Perelaager

Selline seltskond seekord,
päevapiltnik kuvalt puudu

Perelaagris olime 27.-30.07 ja sel korral Eesti Põhjarannikul. Külastasime Narva kindlust, Kohtla kaevanduparki, Toila-Oru parki, Käsmut ja telkisime Purekkari telkimisalal. Esimest korda 7 aasta jooksul saime tõelised rannailmad!

titela

Toila-Oru park

Toila-Oru park

Maa all - Kohtla kaevanduspark

Käsmu

Peenar uuendatud

Esimene etapp lõpetatud -
iirised on välja kaevatud

Võttis aega, mis võttis, aga enne perelaagrit ma oma peenraga ühele poole sain. Sai kohe päris ilus, eriti kui tume muld maaparanduseks ka peenrale laotatud ja kontrastid mõnusalt esile tulid. Nagu preemiaks tehtud töö eest, läksid varsti peale tööde lõpetamist eriti rohkelt õitsema päevaliiliad. Nende põõsad on aastate jooksul märkimisväärselt kosunud ja õievarsi ning -nuppe on rohkelt. Hakkasin alles nüüd mõtlema, et miks ma küll pole iiriste pealseid juuli esimeses pooles poole peale tagasi lõiganud? Hetkel, kui neid on üleüldse hõredalt ja nad on ka tagasi lõigatud, näeb peenar välja väga ilus, mitte nagu džungel. Nii saavad ka päevaliiliate põõsad enam õhku ja valgust ning ülemulje on kaunis.

Pisut enam õisi :)

Teise etapi algus - tagasi istutatud
ja "maaparandus"

Iirise- ja päevaliiliapeenar

Eelmisel nädalal tegin algust iiriste noorendamisega. Kogu peenra uuendamine võtab aega ilmselt paar nädalat, kuna heal päeval on mul aega töötegemiseks 3 tundi, tavapärasemalt siiski 1-2 tundi ja ega me ju enamasti palju päevi järjest kodus pole ka. Just naasesime näiteks Harglast, kus sugulased tahtsid mustikal-seenel käia, aga kujunes hoopis saunaviha-mustikaretkeks. Korilusele järgneval päeval käisime mõlema pere lastega meile tuttavas Eha talus, kus lapsed said ratsutada ja linnuteel sõita.

Aga peenraga on nüüd siis nii, et “väljakaevamisega” olen ma peaaegu poole peal. Peale esimest tundi tööd jõudsin täpselt niikaugele, kui paistab teiselt pildilt :) Siis Karmen ärkas ja tuli asi pooleli jätta. Alguses võttis töötempot maha ka see, et tuli risoome sordi järgi sorteerida, lahti harutada ja kottidesse panna. Kui mul omale vajalik kogus olemas on, siis kavatsen ülejäänud lihtsalt aiakäruga metsa alla vedada. Ma väga ei imestaks, kui nad seal järgmisel aastal õitsema läheksid :) Ühe pundi viisin täies tükis ka tiigi äärde, kevadel näeb, kas läks seal kasvama. Ega ma teda õigel kombel ei istutanud, panin sinna muru sisse ja veidi mulda lihtsalt juurte peale.

Kui kolletuma hakanud iirisepealsed välja kaevata, tulevad nähtavale päris toredad päevaliilia-pundid. Hetkel enamus neist on õitsema puhkemas, kuid esimesena nägin ära sel aastal soetatud Black Prince'i õied. Teise uue ostsin veel, see on hostade juures peenras koos Russian Ragtime'ga, mis seal kohe-kohe õitsema on minemas.

Täna tõin 3 õitsvat värdfuksiat (ei tea küll, miks nii ilusal lillel nii kole nimi on)  uuendatud peenart ilmestama, muidu need lõigatud pealsetega hõredalt maha pandud iirised seal päevaliiliate vahel ei ole ehk kõige nägusamad.

Issi väike abliline

Abikaasa jõudis järjega terrassi õlitamiseni. Seda peaks esimesel aastal tegema 2 korda ja järgnevatel on soovitav igal kevadel korra üle võõbata. Ega ükski töö saa tehtud väikes(t)e abilis(t)eta. Sel korral siis sedasi :)

Laulupidu

Ei jäänud selgi korral mul laulupeol käimata. Seda tänu mu suurepärasele abikaasale ja tublile titele, kes kahekesi edukalt minu äraolekul hakkama said. Küll jah, nad olid Tallinnas nö kaasas, mu venna juures, sest öösiti nad veel ilma minuta ei saa (st titt ei saa :). Sellest hoolimata toimis kõik päris hästi. Muidugi töötas kas Murphi seadus, et just siis kasvatas titt välja oma neljanda hamba, mistõttu ühel päeval ka issile lärmi tehti, kuid niipea kui hammas oli lõikunud, läks see mööda. Sama lärmi oleks ta ka minule teinud, seega suurt vahet ei olnud, olin see mina või Tõnis.

Aga laulupidu oli muidugi tore. On mul ju aastate jooksul erinevates koorides lauldes tekkinud hulk sõpru-tuttavaid, keda kõike on võimalik laulupeol kohata. Aegajalt kellegagi kohtusin ka, kuid enamuse ajast hängisin ma lauluväljakul ringi üksi. Päris huvitav kogemus oli. Pole mul ju aastaid olnud kahte sellist järjestikust päeva, kus ma päris üksi oleks.

Oli uhke olla osaline aegade suurima rahvaarvuga laulupeol. Sel korral veel pilt emaga, järgmisel korral ehk juba ema, mina ja suuremad tüdrukud, kui ma just ei leia võimalust tantsupeole minna ;)

Juukselõikus

Mul on nüüd kahe pikajuukselise asemel kodus 2 lühikesejuukselist preilit. Ausaõna, mina ei sundinud neid juukseid maha lõikama, kuigi tuleb tunnistada, et hommikustel nõrkushetkedel (kui kammimine hirmsa vingumise saatel käis), ma neid sellega ähvardasin. Kuid viimasel juunikuu päeval hakkas Kirke rääkima, et tema tahab juukseid õlgadeni ära lõigata. Pean tunnistama, et ma ei teinud ühtegi katset teda ümber veenda, küll aga palusin veel päevakese järele mõelda. Rääkisime sõbrannadest, kes olid lõiganud ja siis pikki juukseid taga igatsema hakkanud. Siiski ei kahandanud see mingilgi määral tema juukselõikamisesoovi. Õe eeskujul otsustas ka Grete oma ülipikast patsist loobuda. Tema puhul oli mu rõõm otsusest veelgi suurem (sest tegelikult Kirke kammis ja patsis end juba ise). Nii saigi neil juulikuu alguses juuksed maha lõigatud. Kuna Grete istus “tooli” esimesena (nad ei soostunud juuksurisse minema, vaid mina pidin lõikama), siis väikese minupoolse valearvestuse tõttu (panin patsi kinni ja läksin seda lõikama, sest ta tahtis patsi alles hoida) sai ta omale moodsa tagant lühikese eest pikema soengu. Eks ma ikka veidi ära ehmatasin. Kirkel juba oskasin veidi paremini arvestada ja tema sai ühtlaselt õlgadeni juuksed. Kuna Gretel on päris paksud juuksed, siis talle see kukla soeng sobib väga hästi, kui veel juuksur oleks lõiganud, oleks kindlasti veel ilusam olnud. Õnneks kõik, kes näevad, arvavad, et juuksuri lõigatud soeng, nii ilus pidavat olema. Paljud muidugi küsivad, et no kuidas ma küll ometi raatsisin seda teha? Grete juuksed olid kogu lasteaias tuntud. Minu meelest saavad seda küsida vaid need, kes on saanud vähe laste juukseid kammida :D