OMA maasikad

Oi, oma peenra maasikad on ikka palju magusamad, kui kõik teised. Täna ämma-äiaga aias jalutades noppisime esimesed. Nüüd tuleb vaid loota, et kui Kirke üksi õues käib, et tal siis meelde ei tule, et sealt saab maasikaid. Või et isegi kui meenub, siis meenub ka jutt, et sinna ta üksi minna ei tohi. Üldiselt on ta üpris sõnakuulelik, ent eks tema usaldamine nõuab siiski ka kontrolli :) Aga üksi ei või ta minna sellepärast, et esiteks on maasikad tiigi ääres ja kui ta juba seal on, siis äkki tuleb tal tahtmine ka tiiki konni vaatama minna vmt ja teiseks, kui ta läheb ühte punast maasikat võtma, siis on ta nagu väike elevant portselanipoes, mistõttu kõik ümbritsevad veel rohelised maasikad kannatada saavad.

Kurkidele viskasid ka kogenud avamaa-kurgipidajad (ämm-äi) silma peale ja tõdesid samuti nagu mu ema, et need on "külmašoki" saanud. Enamus neist siiski toibub ja mõned on isegi esimesed õied välja ajanud.

Jaanid

Päevad muudkui lähevad. Mida tehes? Pole tähelegi pannud. St, seda pole tähele pannud, mida ma ise teinud olen. Tõnis on ühe-teisega maha saanud. Kardinapuud koos kardinatega on magamistoas üleval ja liistudki osaliselt pandud nii meie kui ka Kirke tuppa. Esimese pildi peal on näha suur aken ja teise peal see painutatud nurgakardinapuu. Riie ise on selline pikkupidi kortsuriie ja horisontaalselt jookevad tumedamad triibud. Hea nali on see, et ette pannes jäid kardinad ca pool cm põrandast, nüüd on esimese kardina ettepanekust veidi rohkem kui nädal möödas ja ta on veninud umbes 1,5 cm, niiet nüüd jookseb kardin mööda maad. Eks kunagi edaspidi tuleb nad lühemaks teha...

Jaanipäeva veetsime traditsiooniliselt Harglas. Jaanilaupäev oli nagu ikka vihmane, aga õhtul kella kaheksaks oli Harglas küll super jaani-ilm. Taevas oli selge ja õhk soe. Grete läks peale seitset ära ööunne ja nii sain minagi grillist ja lõkketulest osa. Ta oli lausa nii tubli, et sain kell 23 veel saunaski käidud, enne kui ta südaööl süüa tahtis. Varane õhtuuni tipnes küll pooleseitsmese ärkamisega jaanipäeval, kuid kui ta pool 9 soostus uuesti m agama jääda, põõnutasin minagi edasi ja ärkasime kõik koos kell 10 :)

Käisin ka tiiru tiigi ääres, et vaadata, mis värvi mu maasikad on (ma unustan kogu aeg ära, et nad seal olemas on :). Need alles õitsevad osaliselt, kuid esimesed on juba ka värvi muutnud. Päris punased küll veel pole. Aga tundub, et kobarad on suured ja ehk saame toreda saagi. Tellisin küll Rõugest ühest mahetalust pühapäevaks ka 10 kilo marju, et toormoos ära teha, kuid terveid maasikaid saan vast oma peenralt külmutada. Talvel mõnus võtta nii lastel kui endal. Rõuge talu perenaine rääkis, et nemad korjavad juba teist nädalat ja praegu ongi neil kõige suurem korjeaeg. Imelik, et seal saak sedavõrd vara valmis.

Jätk kardinatele

Eile alustasime kardinate "installeerimisega". Suurele aknale sai ta ka ette, küll ilma õhukese kardinata, mis sinna planeeritud on, mida me aga tol korral, kui kangast ostmas käisime, sobivat ei leidnud. Kui kunagi aega saame, läheme otsime jälle.
Täna õhtune programm peaks olema nurga-kardinapuu ja kui veel eriti hästi jõuaks, siis ka vannitoa nagi, aga seda vist oleks liiga palju ühe õhtu kohta... kiiret pole ju enam ;). Seda enam, et kell 9 on Naabrist parema finaalsaade ja sõbrad peaks ka külla tulema :)
Pilte tegin ka, aga kuna need said kuidagi väga tumedad, siis üritan uuesti ja paremini.
Grete lõunaune ajal rookisin aiast suurema umbrohu ära. Jube mõnus pehme muld on praegu. Kui nüüd kuivemaks läheb, siis vaja ainult üle kõblata ja ongi jälle jupiks ajaks rahu majas. Täna avastasin, et isegi mõned tomatid on juba külge tulnud. Ja kurgid on endiselt koledad, kuigi päris ära surnud on hetkel kuueteistkümnest kaks. Ilmselt võtan laupäeval ette käigu turule ja toon 5-6 normaalset taime ja ülejäänutega saab veel vaadata, kas võtavad eluvaimu sisse. Suvikõrvits õitseb, kuigi lehed on sama räämas kui kurkidel...

Nii, Tallinnas käidud - polnud väga viga. Grete küll magas tunnikaupa ja oli seeõttu veitsa rahutum, kui harilikult, kuid ei midagi hullu.
Laupäevaks olid suured plaanid tehtud. Kuna Tõnis läks sõbra poissmeestepeole, pidi ema mulle esmalt seltsiks tulema. Sellest aga sai tihe linnapäev, seejärel sõit Torma ja pühapäeval siis koju tagasi.
Laupäeval sain isegi kauaoodatud juuksuris ära käia. Mõistagi ei maganud ja söönud Grete nagu harilikult, kuid kuna ema sai lastega õues juuksuri lähedal olla, siis sai ta vahepeal minu juures käia, kui vaja :)
Torma-sõit tuli sellest, et isa sattus pimesoolelõhkemisega nädal varem haiglasse, aga kurgid olid vaja istutada. Venna pere tuli ka pühapäeval sinna, nii said lapsed mängida ja täiskasvanud tööd teha. Pildilt paistab, kui suur see kasvuhoone on.
Pühapäeval sain kenasti koju. Tõnis oli üritanud painutatud kardinapuud üles panna ja jõudis järeldusele, et see ei sobi. Täna siis võtsin puu (õigemini metallsiini) kaasa ja läksin sellega koos kardinategijaga puutegija (painutaja) juurde. Tegelikult kõik on õige ja klapib. Lihtsalt, kui pole asjaga varem kokku puutunud, ei tea ju, kas ja kui palju tohib seda metalli painutada, et teda seina külge kinni saada. Väga sõbralikult ja vastutulelikult kuulati mind ära, kruviti kinnitused külge ja näidati, et läheb ilusti paika. Nüüd siis jään ootama, millal ikkagi need kardinad üles saavad :)
Ja täna käisime Gretega Kuremaa järve peal (sauna)praamiga lõbutsemas. Hästi tore üritus oli. Aitäh korraldajatele!
Aga kurkidega on mul siiski pahasti. Eelmisel teisipäeval said nad istutatud, vahetult enne sadusid, olin jube rahul. Nüüd näevad nad välja väga imelikud, nagu oleks külma äravõetud, aga nagu poleks ka. Külma minu meelest olnud ei ole. Ema arvas, et ju neile ei meeldinud nii suur temperatuuride vahe, sest tuulekojas on mul päiksepaistelitel päevadel 35 ja rohkem kraadi, sams öösel ju langeb enamvähem välitemperatuurile. Kui nad ikka elumärki ei näita lähema aja jooksul, eks siis ostan turult uued taimed.

Kardinad

Nii, eile saime kätte oma magamistoa kardinad ja nende ülesriputamiseks udupeened siinid. Kuigi kardinategija pakub teenust koos ülespanemisega, arvas Tõnis, et ta saab siinide seinale kruvimisega ka ise hakkama. Loomulikult saab, selles ma ei kahtle. Lihtsalt et nüüd tuleb loota, et vaim ikka peale tuleks. Hetkel on plaan selline, et mina lähen õhtul Gretega veidi linna peale kolama ja Tõnis jääb Kirkega koju kardinaid üles panema, sest kui Grete magamistoas magaks, ei saaks ju seal vajalikke puurimistöid teha.
Homme sõidame kogu perega Tallinna. Tõnise isa kaitses magistrikraadi ja homme on aktus, Estonia kontserdisaalis - sic! Eks ma natuke ikka põen, et kuidas 2 korda 3 tundi sõidetud saab, aga küllap läheb kõik kenasti :)

Hurraa, vihm!

No ometi, algul natuke, siis natuke rohkem. Aitäh, ilmataat!

Omaetteolemisest

Olen nüüd juba ligi kolm aastat kodune olnud. Tõtt tunnistades, mulle meeldib oma lastega kodus olla. Minu õnn, et see on nii pikalt ka võimalik olnud (või et seda on mulle võimaldatud).
Aga vahel tahaks ka päris omaette olla. Seda pole just sageli juhtunud, kuna Kirke oli suht rahutu titt ja kui tema nii suureks sai, et võibolla ka iseseisvalt vanaema juures hakkama saada, sündis juba Grete, kes on küll väga rahulik titt, aga kuna mulle on väga oluline, et lapsed esimesel eluaastal rinnapiima saaks, siis piirab see siiski minu liikumist.
Seda enam ilmselt oskan ma hinnata neid hetki, kui lapsed korraga magavad. Seda ei juhtu sageli, aga vahel siiski. Esmaspäev oli just selline päev, kus nad mul täiesti ootamatult kell üks päeval koos unne jäid ja magasid kella neljani. Arva ära, kas ma oli tubli ja telegesin asjalike asjadega, nagu koristamine vmt? Muidugi mitte! Ma ei liigutanud lillegi, tegelesin üle pika aja oma homöopaatia-asjadega, milleks muidu eriti aega ei jää. Ja see ei olnud veel kõik! Grete läheb meil üldjuhul kella seitsmeks ööunne. Nii siis söötsingi ta pool seitse ära, panin voodisse ja läksin ÜKSI Lõunakeskusesse shoppama. Tõnis jäi muidugi koju.
Shoppamin iseeneset läks halvasti, kuna ühelgi asjal, mida ma osta oleks tahnud, ei leidunud õiget numbrit. Aga see olekski juba liiga palju tahetud olnud, et lapsed teevad hästi koostööd ja siis veel oma asjad ka aetud saad ;)

Aiamaa

Eile leidsid koha aiamaal 16 kurgitaime ja kaks suvikõrvitsat. Päev otsa oli ilm seda nägu, et tuleb pisutki vihmamärjukest, aga no kussa... Öösel oleks nagu mingi sabin tulnud, vaadates jälgi liival, aga aiamaal sellest küll aru saada ei olnud.
Istutamine ise läks ruttu, kuna maa oli eelnevalt kaevatud. Tuul oli ainult jube, loodetavasti ei murra see taimi enne ära kui need maadmööda roomama hakkavad. Hommikul olid veel kõik ilusad.
Aa, ja siis avastasin eile, et mingi elukas on käinud mööda mu sibulapeenart rullimas. Kass? Väljendub see selles, et peenar on ühtlaselt sile, iga väiksmgi mullatükk on vahekäigus ja sibulad, mis pole ära murdunud, on ka maas muljutud. Täna hommikuks oli ta herne- ja peedipeenra samuti ette võtnud. Jama kohe. Teeb kurvaks ja ajab vihaseks.
Eile tõin värske salati sisse salatilehti ja rediseid, nii nämma.

Redised, tomatid ja perekond

Eile korjasin peenralt esimesed redised. Maitsesid täitsa hea. Osad oli kahjuks ussitanud ka, aga see vist on üsna tavapärane, et redised ussitavad. Sellest hoolimata mingeid mürke mu aeda ei tule, ei umbrohu ega söödikute vastu.
Kuna tiigis on palju mingit koledat rohelist vetikat ja mina sealt ämbriga vett eriti võtta ei taha, on kastmine Tõnise õlule jäänud. Kui mitte igal õhtul, siis üle õhtu vähemalt tassib ta maasikatele vett. Väike vihm kuluks ära. Samas ei saa ma seda siiski ootama jääda, kurgid lähevad pottides liiga suureks. Äkki täna pärastlõunal istutan kurgid ära (lubasin küll Kirkele, et läheme täna jälle lasteaeda mängima, aga kuna Grete tekitas selleks veidi ebasobiva unerezhiimi, siis peab teiseks korraks lükkama). Veel eelmisel nädalal lubas ju selle nädala alguseks öökülma, praegu aga enam ei prognoosita. Ma olen piisavalt laisk ka, et kattelooriga jännata... seetõttu tahtsin enamvähem ära oodata, et külmi enam ei tuleks. Suvikõrvitsad kasvavad ka peaaegu olematu mulla sees ja hakkavad juba peaaegu õisi mul tuulekojas ajama.
Nädalavahetusest kah. Vend oma kahe pojaga oli meie juures ja minu ema ka. Mehed tegid tööd (pilt ka viitab sellele), Kirkel olid mängukaaslased ja ema aitas kantseldada. Väga tore oli. Teise venna naine käis oma titega ka laupäeval läbi, niiet ema kõik 5 lapselast olid mingi hetk korraga siin.
Ja veel: tomatid on õitsema läinud.

Muude tegemiste nädal

See nädal pole siiani aianädal olnud. Igasugu muid tegemisi on ette tulnud. Pühapäev oli lihtsalt laisklemise päev (tegelt üritasin ka päevitada, aga kuna pidevalt oli kellelgil midagi vaja, siis eriti ei õnnestunud), esmaspäev võtsime ette ja käisime Kirkega kohaliku lasteaiaga tutvumas. See tähendab seda, et käisime seal õues mängimas. Sügisel on Kirkel koht selles lasteaias, saab näha, mis ta sellest asjast arvab. Kui nüüd suvel seal mängimas käime, peaks koht tuttavaks saama, siis jääb sügisel vaid uute inimestega harjuda. Ah, eks paistab!
Teisipäev on traditsiooniliselt Kirke laulutunnipäev ja täna erakorraliselt Gretega taastusraviarstile, et kas siis määratakse meile ka mingi võimlemiskuur või mitte. Sain ta just magama. Tundub, nagu teda vaevaks juba hambasügelus. Arvestades, et Kirkel tulid esimesed hambad kuuepoolekuuselt, siis nagu varavõitu, aga mine sa tea. On ikka müstiline laps - kõige paremini jääb ta magama oma voodis, lutt suus, unemuusika mängimas. Õues vankris ei taha kuidagi uni nii kiirelt ja kergelt tulla. Aga mina tahaks, et ta ikka õues magaks. Eks me siis katsumegi neid tema ja minu tahtmisi ühildada. Enamasti õnnestub päris hästi.
Homme üritame jälle lasteaeda mängima minna.
Ega seal aias midagi väga põle ka. Hommikul tegin väikse ülevaatusringi. Salat ja redis on soojaga jõudsalt edenenud, niiet varsti juba saab peenralt oma salatit võtta. Üks rida aedube on üles tulnud, teine rida, mis sai hiljem külvatud, veel mitte. Herned on veitsa hõredalt üleval, panin tühjadesse kohtadesse hiljem uusi seemneid, need pole veel tärganud. Pekas neid vist kastma, nagu ka aedubasid, mis pole veel üles tulnud. Sibulaga läksin vist veidi alt. Panin seemnest, kuna sain aru, et ka seemnest külvatuna annab ta juba esimesel aastal sibulapealseid ja siis kasvatab alla ühe mugula järgmise aasta seemneks. Mina ise ju sibulat ei armasta, seetõttu mul neist mugulatest on ükskõik, aga värsket rohelist sibulat ma söön ja sellest on kahju, et neid kui tuleb, siis alles hiljem, aga võibolla ei tule kah. Algajal aiapidajal ikka juhtub :)