli vahepeal lumelükkaja kätte saanud, kes lubas, et õhtuks on kõik Nõo tänavad lahti lükatud. See oli ca kella 11 ajal. Sahk jõudis meile pool 2 päeval. Ja nii saimegi kohe Põltsamaale startida.

Pühade ootel

Esmaspäeval oli Gretel lasteaias esimene jõulupidu. Võrreldes kevadise peoga oli pilt sootuks teine. Kevadel õpetaja süles mossis näoga tüdrukust (endiselt usun, et põhjuseks olid tol korral poolelijäänud uni ja sügelevad sääsehammustused) oli saanud imearmas julge ja hakkaja päkapikutüdruk. Kui poleks ise kogenud, ei oskaks ettegi kujutada, kui uhke üks ema oma vähem kui kolme-aastase lapse üle olla võib.

Soolakambris oleme nüüd kõik koos 2 korda käinud (mina 3 korda). Homme on mul 4. seanss töökaaslastega ja siis neljapäeval läheme jälle perega. Kõigile on mõju olnud väga hea. Lastel vinduma jäänud köha ja nohu jääk on kadunud, ise sain nohust paari päevaga lahti ja ka Tõnise kurguvalu kadus järgmiseks päevaks. Nüüd mul on mõte, et järgmise laste palavikuta köha-nohuga proovin esimesel kolmel päeval hommikuti soolakambris käia, et näha, kas saab haigusest kiiremalt üle (palavikuga ei tohi soolakambrisse minna). Esmalt ma muidugi loodan, et järgmiste haigusteni läheb pikalt aega, sest praegu meil ju kambri-kuur veel kestab ja 24.12-02.01 oleme kodused (st kodus, Põltsamaal, Harglas jne).

Ei aidanud mu hinge kinnipidamine midagi :P Kolmapäeva hommikul, tunnike peale laste aeda viimist helistati, et palun tulge Gretele järele, tal on silmapõletik. No oli jah hommikul veitsa silm punane, aga ei arvanud, et asi nii hull on. Eks lasteaia med. töötaja põhjendus oli iseenesest õige ja mõistetav, tegu väga nakkava viirusega ja Grete rühma pidu on 20.12, kurb ka, kui siis pool rühma silmapõletikuga kodus on. Nii siis olingi 2 päeva jälle kodus. Täna, reedel, oli "lastejaotus" selline, et Kirke läks aeda, kuna tal oli kell 4 jõulupidu, Grete läks hommikupoolikul issi juurde tööle kaasa, kell 12 tõi mees ta mulle ja kell 3 startisime kõik koos Kirke pidu vaatama. Pool 2 jäi Grete autos kenasti magama ja magas kuni õe peoni. Töölemineku kasuks sai otsustatud seetõttu, et silm oli Gretel juba ok, aga lasteaeda ei tahtnud veel viia.

Kirke oli peol tubli. Eriti hea nali oli see, kui ta läks oma pakile järele. Jõuluvana küsis, et kas salmi ka loed? Kirke natuke mõtles ja siis luuletas kohapeal paar rida. Ma polnud selle pealegi tulnud, et talle kodus veel üks luuletus õpetada, arvasin, et piisab lasteaia omadest küll. "Õnneks" ükski teine laps ka ei lugenud :P

Lapsed olid väiksematesse gruppidesse jaotatud ja esinesid 4-5 kaupa - jänesed, karud, lumehelbekesed ja päkapikud. Kirke oli lumehelbeke, seetõttu ka karrast peapael ja suleboast seeliku allserv.

Homme hommikul kell 10 alustame soolakambrikuuriga. Mulle mõjus kolmapäevane esmavisiit väga mõnusalt, loodan, et lastele meeldib ka ja saame nende hingamisteed vähe paremasse toonusesse jälle :)

Ja kõige suurem uudis on see, et KÖÖK ON TELLITUD! Kahjuks läheb kättesaamiseni ca 10 nädalat, aga mis on 10 nädalat peaaegu 3 aasta kõrval? Aeg lendab :)

On jõuluvaikus üle maa...

Nagu näha, on siinset blogi täielik jõuluvaikus tabanud :D

Rootsis sai käidud. Juba hakkab traditsiooniks saama, et kui mul on mingi kaugem sõit planeeritud, siis üks lastest haigeks pöörab... Sedakorda siis Kirke (kevadel Inglismaal käies ju Grete), hullu köhaga. Tuli kiire plaanimuutus, ema tuli meile, mitte lapsed ei läinud tema juurde.

Reis oli vahva. Päris huvitav kogemus oli laulda koosseisus, millesse kuulub 12 liiget, kelledest 7 on juba diplomeeritud või diplomi poole pürgivat koorijuhti, üks helilooja, üks pop-laulja ja noh siis 3 "tavalist" koorilauljat. Laeva esinemised oli ka meeleolukad, aga eriti soe esinemine oli Stokholmi Eesti majas. Sealne publik oli meile väga siiralt tänulik.

Eelmine nädal möödus jälle laste haiguse tähe all. Täitsa hull värk, et üks köha ajab teist taga. Hea, et ema saab aegajalt kolmapäeval meile tulla, nii saame omavahel päevad jagatud ja kodus töötatud. Reedel, kui minu kord oli tööl olla, olime "mõnusalt" lumevangis. Selleks ajaks, kui kell pool 12 sahk tuli, oli õnneks auto välja kaevatud, seega sain juba pool 12 tööle startida :D. Alguses mõtlesin ikka bussile minna, aga kui uudistest kuulsin, et bussid liiguvad vaba graafikuga, siis loobusin.

Pühapäeval, 3. advendil laulis meie koor Nõo kirikus. Üpriski ekstreemsed olud olid, kirikus oli sooja 2 kraadi! Aga me saime hakkama. Pärast maitses kuum glögi kohalikus kohvikus seda paremini. Tore oli peale jõulukontserti aasta kokku võtta kohvikus, kuhu ka lauljate pered oodatud olid.

Järgnevad 10 päeva pean hinge kinni, et lapsed aias vastu peaksid. Esiteks seetõttu, et lastel on jõulupeod kohe-kohe tulemas (17.12 Kirkel ja 20.12 Gretel), teiseks seetõttu, et kuna mul 27.12 algab puhkus, siis enne seda võiks ju natuke tööd ka teha... Kolmandaks seetõttu, et ees ootab palju käimisi: peale selle, et reedel on Kirkel lasteaias pidu, on pühapäeval valla jõulupuu kultuurimajas, kus on lastele teatrietendus ja kommipakkide jagamine. Laupäeval tahaks jällegi Tartusse soolakambrisse minna. Mu töökoht tegi toreda kingituse: 10ne korra kuuri soolakambrisse ja veel nii toredast, et sõpru ja peret saab soodushinnaga kaasa võtta. Koolieelikutele on lausa tasuta. Seega kasutame võimalust ja teeme kogu perega 5-10 korra kuuri läbi. Loodan, et see aitab laste köhadele-nohudele mingigi vahe saavutada.

Mis puudutab igasugu ehitustegevust, siis tuulekoda võtab kenasti jumet. Seinad on valmis, plaadid maas (veel vuuk on panna), valgustid tellitud. Kui kogu komplekt kokku saab, saab ka pilti näha.
Ka köök on profi poolt üle mõõdetud. Selle nädala teises pooles peaks olema see päev, kui köögimööbli tellimus ametlikuks saab ja siis jääb üle vaid oodata :D Või õigemini, siis tuleb end kokku võtta ja tapeet ära panna, plaadid lõplikult välja valida jmt.

Tali saabus

Ütleme nii, et kodus oldud aeg (haiguslehega) on ammu ununenud :D Jälle on kiire-kiire.

Vahepeal on tõeline talv saabunud ja saabus ta meie jaoks suhteliselt ebasobilikul ajal - enamvähem öö enne seda, kui meil oli vaja Tallinnasse venna juubelile sõita (26.11). Aga pole hullu, talve tarvis on tänapäeval autodel naelkummid ja kui valida sobiv sõidukiirus, on kõik OK. Venna juubel läks meeleolukalt - oli lihtne, armas, sõbralik. Minu ja abikaasa poolt ette valmistatud üllatus (video- ja pildipõimik, 23 minutit), oli vennale tore üllatus. Ka ülejäänud seltskonnale oli seal nii äratundmisrõõmu kui üllatusmomente. Selle video kokkulõikamine, tekstide ja taustamuusika otsimine jm võttis küll oodatust rohkem aega, mistõttu sünnipäevaks õmmelda planeeritud seelik jäi valmimata, aga küll see seelik kunagi valmis saab. See rõõm, mis see video endaga kaasa tõi, oli märksa väärtuslikum.

Olles "igipõline" naiskoori laulja, kehastun ma sel nädalavahetusel segakoori lauljaks ja sõidan "projektkooriga" Jäähääl Rootsi kruiisile. Lapsed lähevad vanaema juurde ja mees hakkab ehitama. Ei saa ju enne köögimööblit tellidagi (mõõtjat kutsuda), kui pliidi taha nurka jäävad ventilatsiooni- ja solgitorud on "kinni ehitatud".

Eile sai aga ära värvitud tuulekoda - esimene ehmatus oli päris suur, täitsa tibukollane oli. Hommikuks, kui värv kuivanud oli, nägi ta oluliselt mahedam juba välja :P Mingi värvikiht pidi sinna veel peale tulema, näis, milline on lõpptulemus. Põrandaplaadid on ka olemas, äkki saavad needki nädala lõpuks maha. Armas oleks!

Haigusleht

Täna võtsin siiski vastu otsuse, et paksu nohuga last (sedakorda Grete) aeda ei vii. Käisime hommikupoole mul töö juures kiiremaid asju ajamas (suur õde oli lasteaias), võtsime mõned asjad koju kaasa (et kiireid asju ajada :P), käisime arstil ja vormistasime end nädala lõpuni koju. Ametlikult!

Rahalises mõttes on otsus absoluutselt ebaratsionaalne, kuna meie riigis on süsteem selline, et haigusrahad arvestatakse eelmisel aastal sots.maksuga maksustatud tulu alusel ja kui "noor" ema lapse (laste) kõrvalt tööle naaseb, siis tal üldjuhul pole eelmisel aastal sots. maksuga maksustatud tulusid, seega saad haigusrahad miinimumi pealt. Aga mis seal ikka, laste tervis on olulisem! Siiani on isegi hästi läinud, et oleme saanud mõne päeva kaupa ilma haiguslehte võtmata kordamööda kodus olla. Samas haiguslehe võtmise positiivne külg on see, et kuskil ajusagara tagasopis ei vaeva pidevalt mõtet, et ma olen küll kodus, aga tegelikult ju tööl, seega peaks seda või toda tegema, sest on palju asju, mida saab ka kodus teha. Sel nädalal ma mõned töised asjad teen, aga ilmselt max tunnike päevas. Ja seda ka pigem seetõttu, et siis ei kasva meilide arv tööle naastes hoomamatuks.

Mis ma tahaks kodus olles teha jõuda teha on: pesumajandusega järje peale saada (pesta-triikida, kappidesse paigutada), köögi joonised põhjalikult üle vaadata ja läbi mõelda, 3 korda trenni teha, inglise keele viimaseid tunde mitte vahele jätta ja jõuda ka kodused ettevalmistustööd tehtud, ideaalis tahaks ka venna juubelisünnaks seeliku õmmelda. Veel oleks vaja gladioolisibulad ära puhastada ja kapi otsa karpi panna... Aa, ja koori jõulukontserti on vaja ka korraldada.

Kiire, kiire...

Üldiselt läheb meil kenasti. Lihtsalt aeg kaob käest, hommikul kõik see mees tööle-lasteaeda, õhtul väsinult koju, mingi kiiremat sorti õhtusöök, mõned mängud või pusled, peagi vanni ja magama.

Tööl sain 2 nädalat tagasi lisaülesande. Iseenesest tore, kuid äärmiselt ajamahukas projekt. Õnneks peaks järgneva paari nädalaga suurem osa ühele poole saama. Selle tõttu on põhiülesannetega seonduvad asjad veitsa unarusse jäänud, oleks vaja mitmeid projekte uurida, äkki õnnestuks seeläbi ingliskeelsete õppurite arvu veidigi suurendada, aga hetkel ei jää aega süveneda.

Lapsed hakkavad pikkadest lasteaiapäevadest väsima. Üleeile lõi Gretel nohu ninna. Kuna olemine on reibas, siis käib lasteaias, täna oli imekombel nohu juba oluliselt vähem. Ei tea, kas aitas eilne taldade määrimine ja villased sokid õhtul või mis... Aegajalt köhib ka, aga "liiga vähe" selleks, et koju jääda. Eriti selle lisaülesande valguses, seda ei saa ma hästi kodust ka ajada. Samas, olgem ausad, kui praegu emmal-kummal palavik tuleks, peaksin ma igaljuhul saama koju jääda, sest kes see muu ikka jääks?

Õnneks saab vahepeal ikka akusid ka laadida. Näiteks möödunud laupäeval oli meil koori kontsert ja peale seda pidu teemal keskaeg. Pidu oli hoogne ja meeleolukas, ei tahtnud kuidagi lõppeda. Pärast olid mul 2 päeva lihased haiged, sest ma ei mäleta, millal ma viimati 7- sentimeetristel kontsadel 4 tundi praktiliselt järjest tantsisin.

Sel nädalavahetusel ootab meid pühapäeval ees pikem automatk, kuna isad elavad Eesti eri paigus ja oleme ikka mõlemal pool alati käinud. Ning nii järgmisel kui ülejärgmisel nädalavahetusel tuleb ette võtta Tallinna ots, kuna sugulaste sünnipäevad tahavad tähistamist. Sedasi siis!

Suurprojekt

...on alanud, st, et köögimööbli tellimine on jälle avatuks kuulutatud.

Õigupoolest juhtus see ca 2 nädalat tagasi, kui võtsime end kokku ja köögimööblifirmasse vedasime, et laseme uue pakkumise teha. Kolm aastat tagasi võtsime pakkumise Arensist, nüüd suundusime Expert Köökidesse, kus selgus, et nad on Arensi edasimüüjad :P See meid ei seganud, sattusime hoopis väga meeldiva tütarlapse juurde, kes mõtles kaasa, julges oma arvamust avaldada (ala miks teil nii palju kappe kööki vaja on? külmiku asukoht mulle ei meeldi). Külmiku osas andsin talle vabad käed, et kui suudad talle parema koha välja mõelda nii, et ta elutuppa kätte ei paista, siis palun väga. Meil läks tookord salongis 2 tundi. Olime ju välja mõelnud, et tahame täispuidust mööblit, vaadates aga seal neid täispuidu uste profiile, ei tundunud need "meie omad". Valisime lõpuks väljas olnud näidise järgi spoonitud uksed, mida saab peitsida paljudesse erinevatesse toonidesse. Praegu jäime selle juurde, et tulevad tumepruunid kapi uksed ja naturaalne liimpuit-tamm tööpind. Ma täitsa usun, et olen mõne aja pärast ahastuses selle hooldamise tõttu. Aga sellega tegeleme siis, kui see aeg kätte jõuab :D

Uste lingid ja kõik sai valitud, kuid nädala pärast joonistele järele minnes selgus, et meie valitud lingid hästi ei sobi, kuna seal ei olnud kõikides mõõtudes linke ja kuna ühed sahtlid on vaid 30 cm laiad, siis neile oleks meie valitud lingid koledad jäänud. Lõpuks me ei leidnudki päris sobivaid ukselinke, mõtlesime Marivarisse vaatama minna (milleni me pole veel jõudnud).

Eile, kui mul ema lastega meie juures oli (Kirke endiselt köhib ja seetõttu on nad kodused), kasutasime võimalust minna tapeete ja plaate vaatama. Tapeediga juhtus sama lugu, mis kunagi elutoa kardina kangaga, et kui me oleme miskit suure vaevaga välja valinud, siis selgub, et seda enam ei toodeta :P Ca 2 aastat tagasi ju tellisime elutoa tapeedi ja samast sarjast pidi tulema ka mustrita tapeet köögi sellele seinale, mis elutuppa paistab ja kuhu ülemisi kappe ei tule. Nüüd aga selgus, et see sari tootmisest maas ja olime sunnitud uue valima. Kõigepealt üritasime TapeediStuudios, no ei tekkinud äratundmisrõõmu, siis käisime selle kõraval asuvas plaadipoes, millest pajatan veidi hiljem, lõpuks K-Rautas ja Decoras. Decora kõige viimasest kataloogist tundus üks sobivat. Ega vist ei tohi teist korda vaatama minna, äkki siis enam ei meeldi ja kust siis jälle uut leida :D

Mis aga puutub plaadipoodi, siis sinna läksime seetõttu, et köögi kappide vahele on ju plaate ka vaja. Pole kindel, et need kohe koos mööbliga osta saame (raha pärast), aga jällegi, hinnates oma võimalusi kahekesi poodi minna ja midagi rahulikult vaadata, kasutasime võimalust. Rääkisin poepoisile oma mõttest, et kui paneks suured plaadid, nt mõõdus 30*60, püstipidi, siis jäävad vaid pikkipidi vuugid, sest kappide standardvahe on 60 cm. Ta ei vaadanudki mind kui tulnukat :D Ühed plaadid, mis mõlemale tohutult meeldisid, ei mahu kohe kuidagi eelarvesse (sest iga 30*60 plaat maksis 1800 krooni) - arusaadav, tegu oli käsitööplaatidega, millel pits oli kahe klaasi vahele pandud, aga usun, et kööki oleks need veidi liig olnud ka. Minu idee seoses plaatidega oli see, et nad peavad kööki värvi tooma ja kui on suured plaadid, siis on üksikud suured motiivid. Ühed plaadid enamvähem vastasid neile kriteeriumitele - sellised kevadiste lehtede helerohelised, ühevärvilised ja siis kribu-krabumustriga ja võimalus kasutada helerohelisest klaasist vahetükke. Juba varem olin mõelnud, et kuna kapid saavad olema naturaalsetes toonides (nagu paljud muud asjad meie elamises - pruun-beež), siis plaatide ja kardinatega tuleks sisse tuua roheline, punane või äärmisel juhul kollane. Eks näis, ilmselt plaate läheme veel mujalegi vaatama.

Pidustused möödas

Kirke sai 5. Täitsa asjalik piiga juba - tundlik, ent siiras, võõrastes paikades pelglik. Üle kõige armastab laulda, tantsida, joonistada.

Laupäeval käisid tal sünnipäeval sugulased ja pühapäeval esimest korda lasteaiakaaslased. Natuke palju vist sai (emotsioone, kuigi need kõik olid positiivsed), sest täna öösel kiskus larüngiidilaadse köha üles. Õnneks lausa atakki ei tulnud, aga igaks juhuks jäin nendega koju, et pisut kosuda ja emotsioone maha laadida.

Loodame, et neljapäeval saavad taas lasteaeda, sealsega peaks siis ta sünnipäeva-maraton lõppema, kui oma sünnipäevalaulu ka lasteaias kätte saab.

Laupäeval, kui oli perega sünnipäev, ei jõudnud ta ära oodata, millal talle sünni-päevalaulu lauldakse, kusjuures me pole varem ühelegi lapsele "Õnne soovime sul" laulnud. Enne tordi lahtilõikamist siis laulsime ja onud tõstsid ta õhku.

Pühapäeval oli mul ema abis kogu seda kampa haldamas (tegelikult oli ta kogu nädalavahetuse mul abis:). Paar nädalat enne, kui oli aeg kutseid teha, küsisin mitmel päeval ta käest, keda ta soovib oma sünnipäevale kutsuda, iga päev käisid läbi samad nimed ja minu üllatuseks tahtis ta kutsuda (vaid!) 6 last - 5 tüdrukut ja 1 poisi. Ma olin vaimu valmis pannud, et üle 10 hästi ei tahaks. Ma veel pakkusin, et kas seda ei taha või toda ei taha, aga ta jäi endale kindlaks. Üks laps oli selline, keda ma polnud kordagi näinud, kes sel aastal kõrvalrühmast nende rühma tõsteti. See oli positiivne üllatus, et ta kellegi võõra nii ruttu omaks oli võtnud. Lapsed olid tublid ja 3 tundi möödus kiirelt. Veidike suunasime ka nende tegevusi, aga üldiselt kulus aeg neil oma mängude peale.

Kokkuvõttes - kuigi ma olin pühapäeva õhtuks kaunis kutu, olin õnnelik, sest laps oli kogu nädalavahetuse olnud nii siiralt ja vahetult rõõmus, et see lihtsalt ei saa külmaks jätta.

Tehtud asjadest

Nii, trepp on valmis, tegelt juba vist 2 nädalat. Ja juba hakkab tekkima valgele kivile käimise trajektoor :D

Juurikad ja lillemugulad on mul ka üles võetud. Saagiks 3 ämbritäit mõnusalt suuri porgandeid, 6 kaalikat ja poolteist ämbrit punapeete. Kaalikad on juba ka "ladustatud" - loomulikult sügavkülma. Ühepajatoidupakikesi sai 6, need sisaldavad paar peotäit kaalikatükke ja paar peotäit porgandiviile. Ülejäänud porgandid ootavad ka koorimist ja supiporgandiks lõikumist, et samuti sügavkülma rännata. Talvel on hea mugav võtta küll, kuigi praegu on igavene tüütus :P

Gretet tabas esmaspäeva pärastlõunal lasteaias kummaline kõhulahtisus, seetõttu olen nüüd 2 päeva nendega kodus olnud. Homme lähevad lasteaeda, sest kui see oli viirus, siis põdes Grete selle ülikergelt läbi. Või oli midagi muud... Ise ka imestan, kuidas lastega kodus olles mul nendega nii palju kannatust oli... üldse ei olnud vaja pidevalt kellegi peale häält tõsta. Kas nad on nüüd suuremad ja teevad seetõttu rohkem pahandust või olen mina igasuguse kannatuse kaotanud, võta nüüd siis kinni! Ah, tegelt täna oli juba päris tore, saime riidudeta hakkama :)

Seened tehtud

Möödunud nädalavahetusel käisime maal seenel. Seeneuputus oli läbi saanud, aga ei saa öelda, et ma nüüd seentest ilma oleksin jäänud (mees jäi ootamatult haigeks, seega mitmuses ei saa rääkida). Läksin korjama kahte kilo riisikaid, et teha seeneletšot, selline mõnus salat seentest, tomatist ja sibulast, mis sobib nii pitsale, kastmesse kui vormirooga. Kui viimaks kõik oma (ja ka venna korjatud) riisikad kupatatud said, oli neid kokku 4,8 kilo :P

Nagu tänaseks selgunud on, oligi viimane aeg seenele minna, sest nüüdseks on öökülmad saabunud ja seentega ühel pool. Jäänud on veel aiamaa ja kasvuhoone koristamine, gladioolide-daaliate-peetide-porgandite ülesvõtmine, tulpide mahapanemine ja võibki talve (tubase) perioodi alanuks kuulutada.

See nädalavahetus tuleb küll kodune, kuid väga tegus. Laupäeva pärastlõunaks on Kirke rühmakaaslase sünnipäevale kutsutud Tartusse mängutuppa (ja meie Gretega läheme sel ajal shoppama ;) ja pühapäeva lõunal lähen nendega esimest korda nö suurde teatrisse (lasteaia saalis käivad neil muidu ka aegajalt lasteteatrid). Suhteliselt hilja, arvestades, et Kirke on peagi juba 5, aga parem hilja kui üldse mitte :P Ilmselt poleks ma nüüdki veel läinud, kui otse kutsutud poleks... Näis siis, kuidas neile meeldib ja kuis nad end üleval peavad. Pärast teatrit kutsus veel ema külla pannkooke murakamoosiga sööma :D

Särki-värki

Täna käisin üle mitme aja peale tööpäeva aias toimetamas.

Nimelt, istutasin ära kingiks saadud 5 päevaliiliat ja roosa murtud südame ja pealekauba saadud piparmündi juure. Seejärel korjasin kasvuhoonest ära kõik tomatid, õigemini lõikasin kääridega koos kobaratega. Kuskilt lugesin, et nii järelvalmivad nad paremini. Päris rohelisi on suhteliselt vähe, enamus on ikka juba värvi muutma hakanud. Usun, et nüüd, kui neid korraga rohkem valmib, teen veel mõned hoidised (paprika-tomati tšatnit ja borši põhja), kuhu tomatit kulub ja ongi nendega ühel pool. Kukre ikka ka veel tuleb, nt pühapäeval korjasin umbes 8 liitrit. Nii nädalas korra isegi kastan veel. Ja suvikõrvitsad on maru ilusad, ikka muudkui õitsevad ja kasvavad. Aedoad küll rookisin enamuse ära välja, kui pühapäeval viimased kaunad küljest ära korjasin; kõige viimase külvi jätsin veel kasvama, kuna seal oli väikeseid kaunu, mida ära korjata ei saanud.

Trepp on enamvähem valmis. Plaaditud sai pühapäeva (12.09) õhtuks, vuukimiseks sobivaid ilmasid siiani ei olnud, täna sai sellega algust teha. Pilti teen siis, kui trepp päris valmis on.

Kirkega oli siin vahepeal teema. Rääkis ta ju juba kevadest saati, et tema tahab balletikooli minna. Isegi uurisin Vanemuise varianti, aga kuna kiirelt sai selgeks, et mitu korda nädalas kella neljaks ei ole meil võimalik teda Tartusse vedada, siis uurisin kohalikke variante. Teadsin, et kohalikus spordihoones tegutsevad laste tantsutrennid. Kõik oli kena, läksime esimesse trenni, Kirke tegi vaimustunult kõike kaasa, Grete istus minu kõrval ja vaatas pealt. Vaikselt lootsin, et temagi läheb kaasa tegema, sest tema rühmast oli paar tüdrukut veel. Seda ei juhtunud, aga see ei heidutanud mind. Peale trenni küsis Kirke, et kas homme on jälle trenn ja ootas põnevusega järgmist trenni. Kui see kätte jõudis, ei jõudnud ta kodus ära oodata, millal juba minema hakkame. Kohapeal selgus (see oli tegelikult varem teada), et trenni teeb teine juhendaja, lapsed olid enamus samad, mõni üksik oli juures ja siis teatas Kirke nutuvõru ümber suu, et tema ei taha trennis olla, et siin on nii paju võõraid. Ei aidanud julgustamine ega veenmine, samuti mitte jutt, et kui ta kaasa tegema ei lähe, siis me enam ei tule trenni. Kuna koju olid külalised tulemas, siis ei jäänudki trenni , vaid tulime 5 minuti pärast ära. Viimase hetkeni lootsin, et kui ütlen, et läheme siis ära koju, et siis läheb ikka kaasa tegema, aga sel korral nii ei läinud. Kuna see trenn pole eluoluline, siis ei hakka ma teda ka nö harjutama. Kui ei taha, ei pea, ühtepidi on minu elu sellest lihtsam, teisalt juba harjusin mõttega, et kui Kirke hakkab trennis olema, saan ise samal ajal trenni teha. Aga kui teda nüüd trenni viia ei tule, siis enda pärast ilmselt ei viitsi sõitma hakata, kuigi loodan sellest suhtumisest üle saada :P Tegelt võiks Pilateses käia küll, kindlasti oleks väga mõnus. Täna veel pakkusin talle viimast korda, et kas läheme korra trenni vaatama, et täna teeb trenni see juhendaja, kes esimesel korral oli, aga ta loobus. Jäägu siis nii!

Netivaikus

Blogi on mul ilmselgelt unarusse jäänud :P Eks aiatööd on ka, ju seetõttu...

Kui töölkäimine võtab suurema osa su päevast, ülejäänud ajal üritad kodus teha hädapärasemaid asju, siis ongi sedasi. Tegelt pole viriseda väga põhjust, sest lapsed on tublid, käivad kenasti lasteaias, siiamaani olid terved ka, nüüd viimastel päevadel on veidi tatised. Kui ma kodune olin, siis ma tatist last lasteaeda ei viinud, täna aga rääkisin pikalt Grete kasvatajaga, et kuidas selle nohuvärgiga on. Ta ütles, et praeguses seisus võite Gretet tuua küll, nagunii enamusel on nohu. Kui lapse enesetunne kehvaks läheb, siis jätke koju. Seda viimast nagunii, silmnähtavalt kehva enesetundega lapsega jääks nagunii koju. Eks sel talvel ole meie majja ka tuulerõugeid oodata, oleks küll eelistanud eelmist talve, kui nagunii veel kodus olin, aga pole parata, kui sel talvel saabuvad.

Nullist rajatud püsilillepeenar võtab järjest rohkem vormi. Täna "algas mu sünnipäev", kuna töökaaslased, kes mulle külla tulevad küll järgmisel nädalal, andsid üle 4 päevaliiliat. Kõik need sordid, mille ise olin välja valinud. Nii armas :) Tulbisibulad on juba ka olemas, ootavad üleandmist :D

Abikaasa hakkas täna treppi plaatima. Muidu pidime tuulekaste ehitama, aga kuna sügis saabus ootamatult äkki ja varakult, siis tuli trepiplaatimine vahele võtta, kuna seda ei saa veel jahedamaga enam teha. Alla viie soojakraadi vist ei tohi olla, siis segud ei kivistu. Usun, et trepp saab väga ilus.

Aa, ja möödunud laupäeval (04.09) tegime kiire seenetripi. Reede õhtul sõitsime maale, laupäeva hommikul käisime kahekesi 2 tundi metsas ja pärastlõunal käis mees veel 2 tunnikest ja puhastamist jagus kolme päeva peale :P Aga saagiks nii praetud puraviku-kukeseenesegu (3 kg) kui marineeritud riisikad-pilvikud (7 liitrit). Pole paha :)

Püsilillepeenar

Kuna minu püsilillepeenar võtab õues just kuju, postitan väljavalitud lillesordid.

Päevaliiliad:

Anzac (punane) - kõrgus 65 cm

Catherine Woodbury (õrnroosa) - kõrgus 75 cm

Cherry Cheeks (kirjade järgi punane, piltide järgi pigem tumeroosa) - kõrgus 60-90 cm

Double River Wye (kuldkollane, topeltõiega) - kõrgus 75 cm

Joan Senior (kreemvalge) - kõrgust ei tea

Pink Damask (roosa, kollase südamikuga) - kõrgus 90 cm

Toyland (aprikoosivärvi) - kõrgust ei tea

Tulbid:

Lihtõielised tulbid - võivad samal kasvukohal kasvada mitmeid aastaid. Ümberistutamist vajavad siis, kui pesad on läinud liiga tihedaks ning õitsemine jäänud kesiseks. Parim aeg ümberistutamiseks on lehtede kolletumise ajal. Pärast sibulate üleskaevamist tuleks neid kuivatada ninh hoida kuni augusti lõpuni kuivas ja seejärel uuesti maha istutada.

Apricot Beuty (aprikoosivärvi) - kõrgus 30-45

Akela (kreemikas punaste servadega) - kõrgus 45-60

Jumbo Pink (tumeroosa heleroosade servadega) - kõrgus 45-60

Opera segu (segu kollastest ja tumelilladest) - kõrgus 35-65

Narmasõielised - neid võiks ca 3 aasta tagant suveks üles võtta, kuivatada ning sügisel tagasi istutada.

Daytona (lumivalge) - kõrgus 40-60

Dallas (heleroosa) - kõrgus 40-60

Blue Heron (lilla heleroosade servadega) - kõrgus 35-55

Triumftulbid - võivad samal kasvukohal kasvada aastaid. Kui plaanite nad jätta aastateks samale kohale, jätke istutamisel suuremad vahed, et tütarsibulatel oleks piisavalt ruumi.

Kahevärviline segu Joy (valge ja punane) - kõrgus 40-60

Mitmevarrelised tulbid:

Weiss Berliner (valge) - kõrgus 40-60

Roulette (punane) - kõrgus 40-60

Liiliaõielised tulbid - on ilusa õiekujuga, ent teistest tulpidest peenema varrega, neile sobib paremini tuulte eest varjatud kasvukoht. Sobivad hästi lõikelilledeks.

Yonina (punane valgete äärtega) - kõrgus 35-55

Darwini hübriidid - on tüüpilised "vanaema tulbid". Samal kasvukohal võivad kasvada probleemideta isegi aastakümneid, eeldusel, et neil on seal piisavalt ruumi tütarsibulate jaoks. Ümberistutamine on näidustatud, kui õitsemine väheneb ja puhmas läheb liiga tihedaks.

Design Impression (heleroosa õis, leheservad valged) - kõrgus 45-60

Greigi tulbid - tänu madalale kasvule leiavad sageli kasutamist kiviktaimlas.

Czaar Peter (kirju, kreemikas punasega) - kõrgus 15-25

Lisaks sain just valmis maasikapeenarde korrastamisega (uued maasikad istutatud ja vanad puhastatud; see vana maasikapeenar pole peale istutamist nii korras olnudki :P).

Jälle tööpostil

Üleeile algas jälle tööinimese elu. Patt on virised, onju, sest palju hullem oleks, kui tööd poleks, aga ikka tahaks veel puhata :) Nii igav mu elu pole, et vajaksin töölkäimist selle sisustamiseks :P Aga töö pidavat inimese õnnelikuks tegema... Ma tean küll palju muid asju, mis mind õnnelikuks teevad, aga olgu, ega see töölkäimine nüüd nii hull ka pole. Täitsa tore, kui jälle ree peale oled saanud :D Näiteks lõuna ajal saab käia kaubandusega tutvumas (lastele on ju veel sadat asja vaja ja ega endalgi pole traditsiooniliselt midagi selga panna :), milleks puhkuse ajal üldse aega ei jäänud ja kuna see nädal veel suurem osa personalist puhkab, ei ole ka väga kiire. Saab rahus sisse elada!

Eile tekkis mul vajadus ühtedele paberitele digiallkiri anda. ID kaart on mul 7 aasta tagusest ajast ja kuna olin siis üsna veendunud, et see on ja jääb mu isikut tõendavaks dokumendiks ja muid operatsioone ma sellega sooritama ei hakka, ei olnud mul loomulikult vajalikke koode enam alles. Lähikondsetega asja arutades olid kõik arvamusel, et koode taastada ei saa, tuleb uus ID kaart teha.

Siis tuli ühel sõbral mõte, et tee Mobiili-ID, et palju mugavam ja lihtsam. Otsustatud - teen! Hakates asja uurima selgus, et teenuse aktiveerimiseks on siiski vaja teada/ mäletada oma ID kaarti PIN-koodi. Raske südamega läksin siis internetist uurima uue ID kaarti vormistamist. Ja ennäe imet, sattusin info peale, et nii pangast (väikse tasu eest) kui kodakondsus-ja migratsiooniametist (tasuta) saab uusi koode taotleda. Koodidest oleks piisanud, et ID kaartiga allkirju anda, aga kuna see tundus mulle keerulisemana (vaja ID-kaarti lugejat, mida meil ka kodus pole), jäin ikka oma otsuse juurde, et teen Mobiili-ID. Netis surfates sain isegi teada, et nii panga kui mu teadaoleva mobiilioperaatori kontorid asuvad mugavalt Kaubamajas, et hea mugav asjad joonde ajada - kõigepealt panka, saan uued koodid kätte (uurisin selle telefonitsi järele, et mingit ooteaega ei ole), siis mobiilioperaatori juurde ja voilaa, ongi Mobiili-ID olemas. Esimene osa plaanist sujus enamvähem, kui välja arvata pikk ooteaeg pangakontoris. Elisa kontoris aga selgus, et Teleyks kliendina ei saa Mobiili-ID-d teha, et pean selleks Elisa lepinguline klient olema (ma uskusin, et olen Elisa klient, kes kasutab Teleyhe paketti, aga nii lihtne see pole :P). Valisin siis Elisa pakettide hulgast sobiva (analoogiline Teleyks omaga) ja kui noormees teisel pool lauda oli mu Teleyks lepingu lõpetanud ja allkirja võtnud ja siis uue paketi vormsitanud, alles siis teatas ta, et kuna me täna vahetasime paketti, siis täna Mobiili-ID teenust avada ei saa, selleks tulge homme tagasi. Mitte, et see teadmine mu otsust muutnud oleks, aga täitsa sõnatuks võttis kogu see värk. Ainuke lootus, mis mulle jäänud on, et kui kogu see kadalipp selja taha jääb, et siis elektroonsete allkirjade andmine ja enda identsfitseerimine elektrooniliselt tõepoolest lihtne on.

Mis aga puutub potipõllundust, siis peaaegu igal õhtul tuleb töölt minnes midagi keeta, purki panna, korjata, külmutada...

Ja maja muutub meil aina kaunimaks. Ega ma pole vist maininudki, et laudis sai juba juuli lõpus majale ümber, nii nagu mees lootis, enne matkale minekut ja eile alustasid abikaasa ja üks mu vendadest tuulekastide ehitamist. Vend jääb meie juurde homme õhtuni. Kõike nad selle ajaga valmis ei jõua, aga midagi ikka. Seda enam, et lapsed on ka kodus ja osaliselt peavad mehed ka nende aega sisustama (süüa andma ja potil aitama ja multikat käima panema jne).

Mürgeldamised

Nii, võin oma puhkusega rahule jääda (see lõppeb ju juba homme... nuuks). Puhkuse viimase 3 päeva jooksul kaevasin ära uued maasikapeenrad, nüüd on vaja vaid peenrad kujundada ja maasikad ära istutada. Lisaks sellele mürgeldasime lastetoas. Magavad nad nüüd ühes (endises Kirke) toas, laua keerasime teistpidi ja riidekapi vedasime mängutuppa. Tuba sai hoopis ruumikam ja valgusküllasem (enne ei viitsinud keegi üle laua kardinaid eest ära tõmmata :P).

Magamajäämine sujus Gretel teises toas väga hästi - lugesin ära, kustutasin suure tule ja panin arvutist veel Laura lugusid - nii nad ära kustusid. Üritame nüüd selleni jõuda, et me ei peaks laste juures olema seni, kuni nad uinuvad. Siiani on nad meie kõrval uinunud. Samas, kui ikka tahavad kaisus tuttu jääda, siis meie suures voodis saab ka seda neile võimaldada (peale magamajäämist ümber tõstes nad õnneks ei ärka). Ja hommikuti ilmselt me alati kahekesi oma voodis ei ärka ;), öösel on keegi meie juurde hiilinud. Seda me neile ei keela, küll ise kunagi lõpetavad.

Endal mul küll oli eile tunne, et kukun voodist maha, sest Grete kolisime teise tuppa võrekaga ja mul polegi nüüd enam "voodi äärt", mis nii truult mu kõrval ligi 5 aastat olnud on. Veel suurem jama on see, et nüüd peab hakkama seljast ära võetud riideid kohe kas pessu või garderoobi viima, sest mugavat voodiotsa pole enam :D.

Teise tuppa tassitud riidekapp on nüüd ka märksa funktsionaalsem. Ei ole enam kõik riiulid laste asjade päralt, mis nagunii olid sealt kogu aeg põrandale laiali tassitud. Samuti sai mürgeldamise käigus Gretele Kirke kantud riideid lahti ja mõlemale väikseks jäänud riideid kokku pakitud. Igati asjalik!

Üks mürgeldamise idee tuli mul veel. Eile oli meil postkastis augustikuu Kodu & Aed ja selle vahel Juhani puukooli tellimiskataloog (lillesibulad ja juurikad). Ma juba mõnda aega olen mänginud mõttega, et teha kasvuhoone äärde püsilillede peenar. Eile sealset tulpide valikut vaadates see mõte visualiseerus. Õudselt palju ilusaid tulpe on ikka aretatud. Kuna mul tuleb mõne aja pärast ka sünnipäev ja siis olen ma silmitsi küsimustega, et "Mis me sulle kinkida võiksime?", siis mis võiks veel toredam kink olla, kui kevadel õitsev lillepeenar. Seega valin mingil hetkel sealt posu tulbisorte välja ja edastan küsijatele :D Lisaks tulpidele on mul mõttes sinna peenrale panna ka iirised ja päevaliiliad ja suveperioodil siis mingeid suvelilli istutada.

Laager Karjamaal

Võib vist öelda, et nüüd on meil traditsioon käia peredega suvel telkimas, sest sel aastal toimus see juba kolmandat korda.

Sihtkohaks oli valitud RMK Karjamaa telkimisala Peipsi põhjatipus. Koht oli super (käisime seda ju ka suve hakul üle vaatamas), ilm oli täiuslik (kes päikest ei kartnud) ja seltskond tavapäraselt lõbus ja kirju :)

Väljasõit toimus pühapäeva lõunal. Mustveest edasi sõites võttis korra kõhedaks, kuna sealsed telkimisalad olid suure tuleohu tõttu suletud. Olin enne autosse istumist veidi eeltööd teinud, millised omavalitsused on kehtestanud metsadesse sisenemise keelu ja leidnud, et Alajõe valda, kus asub Karjamaa, selles nimistus polnud. Seetõttu otsustasime, et kaotada pole midagi, sõidame Karjamaale välja ja loodame, et see nii on, et seal veel telkimisala suletud pole. Ja meie suureks rõõmuks just nii oligi.

Kella 3 paiku jõudsime sihtkohta. Seal on kõrvuti 8 telkimiskohta, igaühe juures kinnine tulease ja katusega laud-pingid, lisaks ühiskasutatav kaev ja välikäimla. Üks telkimiskoht vaid oli lahtise tuleasemega. See oli meie kohalejõudmise hektel ka ainukesena vaba ja meie olime selle üle väga rõõmsad, sest tahaks ju õhtul ikka lõkke ääres istuda, seda enam, et meil oli kaasas 2 auto järelkärutäit puid. Öeldakse küll, et kes siis puid metsa veab, aga meie õnn, et meil puud kaasas olid, sest väljakuulutatud olemasolev puukuur haigutas tühjalt. Teistel matkajatel oli enamasti grillimiseks süsi kaasas.

Pakkisime oma laagri lahti, lapsed said ujumas käia, naised hakkasid vaikselt õhtusööki sättima. Uskumatu, kuidas laagrisöögid maitsevad kõik hea - menüü oli meil juba kolmandat aastat sama: esimesel õhtul lõkkel küpsetatud kana, toorsalat ja pannikartul, teisel päeval lõunaks laagri supp ja õhtuks grillvorstid toorsalatiga, kolmandal päeval lõunaks seljanka ja õhtuks makaronid lihakonserviga. Hommikuteks puder, prae- või keedumunad, võileivad, kohv. Plaan B-na on muidugi kala ka alati menüüs, aga kahel viimasel aastal on see pigem sümboolne olnud, kuna kalale kindel ei saa olla, tuleb toit kaasa osta ja siis peab ta ju ka ära tegema, ei saa hukka lasta :P Sel aastal oli kalaga eriti tore lugu. Mootoriga paat oli meil kaasas ja mehed käisid ka kalal, aga ei näkanud. Mingil hetkel leidis üks naistest veest 100-kroonise, kuna keegi omaks ei tunnistanud, pandi laagri eelarvesse. Ja siis tuli meie "kalameestel" idee, nähes silmapiiril tõelist kalurite paati terendamas, kihutasid nad kibekähku oma paadiga nende juurde, võtsid kasutusse kõik oma 3 sõna, mida nad vene keeles oskasid, ostsid leitud 100 krooni eest päris mitu kilo kala :) Kalapaat sõitis neile kenasti kaldale järele, et raha võtta ja kalad meile loovutada. Assa, kui hea oli lõkkel küpsetatud koha. Haugil polnud ka viga. Aa, ja esimesel päeval oli vend Kristo kodust kaasa võtnud Alatskivi järvest püütud linaski. Väga-väga mõnus.

Järgmiseks aastaks tuli vendadel idee, et esimesel õhtul võiks "burksi" teha. Miks mitte, kui normaalsed kuklid ja oma värkse kraam sinna vahele kaasa võtta!

Ometi kord olid ilmad, millest minusugune unistanud oli - oli sooja ja päikest. Esmaspäeval jagus seda küll vaid hommikupoolikuks, pärastlõunal läks tuuliseks ja pilve, kuid teisipäeval sai nii enne

kui peale lõunasööki lastega 2 tundi järve ääres veeta. See on suur rõõm vaadata lapsi, kui nad lustivad vees ja päikeses, paremat puhkust ei saa olla!

Kui lapsed ca 23 paiku magama läksid, mängisid täiskasvanud kõigil kolmel ööl Eesti mälumängu. Moodustades erinevaid võistkondi (mehed-naised, sünnikuude, kaalu ja pikkuse järgi), lõkke ääres, natuke ka alkoholi ligi, kujunes see väga meeleolukaks :) Minule näiteks jäi meelde (kuna see küsimus tuli mulle mitmel õhtul järjest), et enne II maailmasõda enam mänge Eesti jalgpallikoondises mängis Evald Tipner (67 mängu). Aa, ja et Eestis pindlast on soid 22% ja Eesti esimene olümpiavõitja on maadleja Neumann.

Tagasiteel saime suure üllatuse osaliseks, kui Rannapungerja kandis tohutu torm jälgi nägime.

100% minu kontsert

Teisipäeva õhtul käisin üle pika-pika aja mittelaululisel kontserdil. Ja see oli lihtsalt võrratu! Võiks vist öelda, et mu elu parim kontsert. Ju olid aeg, koht ja meeleolu just õiged. Kontsert oli sarjast "Klaver tuleb külla": Rein Rannap ja Mihkel Mattisen ühel klaveril. Muusika oli ilus, teostus laitmatu. Vürtsi lisas, et sai meeste käte ja sõrmede liikumist näha suurelt ekraanilt. Õppisin ju ise kunagi mõned aastad klaverit, seetõttu ilmselt oskan ka hinnata, mida nad seal tegid. Käisin koos emaga ja kontserdipaigaks valisime Põlva kiriku.

Minu lemmikut sealt kontserdilt saab kuulata siit:

http://www.youtube.com/watch?v=rjfNXgTcE9c&feature=player_embedded#!

Mis juhtub viie päevaga?

Oled 5 päeva kodust ära ja koju jõudes ootab sind ees:

1. õitsema läinud gladioolid - kaunis

2. pakatavad hernekaunad - mõnus

3. täiesti küpsed mustsõstrad - tore

4. suvikõrvitsad, mis on hulgalised väikseid vilju kasvatanud - lahe

5. kasvuhoones veidi liiga suureks kasvanud kurgid - kurb, sest mulle meeldib väikeseid kurke purki teha, aga kasutust leidsid ka need suuremad.

Lapsed magasid täna hommikul rekordiliselt kaua, kella 10-ni. Isegi minul sai uni enne otsa, hoolimata viimase kolme päeva jooksul tekkinud olulisest defitsiidist. Nädalavahetusel toimunud ratta- ja kanuumatka võib kordaläinuks lugeda. Pühapäeva lõunal oli tunne, et pole lapsi nii ammu näinud, kuigi tegelikult nägin neid veel reede lõunal. Ajaarvamine lihtsalt oli hoopis teine :) Aga 5 päeva kodust ja mehest eemal tekitas mõnusa igatsuse.

See nädal kulub kodus toimetamisele, juba istutasin ära paar nädalat tagasi ostetud valge roosi (Karen Blixen), marineerisin mõned purgid kurke ja kohe hakkan kuumutama järgmisi kurke. Siis peaks veel minema kasvuhoonest korjama uued kurgid ja need ka ära marineerima. Mul koguneb neid parasjagu 2-4 purgi jagu (ca üle päeva) ja nende "ära tegemine" võtab kuskil tunnike-poolteist. Täpselt parasjagu, et ei jõua veel ära tüdineda.

Natuke peab ka tööasjadel silma peal hoidma ja kolmapäeval Kirkega hambaarstil käima. Nüüd siis peaks olema see kord, kui tuleb ka aukudega tegelema hakata, mitte vaid vaadata lasta. Ma ausõna ei usu, et Kirke puurida laseb, kuigi oleme sellest kodus rääkinud ja ta teoorias on asjadega kursis ning tahab ikka rõõmsal meelel hambaarstile minna. Eks näis. Grete pean ka kaasa võtma. Jama on see, kui Kirke seal stseeni tegema hakkab ja Grete seda hiljem järele tegema hakkab. Grete jäi juba eelmine kord endale kindlaks, et tema mingit kinki ei taha ja oma suud vaatamiseks nõus avama pole :P Kindlameelne tütarlaps.

3,5 nädalat puhkust

Jeee, tänase tööpäeva lõpuga jõuab kätte mu lühike, ent aktiivne puhkus.

Kõigepealt, homme hommikul põrutame kambaga Haanjasse vanaemale sünnipäevale, sealt liigun Võru kaudu otse Harglasse, kus viibivad kolmandat päeva mu lapsed. Neljapäev on hingetõmbepäev, enne reedel algavat kooride rattalaagrit, mida ise aktiivselt korraldanud olen. See kestab reedest pühapäevani. Sel ajal tuleb laste ja oma vanemate juurde maale ka abikaasa, et siis pühapäeva pärastlõunal kõik koos koju tulla. Abikaasal on nädalake veel tööl käia, misjärel saame 2 nädalat koos puhkusel olla. Ühine puhkus algab meil minu pere telkimislaagriga. Juba kolmas aasta läheme mu vendade peredega ja emaga neljaks päevaks telkima. Lapsed hirmsasti ootavad ja ise ka. Sel aastal valisime sihtkohaks Peipsi-äärse Karjamaa telkimisala. Loodame, et seal ikka meie valitud ajal kohta jätkub. Augusti esimene nädalavahetus möödub ilmselt Kohilas, augusti keskel teeme tiiru Hiiumaal Surfiparadiisis, siis on võibolla veel mehe suguvõsa kokkutulek augusti lõpus ja ongi september käes :) Puhkus lõppeb mul tegelikult juba 9. augustil. Mees puhkab õnneks 23. augustini, et lapsed saaksid võimalikult pika suvepuhkuse.

Kurke tuleb kasvuhoonest robinal, seega pean hakkama vaikselt marineerimisega tegelema. Herneid tuleb vaikselt, mustsõstrad on peagi täiesti küpsed, maasikasaak hakkab lõppema, vaarikaid on ka kuigi palju. Juba oleme pintsli pistnud mitu värsket kaalikat ja teinud kartuli-kaalikapüreed. Noor värske kaalikas pole üldse talvise kaalika mõrkja maitsega, vaid on väga hõrk näksimine. Lilled õitsevad.

Sügavkülmas on koha leidnud 44 karpi (11 kilo) terveid maasikaid ning 20 karpi (9 kilo) maasika toormoosi. Oma aega ootavad mustikad, seened, aedoad, õunamahl (kui kuskilt õunu saab).

Eile said lapsed omale kahe kiige, liumäe ja ronimisredeliga mänguväljaku. Enne kui mees reedel maale tuleb, oleks vaja see korralikult ära paigaldada, et kui pühapäeval maalt tuleme, oleks lastel võimalik seda kasutada, nad on kindlasti rõõmsad :)

Tore, et on olnud sooja ja päikest. Mulle see sobib. Noh, ideaalne oleks asi muidugi juhul, kui ei peaks end päikese eest kontoris varjama, aga kus on kirjas, et elu peab täiuslik olema?

Aga üldises plaanis pole põhjust nuriseda. Mees on tubli olnud ja majal hakkab laudis ümber saama, ca kolmandik või veidi vähem on veel jäänud. Täna käisime ostsime ära trepiplaadid - st tema järgmise "projekti" materjali. Siis jäävad nö üldehitustöödest veel tuulekoja aknalauad ja põrandaplaadid, mille loodame sügisel ära osta ja paigaldada. Lisaks sellele liigub hetkel kõik selles suunas, et äkki juba jõuluks saame ka kauaoodatud köögimööbli. Vanarahvas on muidugi tark ja ütleb, et ära hõiska enne õhtut! Seda ma ei teegi, aga kui lootus oleks surnud, oleks ilmselt ka masendus kohal, aga meil on siiski elu ilus :)

Eile sattusin eufooriasse, kui hakkasin oma edasiõppimisvõimalusi uurima. Teoreetiliselt on mul veel võimalus 2 aasta jooksul riigi raha eest oma ligi 10 aastat kestnud (enamjaolt akadeemilisel puhkusel viibides) magistriõpingud ära lõpetada. See aga eeldaks sügisest kevadeni täiskoormusel (ja veidi enamgi) õppimist (lisaks täiskoormusega tööle, abikaasale ja kahele väikesele lapsele ning koorivanemaametile). Kui see nüüd nii kirja panna, siis mulle kangesti tundub, et see võimalus ongi vaid teoreetiline. Mõnikord olen ma päris tubli, aga nii tubli ma ei ole, et selle kõigega üheaegselt toime tulla. Muidugi, kõik on kinni ka prioriteetides. Et kas sa oled valmis pere magistrikraadi nimel ohvriks tooma, sest töölt ju ka ei saa ära tulla. Lisaks, et mille nimel? Kraad oleks tore muidugi ja õppida ilmselt oleks ka vahva (vahelduseks jälle), aga praegusel töökohal see mulle palgalisa ei too ja kas ma tahan töökohta vahetada? Võibolla peale õpinguid tahaks? Seda ei saa päriselt välistada. Samas uus töö ingliskeelse bakaõppe käivitamisel on hetkel piisavalt väljakutseid pakkuv, et mitte töökoha vahetust ihata.
Asja uurides lootsin sellele, et ka LOTE teaduskonnas on kõikidel õppekavadel avatud ülikooli õppekavad, aga kahjuks ei ole. Siis oleks saanud õppimas nädalavahetustel käia, kuid seda võimalust pole. Ka ei näe ma võimalust, et teen sügissemestri jooksul 8 eksamit õppetööl kohal käimata (ka on osadel ainetel seminarid eksamile pääsemise eelduseks). Samas ei näe ma ka seda võimalust, et käin 3 päeva nädalas 10-16 koolis, see on aeg, mil ka mu enda ingliskeelsel rühmal õppetöö toimub ja just siis pean ma kohal olema. Seega pean vist kurbusega tõdema, et selleks korraks mu magistrikraadi taotlemise karjäär lõppeb ja kunagi, kui mul on rohkem aega, teen seda mõnel teisel erialal omafinantseeringul.

Lapse läksid eile koos oma vanaemaga rongiga Vastse-Kuustesse. Olid väga elevil olnud, said piletid ja puha. Grete oli rongi liikuma hakates väheke kartnud, et rong läheb ümber, aga see läks ruttu üle :) Täna toon nad koju, et nädalavahetusel ikka koos olla. Järgmiseks nädalaks tuleb nagunii jälle mu ema nende juurde päevaseks ajaks. Mis ma küll ilma temata teeks :D

Aiatöödega on kasinalt, üldse ei viitsi, niigi on juba hea... kuigi tegelikult ei ole ju, uued maasikapeenrad on endiselt kaevamata... Olen nüüd mitu nädalavahetust järjest ühe päeva muru niitnud, teisel päeval koristanud ja nii ta läheb. Kuhu nädala sees õhtud kaovad? Ausalt, ei tea! Eile küll laisklesin, lapsi ju ka polnud kodus :P Vaatasin telekat ja võtsin ühe lõike Burdast maha, kuna üleeile sattusin kogemata kangapoodi ja ei mina sealt ilma midagi ostmata tulema saa. Sel korral valdas mind tõeline inspiratsioon. Ühe kanga juures kangastus kohe lõige ühest Burdast ja elava kujutlusvõimega suutsin seda kangatükki kohe oma seljas ette kujutada. Seelikuriide ostsin ka ja selle õmblemisest üritan alustada, seda enam, et trehvasin Kaupsis ühe jaki peale, mis sinna peale kui valatult sobib (ostsin jaki juba ära, ei jäänud seeliku valmimist ootama :D)

Juuni

Juuni on lausa linnutiivul kuskile kadunud, võiks ma kiire kokkuvõtte teha :P

Viimase 2 nädala jooksul pole ma aedagi jõudnud (ilmselt midagi nipet-näpet ehk olen teinud, ma isegi ei mäleta), aga täna maalt saabudes ja viimaseid taimi (suvikõrvitsaid ja lõvilõugu) istutama minnes, olin ise ka hämmeldunud, kui rohtu mu aed kasvanud on. Seda juba naljalt ei juhtu!

Seega istutasin täna tuulekojas õitsema läinud lõvilõuad ja kasvuhoones õitsenud suvikõrvitsad ära õue. Külvasin maha ka viimase jupikese aedubasid, kuna muidu oleks peenraots tühjaks jäänud. Eelmisel nädalal kunagi külvasin ka ühe jupikese, kuna herneste lisakülv ei tulnud millegipärast üles ja jällegi, et peenraots tühjaks ei jääks, viskasin sinna ka aedoad. Ah, et miks nii palju aedube? Tegelt pole palju, need viimased külvid on tõesti vaid jupikesed olnud, aga kuna meie peres söövad kõik aedube hea meelega ja sügavkülm on meil ka olemas, siis on see väga hea "investeering".

Ülehomme, st 26.06, pärastlõunal oleme Tormas, mu isa juures, kus toimub isapoolse suguvõsa kokkutulek. Ettepanek tuli suguvõsa sellelt osalt (minu vanaisa venna lapsed ja lapselapsed), kes elavad Tallinnas ja keda mina isiklikult absoluutselt ei tea. Aga kuna mulle selline suguvõsa tundmine meeldib/ huvi pakub, siis hea meelega saaks nendega tuttavaks.

Kasvuhoonest saame juba oma pere tarvis piisavalt kurki. Ei anna võrreldagi poe käkkidega :P Õhtul tõin tuppa 6-7 kurki, lapsed pistsid pintsli ja küsisid juurdegi. Nii tore! Tomatitega läheb veel aega. Laupäeval saan küla peale ununenud fotoka tagasi, siis saan fotodega ka eputada :D

Lapsed on meil nüüd ka vist "suureks saanud". Nad olid meil 16.06 õhtust kuni 18.06 õhtuni ilma meieta mehe vanemate juures hoiul. Seega siis esimest korda (Kirke 4a8k ja Grete 2a4k vanusena). Tundub, et jõudsime õige aja ära oodata, sest sinna jäid nad heal meelel (olime muidugi ette rääkinud ka), magasid hästi, tegutsesid vanaemaga õues ja meie järele ei küsinud. Ja tagatipuks lunisid end 3 päeva hiljem, kui läksin oma ema maale ära viima, ööseks Vastse-Kuustesse jääma. Kusjuures, siis nad ei jäänud mu emaga, vaid mu vanaemaga, ehk nende jaoks Mammaga. Järgmisel päeval läksin järele, olid rõõmsad ja roosad, olid hästi maganud ja tahtsid varsti jälle tulla :) Varsti nad seda ilmselt ka saavad, sest järgneval kahel nädalal on mul ema abiks nende päevasel hoidmisel ja kuna ma lastele lubasin, et vanaema viib nad rongiga sõitma (muidugi ema nõusolekul), siis võibolla on nad mõned päevad ka Vastse-Kuustes. See selgub juba töö käigus :)

Jälle tööl

Nagu arvata võiski, oli peale puhkust tööl nii jube kiire, et pole aega olnud ridagi siia kirja panna.

Ja nagu kahtlustada võiski, ei jõudnud ma puhkuse ajal sentimeetritki kaevetöid teha, kuna 3.06 oli nii jube külm ilm, et ma lihtsalt ei tahtnud õues olla ja 4.06 käisime lastega Peipsi äärt väisamas, kus suvise telkimise kohti üle vaatasime. Oli see vast ettevõtmine! Õhtuks oli läbisõit 300 kilomeetrit, aga lapsed olid vaprad ja kuna oli mitmeid vahepeatusi ja nad said ka joosta ning jalgupidi veeski solberdada, sai asi aetud.

Nädalavahetuse pühendasin järjekordselt käsiniidukiga 0.6 hektari suuruse krundi niitmisele ja esmaspäevast olen jälle tööinimene. Nagu mul oleks veel aega igavleda, valiti mind esmaspäeva õhtul ka pidulikult Emajõe Laulikute koorivanemaks. Eks ma siis proovin ka sellega hakkama saada.

Lapsed on selle nädala kodus vanaemaga veetnud. Emal hakkas esmaspäevast puhkus ja nii ta meie juures komandeeringus on. See on minu jaoks hästi mugav variant, kuna ei pea lapsi hommikul äratama, kui meil vaja tööle sättida. Enamasti küll nad ärkavad enne üles, aga on ka päevi, kui nad magavad kauem, eriti Kirke. Samuti on õhtusöök kojujõudmise ajaks valmis tehtud ja lõunasööki ei pea ma ette valmis tegema, vaid ema teeb ise. Sellest, et ta kogu mu triikimata pesu hunniku on ära triikinud, ma ei hakka rääkimagi... Küll ta on ikka tubli! Peale selle, et igasugu asjad tehtud on, jõuab ta lastega ka "muusikatunde" teha, salli kududa jmt.

Ees on ootamas kodune nädalavahetus. Ilmselt sel nädalal niitmisest viilin, kuna meil on plaanis kogujaga käsiniiduk osta, sest meid mõlemat kohutavalt häirib see mahajääv muru. Jah, 3 päeva peale niitmist seda enam näha pole, aga see 3 päeva on kole-kole. Murule ei mõju see ka kõige paremini. Traktorit kahjuks osta ei saa, kuna pole kuskil hoida ja kõrvalhoone ehitamine pole hetkel aktuaalne.

Esimesed oma viljad

Täna noppisime lastega oma redisepeenrast esimesed redised ja kastme peale tõin rohelist sibulat. Abikaasa oli üllatunud, et kas need olid meie enda redised või? Jah, olid :)

Hommikul kasvuhoonet korrastades (taimed said tuginöörid, tomatitelt eemaldasin kasvud ning käisin ka kobestajaga kergelt üle, et tärganud maltsad ära rookida) avastasin ploomtomatilt 2 esimest tomatit. Suured tomatid õitsevad ja kurkidel on juba väikesed kurgid küljes. Istutasin ka 3 viimast kurgitaime, mille mai keskel idanema panin.

Õues rohisin veel kaks peenart ja oligi päevaga ühel pool. Vastikult palju sääski oli ja seetõttu oli eriti mõnus õhtul aiamaal olemise asemel juuksuris mõnuleda :)

Puhkus

Nii, nüüd ma puhkan :)

3 tööpäeva küll, aga asi seegi. Tegelikult pole mingit hullu väsimust, kui toimetad iga päev oma toimetusi ja kõik sujub. Aga kui lased pähe mõtte, et homme hakkab puhkus, ma täna ei viitsi midagi teha, siis tuleb logelemine iseenesest :D Aga vahel on logeleda ka vaja.

Homme hakkan asjalikuks, sest 3 päeva (kolmapäev-neljapäev-reede) on nii tihedalt tegemisi-toimetamisi täis planeeritud, et logelemise aega lihtsalt pole.

Aa, aga puhkus on mul hoopis selle tõttu, et järgneva 6 nädala lapsehoidjad (ema, ämm, abikaasa õde ja sõbranna) peavad veel tööl/ koolis käima... aga lapsed on juba eilsest kodus. Lasteaias pandi rühmad kokku ja see oli minu soov, et nad ei peaks võõraste kasvatajatega ja võõraste lastega kokku trehvama. Pole oma otsust kahetsenud :)

Sügisel peab Grete nagunii uute kasvatajate ja suurenenud rühmaga harjuma ja Kirke ilmselt samuti suurenenud rühmaga, kasvatajad jäävad küll kõigi eelduste kohaselt samaks, aga kindel on kõik alles siis, kui 24. august kätte jõuab. Just nii pika puhkuse saavad meie lapsed. Minu pikem puhkus hakkab 15. juulil ja abikaasal 26. juulil.

Appi, kui kiire on

Ma isegi ei mäleta enam, millal ma midagi vahepeal teinud olen. Ühel reedel, 21.05, oli mõlemal pliksil lasteaias kevadpidu. Gretel ei olnud kohe üldse peotuju ja tema tusatses terve peo, ilmselt oli põhjuseks poolelijäänud uni ja sügelevad sääsehammustused. Kirke korraldas peale Grete pidu (mida ta vaatama kaasa võtsime, kokkuleppega, et pärast läheb kenasti oma rühma tagasi), korraliku skandaali. Võttis endale pähe, et tema võtab peoriided seljast ära ja läheme ära koju, et tema ei tahagi oma peole minna. Meie aga ei andnud alla, saatsime ta oma rühma (kus ta oma kappi istuma läks) ja kui 15 minuti pärast tema pidu algas, oli meie heatujuline laps tagasi, kõike ilusti ja suure rõõmuga kaasa tegemas. Ainult valge peopluus (mille ta ise oli eelmisel päeval välja valinud), oli roosa topiga asendunud, mis tal päeval seljas oli olnud. Õnneks sobis see seelikuga kokku ja ei riivanud silma.

Peale pidusid nädalavaehtusel sai peenart kaevatud ja mingi hetk sinna ka aedoad maha külvatud (kui mu mälu mind ei peta, oli see kuupäev 25.05).

Laste pidudest järgmisel reedel (28.05) käisime minu risti- ja üksiti vennapoja lasteaia lõpetamisel. Lasteaia peole said minna vaid vanemad ja vana-vanemad, aga kodune aiapidu peale seda oli samuti meeleolukas ja koju jõudsime lõpuks alles kell pool 1, kui ka mu ema oli oma koju ära transporditud. Laupäeval asjatasin jälle veidike aias, kaevasin taaskord peenart ja istutasin sinna brokkoli taimed. Kas nad mulle ka pead kasvatavad, selgub järgneva paari kuu jooksul. Nüüd mul ongi veel jäänud kaevata peenar suvikõrvitsatele ja 2 maasikapeenart. Selle kõik loodan alanud nädalal valmis jõuda, kuna mul on kolmapäevast reedeni puhkus ja kodune nädalavahetus kohe sinna otsa.

Eile, 30.05, olime naiskooriga Tallinnas Vana Raadiomaja stuudios Kristo "Vaikuse laulu" linti laulmas. See oli minu jaoks esmakordslet lindistada päris stuudios. Varem olen teise naiskooriga lindistanud varasema Õpetajate Seminari saalis, aga see on hoopis teine asi. Valitses hästi töine, samas rõõmus meeleolu. Mingeid kõrvalisi mõtteid polnud, isegi ilus ilm ei paistnud stuudiosse ;) Teos sai linti kiiremini kui keegi lootnud oli, seetõttu võeti ette ka koori moto lintilaulmine ja ka see oli tehtud enne, kui meil stuudio aeg otsa lõppes. Loomulikult olid kõik õnnelikud, kui ligi 2 tundi varem kodu poole teele saime asuda.

Kurgid-tomatid

Eile, 19.05, oli see ajalooline päev, kui istutasin oma uhiuude kasvuhoonesse esimesed kurgi- ja tomatitaimed. Nii lahe! Nöörisüsteeme veel ei ole, aga nädalavahetusel saavad needki olema.

Samuti said eile maha külvatud põldoad ja teine sats herneid (esimesed on kenasti üleval). Tänane õhtu kulub tsillimisele ja grillimisele, kuid nädalavahetusel tuleb jälle kaevetöödele rõhku panna, et järgmisel nädalal ka aedoad maha külvata. Järge ootavad ka istutustööd, eelkõige lilled. Kes teeb, see jõuab!

Kasvuhoone valmis

Tänan siinkohal ametlikult ilmataati, kes meie vastu nii armuline oli ja lasi laupäeval-pühapäeval õues toimetada. Selle tulemusena on meil muld kasvuhoonesse veetud, kasvuhoonele kile peale pandud ja veidi istutustöidki tehtud (õue tageetesed ja kaalikad, tuulekojas lõvilõuad pikeeritud).

Mitmed inimesed rääkisid, et kaalikad ei taha istutamist (eelistavad külvamist ja harvendamist), et juur saab kahjustada ja siis ei saa enam korralikku saaki. Teised jälle rääkisid, et nad on varemgi istutanud ja pole kaalikast ilma jäänud. Igatahes ma nüüd otsustasin proovida - kuna ema nii sobivalt laupäeva hommikul bussi pealt tuli ja turule läks, palusin tal 25 kaalikataime tuua ja maha nad istutatud said (kogu see taimevärk tuli sellest, et kui reedel kaalikaid külvama tahtsin hakata, ei leidnud ma varem ostetud seemnepakki üles). Kahel eelneval aastal olen ma kaalikad külvanud ja erilist saaki saanud pole. Kui nüüd ka ei saa, siis pole ju vahet, aga kui saab, siis istutan teine kordki :D

Kasvuhoone kallal on abikaasal veel mõned nokitsemise tööd, enne kui saan sinna taimi istutama hakata. Mina saan seni kiiremaid kaevetöid edasi teha, kui vaid ilmataat armulik edasi oleks.

MULD

Eile, peale ligi kahenädalast ootamist, saabus meile MULD. Ja seda on päris palju ;) Abikaasa hirm, et mulda ei jätku kasvuhoonegi jaoks, aga on ju vaja veel ka muru külvata jmt, oli täiesti põhjendamatu. Eile, kui olime ühe poole kasvuhoonest mulda täis vedanud (ma täpselt ei lugenud, kuid seda oli ca 20 aiakärutäit), ei olnud mullahunnik sugugi vähenenud :D

Täna veame täis teise poole kasvuhoonet ning homseks jääb viinamarjadele mõeldud kasvuhoone osa. Laupäeval üritaks kile peala panna, kui vähegi ilma on. Sooja lubab tublisti, kuid kahjuks ka vihma. Ma siiralt loodan, et sel korral sajab vihm kuskil mujal, kui meie juures.

Nädala lõpus algab Thuni kalendri järgi jälle istutamiseks sobiv aeg. Siis saab hakata otsast tuulekojast asju välja istutama. Kõigepealt nt lilled, mis väikest öökülma ei karda (nt Hollandi iirised ja põõsasastrid ja tagetesed). Soovi korral võib amplitesse ja rõdukastidesse ära istutada ka ripp-petuuniad, et neid siis õuega harjutada - hommikul õue, õhtul tuppa... (Mitteripp) petuuniad peavad oma aega veel tuulekojas ootama, sest peenralt neid ju tuppa tuua enam ei saa :D Ja kui miskit saab ära õue istutada, saab viimased ettekasvatatud asjad ära pikeerida - lõvilõuad ja suvifloksid (viimased on alles nüüd hakanud üles tulema, kuigi said külvatud aprilli keskel, täielik müstika).

Anneli, need pildid on Sulle :D

Meie maja tuulekoda näeb hetkel välja selline. Nagu päris kasvuhoone, ainult selle vahega, et see on meie maja peasissekäik :D Üks pilt välisuksest paremale poole ja teine vasakule.

Sel aastal on aprill ja mai algus olnud külmemad kui nt eelmisel. Taimedel on tuulekojas küll piisavalt valgust, ent sooja mitte nii väga, sest tõeliselt kuum on seal vaid neil päevil, kui natukenegi päikest on. Väga päikselisega on seal jällegi liiga kuum, siis tuleb tekkinud kuumus emmast (toa) kummast(õue) uksest välja lasta. Aga vähemalt on koht, kus oma taimemajandust pidada.

Kasvuhoone muld pole kahjuks ikka veel jõudnud. Vahepeal on hulga vihma sadanud, mis on mulla autole laadimise võimatuks teinud. Ega muud üle jää, kui oodata... Aega aiatöödega tegeleda pole nagunii olnud ;). Laupäeva hommikupoolikul sain ikka sibulapeenra tehtud ja sibuladki maha pandud, samuti pooled porgandid ära külvatud. Poole külvi peal ilmnes kahjuks, et seeme sai otsa. Homme parandan selle vea ning lähen ostan puuduolevad seemned (üks pakk herneid tuleb ka juurde osta).

Tänasel emadepäeval oli meie peres ka abikaasa sünnipäev. Tal on nüüd kasvuhoone tarbeks 4 erinevat sorti viinamarju ja mul 10 tomati- ja 10 kurgitaime (mille vend ja vennanaine lahkelt Alatskivilt ettekasvatamiselt ära tõid). Veel ootab kohta aias rippoksaline kasepuu, mille kohta käib see lugu, et perekond Kase tõi perekond Kask'ile kasepuu :P

Vaatasin just ilmateadet, vähemalt praegu tundus, et lubab veidi paremat ilma, kui oli eelmisel nädal. Ka käimisi peaks mul sel nädalal vähem olema, ehk jõuab aias asjalik olla. Lootma peab, muidu tuleb stress, aga ratsionaalsem on aiandust vabalt võtta. Ega ma ju tööstust ei tee, kui täna ei jõua, teen homme edasi :D

Palju õnne meile majas elamise teise aastapäeva puhul!
Esimesel võimalusel teen võrdleva pildi; eelmise ja üle-eelmise aasta pildid on siin:

Antud pilt sai tehtud 8.05.2010.

Viljakas nädalavahetus

Möödunud nädalavahetuse kohta võib öelda, et nii tegusat nädalavahetust pole ammu ette tulnud. Selles mõttes, et ära sai tehtud omajagu asju:

1. redis, salat, till ja herned külvatud (st, et nende jaoks ka peenrad kaevatud)
2. porgandipeenar kaevatud (ootab külvi, mis saab toimuma homme)
3. maalt 125 uut kuuseistikut toodud
4. kõdusõnnik kottidega järelkärusse ära pakitud, mis ülehomme meile ära tuuakse
5. 20 gladiooli topsidesse ette kasvama pandud
6. ja lisaks kõigele sellele veel suvise kooride rattamatka koht ka üle vaadatud.

Punkt 3 ja 4 on muidugi abikaasa teene. Lisaks sellele jõudis mees veel kasvuhoonesse peenarde piirded ehitada. Tekkinud peenraid (ilma mullata) nimetas ta tabavalt sulgudeks. Said teised jah päris kõrged, aga ajavad asja kenasti ära. Kui nüüd vaid muld kohale jõuaks. Pidi täna saabuma, kuid lükkus kahjuks edasi. Mehel muidugi vedas, ei pea täna hakkama mulda kärutama, vaid saab laudist panna, mis talle märksa enam meeldib ;) Loodame, et homme muld ikka tuleb, siis olen ise ka õhtul kodus, saaks kahekesi mullatöödega tegeleda. Aa, kuuski on mehel vaja ka istutada... nojah, tööpuuudst karta pole, ei mul ega tal. Aga kehakaalule mõjub see hästi, kaal liigub sobivas suunas :P

No ei suutnud noh :D

Värvimuutus

Eile oli see ajalooline päev, kui kallis abikaasa hakkas maja laudadega katma ehk et siis meie maja ei olegi varsti (kui mitte enne, siis suve lõpuks ;) enam "küla peal" tuntud sinine maja, vaid saab selline kreemikas või beež või ... igatahes selline hele :P

Rukkililled ja lupiinid said tõepoolest eile külvatud, lisaks ka mõned levkoid. Lilledega on nüüd selles mõttes ühelpool, et kõik ettevalmistatud peenrad peaks lilledega kaetud saama, kui tuleb aeg ka ettekasvatatud lilled õue istutada. Kui täna istutusmulla ostetud saan, panen ka gladioolid kasvama. Mõtlesin, et teen eksperimenti, et eelmise aasta omad kasvatan ette ja sel aastal ostetud panen otse õue. Siis on näha, millal õitsevad ja kas on sügisel erinevust uue sibula suurusel.

Noh, ja siis täna Bauhofi külastaders... ei suutnud ma jälle vastu panna midagi uut osta ;)

Tomat läks õitsema

Täna hommikul avastasin tomatil esimese õie :) Nii lahe.
Nüüd on vaja kohe tõsiselt kasvuhoone lõpetamine ette võtta. Maipühade ajal me kile pealepanemisega kahjuks tegeleda ei saa, kuna otsustasime maale sõita. Samas on see natuke kasvuhoonega ka seotud. Nimelt läheme kauaoodatud kõdusõnnikut tooma, lisaks sellele ka puuduolevaid kuuski. Järgmisel nädalal ehk saabub ka mullakoorem, mille tellisime. Läheme kasvuhoone osas selles mõttes füüsiliselt kergemat teed, et mitte ei hakka söötis maad üles kaevama, vaid katame selle peenrakattega (või ajalehtedega, pidi sama tõhus olema, aga samas mädaneb aastaga ise ära, vastupidiselt peenrakattele), toome sinna peale uue mulla ja kõdusõnniku segu ning sinna istutame taimed.

Täna õhtul üritan õues ära külvata lupiinid ja aedrukkililled, ümber istutada tuulekojas õitsevad daaliad (lihtsalt suurematesse pottidesse) ja võibolla ka ära pikeerida põõsasastrid. Nende viimastega pole küll kiiret, aga kui sajab ja õue ei saa, siis võib seda teha. Veel peaks kasvama panema väikesed gladioolid. Kui ostad gladioolid on need nii ilusad suured sibulad, aga sügisel üles võttes on uus sibul päris kidur. Mõtlen, et kui need väiksed sibulad varem maha panna, et kas ta jõuab uue sibula siis suurema kasvatada? Sel aastal ostetud sibulaid ma nii vara ette kasvatama ei hakka. Võibolla panen üldse otse õue.

Lõpuks ometi on ninad mullast välja pistnud ka mu udupeened sordi-hüatsindid. Hetkel küll veel vaid 4 tk, aga kui esimesed tulid, ju tulevad siis ülejäänud ka, kokku sai maha ca 15 tk.

Roosidega on vist täbarasti. Ma lõplikult pole veel lootust kaotanud, aga üleliia optimistlik ka pole :P

Laupäeval istutasin ümber kõik oma 45 petuuniat. Ma küll ei tea, miks mul neid nii palju peab olema, aga las nad olla, kui nad juba on :)'

Eile läksid lapsed üle 2 nädala lasteaeda. Õnneks mingeid intsidente seoses sellega ei olnud. Ja kätte on jõudnud aeg, kus nad 2 korda päeva jooksul lasteaias õues käivad, st, kui mees neile eile järele läks, olid mõlemad õues mängimas. Läksid koos koju (emme laulis jälle :P), sõid ning läksid jälle õue. Oi, kuidas see mulle meeldib, et lapsed nii palju saavad/ tahavad õues olla.

Põhiliselt lilledest

Aias on saanud väheke maad kaevata ja tuulekotta ridamisi lilli külvatud. Petuuniad, kui kõige varem külvatud lilled, on ka esimest korda pikeeritud ja järgmisel õiepäeval (peaks uuel nädalavahetusel olema), istutan nad teist korda ümber. Selleks pean mõni päev Bauhofist läbi käima, et suuremaid potte tuua. Siisi veel on end ilmutanud põõsasastrid, mille ilmselt ka varsti ära pikeerin. Veel on karpides Hollandi iiris, lõvilõug, suvifloks ja tagetes (kolm viimast külvasin alles eile, seega nende pikeerimiseni läheb aega :P). Hollandi iiriseid õnneks pikeerida vaja pole.

Daaliad kasvavad ja õitsevad omasoodu, tomatid on eriti ilusad, paprikad kiratseva miskipärast, vaid üks on ilus. Hea, et ma sel aastal kurke ei pea ise kasvatama, sest tuulekotta suurt miskit enam juurde ei mahu. Juba mõtlesingi, et kuhu ma kõik need lilled panen, kui nad ära pikeerin. Kuid ma olen täiesti veendunud, et küll ma midagi välja mõtlen.

Lupiinid on endiselt õue külvamata, sest ilmad on suht jahedad olnud, aga järgmisel õiepäeval saavad kindlasti needki ära külvatud. Ja kui nädala sees õhtuti vähegi talutavat ilma on ja saab lastega peale tööpäeva õues olla, hakkan redise-salati-tilli-sibula peenart kaevama :) Järgmisel nädalavahetusel on plaan ka kasvuhoonele kile peale panna. Hetkel pole teada, et keegi appi tuleks, ju me siis kahekesi pusime :D

Haigustesaaga jätk

Ei pääsenud me nii kergelt, kui eelmises postituses lootsin. Eelmise esmaspäeva pärastlõunal hakkas Gretel kõrv valutama ning palavik tõusis jälle üle 38. Seega oli kindel, et teisipäevaks pole mõtet äia kutsuda, kuna sellises haigusstaadiumis laps vajab emmet või siis issit. Teisipäeva hommikul jäingi ise koju ja kuna eelmise perearstiga tekkis mehel haiguslehe võtmisega järjekordne intsident, siis vahetasime perearsti kohaliku vastu (ja jäin ise haiguslehele, peale nädalast töölkäimist, sic! :P). Teisipäeva lõunal oligi meil siin aeg. Esmamulje jäi arstist hea ja kuna Gretel oli palavik väike ja olemine reibas ja rõõmus (kuigi kõrv oli seest väga punane), saime antibiootikumi retseptita sealt tulema. Mõne tunni pärast tõusis palavik jälle üle 38 ja valutama hakkas teine kõrv. Muidu jäi arstiga selline jutt , et kui palavik taandub, mingeid rohte võtma ei hakka ja neljapäeval või reedel läheme teeme vereproovi. Kuna sedakorda oli palavik kogu öö vahemikus 38.5-38.9 ja hommikul ka 38,1, olin kolmapäeva hommikul alla andmas, et kui nagunii tuleb antibiootikume anda, et äkki siis peaks kohe retsepti küsima. Õnneks kõrvavalu oli lapsel vaid tunnike-paar ja selle saime mõlemal korral sibulakompressiga kontrolli alla. Aga ennäe imet! Palavik hakkas kolmapäeva päeval vaikselt langema, olles paar tundi peale ärkamist juba alla 38 ja nii ma oma masendusest üle saingi. Arstiga konsulteerisin neljapäeval, et palavik on taandunud, kuigi ei taandunud kohe, vaid päev hiljem. Ta arvas, et kuna palavik ise kadus, siis tugevat põletikku olla ei saa ning lasi mul enda valida, kas tahan vereproovi teha või mitte. Jätsime sel korral vahele, sest Gretel on rota viirusega haiglas oleku torkimised veel liigagi hästi meeles. Minu loogika ütleb, et kui lapsel ühtegi haigusnähtu pole, sööb-joob, on reibas ja rõõmus, siis pole kuigi loogiline, et tal on kõrvapõletik. Küll aga ei olnud uus perearst nõus haiguslehte lõpetama reedel, vaid kutsus esmaspäeval meid korra ülevaatusele, et kindel olla, et laps veel ka esmaspäeva kodus saab olla. Mulle see sobis. Seega läheme käime homme Gretega arstil ja loodan, et ülehomsest saab ta jälle lasteaeda. Kirke on samuti kogu selle aja kodus olnud. Köha kadus tal juba ammu ära, aga kuna lasteaiast öeldi, et sõimerühmas on päris hull viirus möllamas, siis ei tahtnud Kirket ka viia, sest Kirke rühmas ja sõimes on 3 paari õdesid-vendi, kes õues koos mängivad ja tõttöelda ma hakkasin kartma, et äkki toob ta siis veel miskit uut meile lisaks...

Haigused

Oi, kuidas tahaks praegu õues olla: päike särab, sooja üle 10 kraadi, no mida sa hing veel ihkad 10. aprillil? Aga nagu ikka, jäävad lapsed neil puhkudel haigeks, nuuks.

Täna hommikul ärkas Grete palavikuga 38,1, kuigi eile mingit palavikku ei olnud. Jätsin nad eile lasteaiast koju, kuna neil oli väike nohu ja köha, et turgutan nad esmaspäevaks terveks, aga nüüd siis hoopis nii. Kirkel siiani veel palavikku pole, köha pole ka hulluks läinud, nohu hakkab taanduma. Aga fakt on see, et esmaspäeval Grete lasteaiaküps pole ja kui tema jääb koju, ei ole mõtet ka Kirket veel viia. Nii, et esmaspäeval jääb ilmselt koju Tõnis, teisipäevaks ehk saame lapsehoidjaks Tõnise isa ja kui kolmapäeval veel vaja, siis pean ise jääma, sest Tõnis läheb siis Soome komandeeringusse.

Muidugi oleks kõige lihtsam mul endal haigusleht võtta, aga endal on kuidagi paha tunne, kui oled nädala tööl käinud ja siis kohe koju jääd, kuigi eks see ole kõigile teada, et kahe väikese lapsega on see paratamatu. Sel korral ehk saame veel nii korraldada, et ma ei pea koju jääma ja loodame, et järgmist korda sel kevadel enam ei tule. Juuni algusest on nad nagunii plaanis koju jätta.

Ma naiivselt mõtlesin, et kui märts on läbi, siis on haigused seljatatud, aga nii palju haigeid korraga kui praegu, pole mu tutvusringkonnas kogu talve jooksulgi olnud.

Vähemalt sain eile vennanaisele sünnipäevaks plaanitud pontšo kudumise osaga ühele poole. Nüüd kohe lähen panen tükid venima ja homme ehk jõuan kokkugi õmmelda. Peale kokkuõmblemist saan katsetada, kas lisan ka veidi pärleid vmt.

PS! Vaarikatele ostsin kanakaka-graanuleid. Kuna need sobivad ka kõigele muule, said oma jao kätte ka kõik marjapõõsad, õuna-, ploomi- ja kirsipuud. Kõdusõnniku toomise plaan on ka jõus, aga usun, et see saab teoks kuskil mais.

Thuni kalender

Paigutan siia lingi, millelt igal hetkel seda kalendrit leida:

http://www.bunkahle.com/astrolog/mocal.cgi

Olevat otstarbekaim süsteem,mille järgi antud päeva aiatöid valida. Tsitaat aiandus.ee lehelt: "Kosmiliselt sobivaima aja (nt peakapsastele lehepäev, porganditele juurepäev, kurkidele viljapäev, lilledele õiepäev) valik taimedega suhtlemisel vähendab neil stressi ning soodustab meie soovitud organi kasvu ja arengut."

Siin elus on ikka kõik ära teaduseks aetud :D

Esimesed kaks tundi aiatöid tehtud

Täna hommikul asusime neljakesi majaümbrust koristama. Lapsed viisid lume alt välja tulnud mänguasjad liivakasti ja hakkasid seal asjatama. Samuti tegi issi nende kiigu korda, mille nöör katki oli ja millest kogu talve räägiti, et niipea kui kevad käes, saab kiik korda. Saigi!

Mina lõikusin vaarikapeenrast välja vanad oksad ja jõudsin järeldusele, et midagi pean ma vaarikatega ette võtma. Eelkõige nende väetamisega, sest see pole normaalne, et 3 aastat tagasi puukoolist ostetud vaarikad pole sentimeetritki kasvanud. Uued võsud, mis on tulnud, on sama väikesed, ca 15 cm ja marju pole ma nende küljes veel ka kohanud. Isa saadetud sorditud vaarikad olid eelmisel aastal päris ilusad, aga tundub, et maa on meil siin nii lahja, et nüüd on nemadki kiduramaks jäänud. Kuna kõdusõnniku toomine ei sõltu eriti minust, vaid sajast muust asjast, siis otsustasin, et seniks, kuni selle saab, toon vaarikatele kanasõnniku graanuleid.

Järgmiseks puhastasin maapirnide kuivanud pealsed ja kaevasin söögiks ka nende mugulaid. Mulle need väga maitsevad, lapsed söövad ka hea meelega.

Siis tegin tiiru eelmise aasta lillepeenardes, kiskuskin välja varred, mis olid veel peenardesse jäänud ning avastasin oma suureks üllatuseks, et sidrunmeliss, mille pakile oli kirjutatud, et see on üheaastane taim, on väikesed värsked lehed juba välja ajanud. Seega saan varsti värset sidrunmelissi teed teha. Väga mõnus! Lisaks avastasin, et kipslill, mida ma teadsin olevat kui kaheaastast taime, et ühel aastal kasvab, järgmisel õitseb, et ka see on nüüd kolmandal aastal uued võrsed vanadest juurikatest ajanud. Suvel paistab, et kas see on nüüd siis teine teine aasta või uus esimene :P

Roosidelt kuuseoksi veel ei eemaldanud. Lugesin, et kate või kuuseoksad on õige aeg eemaldada siis, kui krookused õitsema hakkavad. Kuna mul endal krookuseid pole, siis pean teistelt uurima, kas juba õitsevad :) Nartsissid on küll lausa minimalistlikud alles, osad alles pool cm maapinnast väljas, tublimad ca 5-6 cm.

Abikaasa puhastas kuusehekist suuremad kuivanud rohukõrred ja üldmulje sai krundist kohe palju ilusam. Eile sai linnast ära toodud ka kasvuhoone kile, lipid kile kinnitamiseks ja liistud majale, mis tuleb paigaldada veel enne laudist. Seega, kui ilmad lubavad, hakkame peale tööd täiega õues müttama. Täna püsisid lapsed meiega koos õues ligi 2 tundi, see annab lootust, et ka peale lasteaeda viitsivad nad meiega koos veel õues olla.

Inglismaal

Olin märtsi lõpus 5 päeva Inglismaad väisamas. Kõik, mis leidis aset kohalikus linnakeses või seal lähiümbruses, oli suurepärane. Mis aga puudutab minemise hetke ja tagasitulekut... need olid kaks tilka tõrva meepotis.

Kui ma neljapäeva (25.03) hommikul kell pool 6 pidin hakkama autosse minema, et bussile jõuda, oksendas ülesärganud Grete mind täis. Tal oli eelmisel õhtul kõht lahti läinud ja hommikuks asi süvenes. Päeva peale süvenes haigus kahjuks veelgi ja me muudkui sms-isime ja telefoneerisime, mistõttu mu telefoni arve on 800 eeku :P Üpris raske on nii kaugel olla, kui lapsel käib kiirabi ja lõpuks satub ta vedelikukaotusega haiglassegi. Aga kuna mul mingit võimalust koju pöörduda ei olnud, siis üritasin kõnede vahepeal siiski kõike seal pakutavat, toimuvat ning kõike muud parimal viisil vastu võtta ning nautida.

Esimene ja viimane päev kulus sõidule - buss-lennuk-buss.

Teise päeva hommikul oli kohaliku linna (Bury St. Edmuns) linnapea vastuvõtt, peale seda vaba aeg linnakeses, siis õhtuse kontserdi proov ja kontsert. Kontsert oli tohutult emotsionaalne ja võiks öelda, et vist meie koori ajaloo parim kontsert üleüldse. Kaua õpitud ja üle kivide-kändude esitatud "Hosanna" tuli lõpuks välja veenvalt ja moel, nagu see oleks imelihtne. Inglise publikule meeldis see laul eriti, ei oskagi seletada, miks? Üldse, peale mõlemat kontserti tõusis publik aplodeerides püsti, mis pidi sealmaal väga haruldane olema. Esimene kontsert oli koos kohaliku linna meeskooriga, kes olid ka meie kutsujad, vastuvõtjad ja majutajad.

Laupäeval külastasime Cambridge'i. Kasutasime võimalust erinevaid kolledžeid näha paadiga jõel olles. See olevat Cambridge kõige laialdasem turismiatraktsioon... Ilus oli. Ilmaga vedas ka, sealjuures kõik need 3 päeva, mil meil oli aega ringi vaadata. Laupäeva õhtul oli organiseeritud pidu koos majutajatega. Pidu oli meeleolukas, kohalikus meeskooris oli punt koomikuid, kes üles astusid. Samuti õpetati kõigile erinevaid iiri tantse.

Pühapäeva hommikul asusime teele Lavenhami. See oli Buryle päris lähedal. Teel peatusime korraks pargis, kuhu oli istutatud ca 80 000 nartsissipõõsast ja need kõik õitsesid. Tohutult ilus. Lavenham on kuulus oma vanade puitmajade poolest, mis ehitati 500 aastat tagasi toorest puidust, ilma naelteta ja kui puit kuivas, omandasid majad väga erinevaid kujusid. Päris vildakad olid teised :) üritasime ette kujutada, et kuidas on võimalik sellisesse tuppa mööblit paigutada :D Mulle oli külastus Lavenhami selles mõttes erilise tähendusega, et meie majutajate naispool oli sealt pärit ning sealses kirikus laulatati "meie pere" abielu 42 aastat tagasi.

Pärastlõunal oli meil ühine kontsert linnakese naiskooriga, kellega koos esitasime ka ühislaulu, mille meie koor laulis täpselt kaks korda läbi koos nende kooriga ja oligi kogu harjutamine :P Juhtub...

Meie majutajad olid tohutult toredad. Ülimalt lahked, sõbralikud, siiralt huvitatud meist, meie koorist, meie kodumaast. Ja kui lihtne oli nendega suhelda, isegi minul, kelle inglise keel on suhteliselt vaevaline. Kui nad kuulsid, et mul jäi laps haigeks, siis iga kord kui jälle nägime, küsisid, kuidas lapsel läheb ja pakkusid võimalust lauatelefoni kasutada. Samuti rõhutasid nad mitmeid kordi, et võikisme ikka ja jälle neile külla minna, koos perega.

See teine tilk meepotis, see tuli sellest, et tagasilendu lükati 2 korda edasi. Pidime lendama kohaliku aja järgi kell 13.10 (Eesti aja järgi 15.10). Siis tuli teade, et lend on tund aega edasi lükatud, tehnilise rikke tõttu lennukis. Tunni aja pärast tuli teade, et lend on 6 tundi edasi lükatud. See vallandas kõnede laviini Eestisse. Sest kui lendu nii palju edasi lükatakse ja on juba hilisõhtu, võib täiesti reaalselt juhtuda, et sind saadetakse hotelli ja ootad uue päeva lendu. Aga oli ju tööpäev ja kõigil plaanid tehtud tagasi ja tööl olla. Õnneks peale nelja tundi ootamist (mille sisustamiseks lennufirma ka 10-naelase vautšeri kõigile andis) tuli teade, et uus lennuk on valmis pandud. Meie pagas oli vahepeal teisest lennukist uue juurde toodud. Ei kujuta ette, kui kaua nad seal paduvihas lompide keskel keset lennujaama olid olnud. Päris trööstitu olid neid seal näha, igaüks pidi enne lennukisse sisenemist oma kohvri tuvastama ning see siis pakiti uue lennuki peale. Riias ootasime veel mõni aeg oma bussi ja kell 3 öösel olin ma kodus, oma kallite juures.

Siiski - lõpp hea, kõik hea. Kui lapsed teisipäeva hommikul ärkasid, ei olnud nad enam haiged ja öösel tuulekotta sisenedes tervitas mind täies ilus õitsema hakanud daalia :D

Roosipeenar

Kas teadsite, et kevadel tuleb roosipeenrasse õhuaugud teha, kui paks lumi on? Mina küll ei teadnud... täiesti juhuslikult sattusin aialeht.ee lehele ja seda lugema (http://www.aialeht.ee/news/aialeht/lillekasvatus/article.php?id=29542587). Igatahes eile kaevasin oma kuuseoksatatud ja lumme uppunud peenra välja ning lasin kuuseokste vahele õhku. Võibolla olin nüüd liiga agar, et lume pealt ära kaevasin, kuna järgmise nädala lõpuni lubab öösiti ikkagi korralikke külmakraade. Võibolla oleks piisanud aukudest. Kuid mul ei olnud "augustamiseks" sobivat tööriista, selleks oleks olnud vaja raudkangi. Loodetavasti kuuseoksad kaitsevad mu roose külma eest ja õhuta olekust tekkivad kahjud on ka ära hoitud.

Samuti sain sealt lehelt teada, et paprika ei talu mitmekordset ümberistutamist ja muud kasulikku taimede ettekasvatamise ja välja istutamise kohta.

Taimekasvatusest ka

Taimekasvatusega on lühidalt öeldes asjad sealmaal, et petuuniad kasvavad omasoodu, paprikad ilmutasid end lõpuks eelmisel nädalal ja daaliad hakkavad õitsema minema :D

Saan aru, miks petuuniad nii vara maha peab panema, nad kasvavad väga aeglaselt. Kuigi ma arvasin, et juba eelmisel nädalavahetusel teen esimese pikeeringu, on see siiani tegemata. Ilmselt täna või homme seda siiski teen, sest need odavamad seemned on nii tihedalt külvatud, et kõigist taimedest nagunii asja ei saa ja siis ehk põevad vähem, kui nad ära eraldi pottidesse panen. Petuuniate jaoks ostsin väiksed turbapotid, et kui vaja veel ümber istutada, saan poti kergelt mulla ümbert ära võtta ja suuremasse jälle ümber istutada. Muidu mulle turbapotid eriti ei meeldi, sest need lasevad niiskuse välja aurata ja on palju suurem oht, et päikeselisel aknalaual taim läbi kuivab kui näiteks plastpotis. Aga see selleks.

Paprikatega oli see lugu, et köögi aknal nad ei idanenud ega mädanenud (võibolla oleksid ära mädanenud, kui oleksin veel kauem oodanud). Igaljuhul tõstsin nad eelmisel nädalal kilega kaetult vannitoa põrandale ja juba mõne päevaga tulid nad üles. Nüüd siruguvad jälle köögi aknal. Kõik 11 tulid üles. Kuna nad on külvatud eraldi pottidesse, siis mingit ümberistutamist nad enne kasvuhoone valmimist enam ei vaja.

Ja detsembri alguses ootamatult kasvama hakanud daaliad on tõepoolest oma esimesed õienupud välja ajanud. Nuta või naera! Ma siis pigem naeran :)

Reedel oli võimalus ka rahus Bauhofis shopata. Nüüd on mul kevadeks kõik vajaminevad seemned soetatud. Ostsin ka mingi potitomati seemned - kasvatamiseks rõdudel ja terrassidel. Peaks olema kirsstomati suurused viljad. Eks näis, mis neist tuleb. Panin reedel pottidesse 8 seemet ja nüüd juba kohe kiletatult vannituppa. Tänaseks nad veel üleval pole, aga arvestades, et tomat on aeglase idanemisega, ootaks nädala lõpuks sealt mingit märki. Usun, et ma istutan nad siiski kasvuhoonesse, mitte ei jäta õue.

Jäägu seda postitust illustreerima pilt uutest lillesortidest, ilma milleta ma samuti Bauhofist lahkuda ei suutnud :P Daaliad on kenasti juba ka pottidesse kasvama pandud :)