Laager Karjamaal

Võib vist öelda, et nüüd on meil traditsioon käia peredega suvel telkimas, sest sel aastal toimus see juba kolmandat korda.

Sihtkohaks oli valitud RMK Karjamaa telkimisala Peipsi põhjatipus. Koht oli super (käisime seda ju ka suve hakul üle vaatamas), ilm oli täiuslik (kes päikest ei kartnud) ja seltskond tavapäraselt lõbus ja kirju :)

Väljasõit toimus pühapäeva lõunal. Mustveest edasi sõites võttis korra kõhedaks, kuna sealsed telkimisalad olid suure tuleohu tõttu suletud. Olin enne autosse istumist veidi eeltööd teinud, millised omavalitsused on kehtestanud metsadesse sisenemise keelu ja leidnud, et Alajõe valda, kus asub Karjamaa, selles nimistus polnud. Seetõttu otsustasime, et kaotada pole midagi, sõidame Karjamaale välja ja loodame, et see nii on, et seal veel telkimisala suletud pole. Ja meie suureks rõõmuks just nii oligi.

Kella 3 paiku jõudsime sihtkohta. Seal on kõrvuti 8 telkimiskohta, igaühe juures kinnine tulease ja katusega laud-pingid, lisaks ühiskasutatav kaev ja välikäimla. Üks telkimiskoht vaid oli lahtise tuleasemega. See oli meie kohalejõudmise hektel ka ainukesena vaba ja meie olime selle üle väga rõõmsad, sest tahaks ju õhtul ikka lõkke ääres istuda, seda enam, et meil oli kaasas 2 auto järelkärutäit puid. Öeldakse küll, et kes siis puid metsa veab, aga meie õnn, et meil puud kaasas olid, sest väljakuulutatud olemasolev puukuur haigutas tühjalt. Teistel matkajatel oli enamasti grillimiseks süsi kaasas.

Pakkisime oma laagri lahti, lapsed said ujumas käia, naised hakkasid vaikselt õhtusööki sättima. Uskumatu, kuidas laagrisöögid maitsevad kõik hea - menüü oli meil juba kolmandat aastat sama: esimesel õhtul lõkkel küpsetatud kana, toorsalat ja pannikartul, teisel päeval lõunaks laagri supp ja õhtuks grillvorstid toorsalatiga, kolmandal päeval lõunaks seljanka ja õhtuks makaronid lihakonserviga. Hommikuteks puder, prae- või keedumunad, võileivad, kohv. Plaan B-na on muidugi kala ka alati menüüs, aga kahel viimasel aastal on see pigem sümboolne olnud, kuna kalale kindel ei saa olla, tuleb toit kaasa osta ja siis peab ta ju ka ära tegema, ei saa hukka lasta :P Sel aastal oli kalaga eriti tore lugu. Mootoriga paat oli meil kaasas ja mehed käisid ka kalal, aga ei näkanud. Mingil hetkel leidis üks naistest veest 100-kroonise, kuna keegi omaks ei tunnistanud, pandi laagri eelarvesse. Ja siis tuli meie "kalameestel" idee, nähes silmapiiril tõelist kalurite paati terendamas, kihutasid nad kibekähku oma paadiga nende juurde, võtsid kasutusse kõik oma 3 sõna, mida nad vene keeles oskasid, ostsid leitud 100 krooni eest päris mitu kilo kala :) Kalapaat sõitis neile kenasti kaldale järele, et raha võtta ja kalad meile loovutada. Assa, kui hea oli lõkkel küpsetatud koha. Haugil polnud ka viga. Aa, ja esimesel päeval oli vend Kristo kodust kaasa võtnud Alatskivi järvest püütud linaski. Väga-väga mõnus.

Järgmiseks aastaks tuli vendadel idee, et esimesel õhtul võiks "burksi" teha. Miks mitte, kui normaalsed kuklid ja oma värkse kraam sinna vahele kaasa võtta!

Ometi kord olid ilmad, millest minusugune unistanud oli - oli sooja ja päikest. Esmaspäeval jagus seda küll vaid hommikupoolikuks, pärastlõunal läks tuuliseks ja pilve, kuid teisipäeval sai nii enne

kui peale lõunasööki lastega 2 tundi järve ääres veeta. See on suur rõõm vaadata lapsi, kui nad lustivad vees ja päikeses, paremat puhkust ei saa olla!

Kui lapsed ca 23 paiku magama läksid, mängisid täiskasvanud kõigil kolmel ööl Eesti mälumängu. Moodustades erinevaid võistkondi (mehed-naised, sünnikuude, kaalu ja pikkuse järgi), lõkke ääres, natuke ka alkoholi ligi, kujunes see väga meeleolukaks :) Minule näiteks jäi meelde (kuna see küsimus tuli mulle mitmel õhtul järjest), et enne II maailmasõda enam mänge Eesti jalgpallikoondises mängis Evald Tipner (67 mängu). Aa, ja et Eestis pindlast on soid 22% ja Eesti esimene olümpiavõitja on maadleja Neumann.

Tagasiteel saime suure üllatuse osaliseks, kui Rannapungerja kandis tohutu torm jälgi nägime.