Pühad ja lumevangistus

Ja nad ongi jälle läbi... jõulud.

Meie selle aasta jõulupuu on mõnusalt väike (võrreldes eelnevatega), selle aasta jõulupraad oli ebatraditsiooniline - mesine sinepiküülik ja aedviljad, kuid kõik muu oli traditsiooniline - oma perega oma kodus.

25.12 on mu vanema venna sünnipäev. Sellest päevast on kujunenud minu pere jõulu-kokkusaamine. Tähistame venna sünnipäeva ja ühtlasi jõule. Lapsed saavad kingitusi ja suured sauna ja head seltskonda. Sel aastal oleks ilmataat peaaegu kõik untsu ajanud. Kuna vanaema jäi ootamatult haigeks, ei saanud ema oma plaani kohaselt 24.12 Põltsamaale ära sõita ja 25.12 hommik oli teadagi milline (Scarlett toimetas öösel). Esimest bussi ootas ta üle poole tunni graafikujärgsest ajast kauem, bussi ei tulnudki, siis läks natukeseks tuppa sooja, et üritada järgmise bussi peale. Ja oh imet, see buss tuli veidi varemgi, niiet vähe jäi puudu, et ema sellest bussist maha oleks jäänud :D Õnneks ei jäänud!

Kõige noorem vend, kes oli jõululaupäeval perega Tallinnas, tuli Põltsamaale ilma lasteta, kuna auto ei olnud parimas korras ning seetõttu ei riskinud kahe väikese lapsega sõitu ette võtta. Seda enam, et kolmas vend tuli samuti Tallinnast ja sai ta oma auto peale võtta. Tallinn-Tartu maantee ei olnud just oma parimas sõidukorras, kuid kenasti läbitav.

Meie aga olime 25.12 hommikuks totaalses lumevangis. Mulle aga teadupärast ei meeldi, kui mu plaanid vussi lähevad. Seega teatasin oma kallile kaasale, et minu vennal on täna sünnipäev, ma pean siit välja saama, isegi kui see tähendab seda, et pean kogu 120 meetrit tänavat auto laiuselt lahti kühveldama (olgu märkusena öeldud, et lume paksus oli 30-50 cm). Mees sai naerda ja mina kühveldada. Loobusin ca 40. meetri juures, kuid

mitte seetõttu, et 120 oleks liiga kaugel olnud, vaid seetõttu, et kui see 120 oleks lahti saanud (mäe otsa), siis sealt edasi ei läinud paremaks... kuna käisin ja veendusin selles, siis andsin alla. Läksin tuppa, võtsin seljakoti ja vantsisin poodi. Mees oli vahepeal lumelükkaja kätte saanud, kes lubas, et õhtuks on kõik Nõo tänavad lahti lükatud. See oli ca kella 11 ajal. Sahk jõudis meile pool 2 päeval. Ja nii saimegi kohe Põltsamaale startida.