Sel aastal oli meie peres taaskord kaks lasteaia jõulupidu. Oli aeg, kus see oli samuti nii, siis vahepeal oli 1 pidu lasteaias ja nüüd taaskord 2.
Poja kõige esimene lasteaia pidu toimus juba 5. detsembril. Tema käib meil lasteaias alates septembrist pool päeva. Alguses oli rütm nädal-poolteist aias, samapalju kodus. Nüüdseks oleme jõudnud rekordini - ta käis 3 ja pool nädalat järjest aias enne kui tatise ninaga ta koju jätsin. Ironiseerides veidi hetkel päevakajalise uue perearstide juhendi üle, siis võiks ta mul vabalt ka aias käia. Lont ripub küll sageli nina all, pühkida tuleb tihedasti, kui tuju on, siis nuuskab ka, aga meel on rõõmus ja endal tal sellest nohust halvem pole. Kuna nina kinni pole, siis hingata saab kenasti läbi nina. Mina aga jätsin ta siiski koju, sest pigem kosuda väikesest nohust, kui hiljem kõrva- või põskkoopapõletikku ravida. Mitte, et ma seda juhendit perearstidele pahaks paneks, aga kogu retoorikas on millegipärast ära kadunud see tüsistuste oht. Loomulikult, iga vanem peakski säilitama talupojatarkuse ja lähtma oma lapsest ja parimatest kavatsustest, aga natuke liiga vabaks on see kõik jäetud. Samas, sellega on nagu vaktsineerimisega, kes on vaktsiinipooldaja, ei peaks muretsema vaktsineerimata laste pärast, nende nede eest vastutavad nende vanemad, neile nad ju ohtlikud pole. Samuti on vaba voli oma tatine laps ju koju jätta, juhend ei sunni teda lasteaeda viima
Aga nüüd siis ikkagi pidudest ka :)
Poja oli oma peol väga vapper. Kui pidu algas ja lapsed veel kõrvalruumis sissetulemist ootasid, kostis sealt suur nutujoru, milles tuvastasin ära ka oma lapse nutu, kelle ma enne pidu olin uuesti rühma viinud. Miks ta nuttis, seda ma ei tea, sest minust maha jäi ta sinna nututa (võibolla oli teistega solidaarne :). Aga kui publiku ette jõudis, hakkas tal nähtavasti põnev või oli pingelangus, otsis silmadega meid üles ja nutt saigi läbi. Paljudel teistel lastel nii hästi ei läinud ja nemad jorutasid kogu peo ja osad ei läinud üldse vanemate sülest ära. See kõik on tavapärane kahe-aastaste jõulupeol. Lisaks oli kaks sõimerühma ka kokku pandud, mis kogu olukord ei lihtsustanud.
Pidu ise oli armsasti üles ehitatud, tegu oli nö ühe pere jõuluõhtuga, kus õpetajad ema ja isa kehastasid ja lapsed olid lapsed. Oli riidessepanemise laul ja taignategemise laul ja muid laule ja tantse. Jõuluvana vaatas ka kogu tralli pealtvaatajate hulgas pealt ja hiljem läks laste juurde, hästi delikaatselt, et lapsed kartma ei hakkaks :) Ja kuigi meil poja suhtub võõrastesse umbusklikult (nii ka jõuluvanasse), oli ta nii vapper, et läks tõi oma kommikarbi ise ära.
Karmeni pidu oli täna. Tema on meil juba vana peohunt - laulab ja tantsib julgelt ja jõuluvana küsimustele vastab samuti valjuhäälselt :) Tema oli taaskord lumehelbeke. Neil oli ka vahva etendus, kus Punamütsike ja mitte kuri hunt lähevad vanaemale head ja paremat viima ja keda kõiki nad oma teel siis kohtavad. Nii said oma tantusd ära teha nii lumehelbekesed, mõmmid kui päkapikud. Pildil Punamtsike kahe lumehelbekesega.
