Pühad ja lumevangistus

Ja nad ongi jälle läbi... jõulud.

Meie selle aasta jõulupuu on mõnusalt väike (võrreldes eelnevatega), selle aasta jõulupraad oli ebatraditsiooniline - mesine sinepiküülik ja aedviljad, kuid kõik muu oli traditsiooniline - oma perega oma kodus.

25.12 on mu vanema venna sünnipäev. Sellest päevast on kujunenud minu pere jõulu-kokkusaamine. Tähistame venna sünnipäeva ja ühtlasi jõule. Lapsed saavad kingitusi ja suured sauna ja head seltskonda. Sel aastal oleks ilmataat peaaegu kõik untsu ajanud. Kuna vanaema jäi ootamatult haigeks, ei saanud ema oma plaani kohaselt 24.12 Põltsamaale ära sõita ja 25.12 hommik oli teadagi milline (Scarlett toimetas öösel). Esimest bussi ootas ta üle poole tunni graafikujärgsest ajast kauem, bussi ei tulnudki, siis läks natukeseks tuppa sooja, et üritada järgmise bussi peale. Ja oh imet, see buss tuli veidi varemgi, niiet vähe jäi puudu, et ema sellest bussist maha oleks jäänud :D Õnneks ei jäänud!

Kõige noorem vend, kes oli jõululaupäeval perega Tallinnas, tuli Põltsamaale ilma lasteta, kuna auto ei olnud parimas korras ning seetõttu ei riskinud kahe väikese lapsega sõitu ette võtta. Seda enam, et kolmas vend tuli samuti Tallinnast ja sai ta oma auto peale võtta. Tallinn-Tartu maantee ei olnud just oma parimas sõidukorras, kuid kenasti läbitav.

Meie aga olime 25.12 hommikuks totaalses lumevangis. Mulle aga teadupärast ei meeldi, kui mu plaanid vussi lähevad. Seega teatasin oma kallile kaasale, et minu vennal on täna sünnipäev, ma pean siit välja saama, isegi kui see tähendab seda, et pean kogu 120 meetrit tänavat auto laiuselt lahti kühveldama (olgu märkusena öeldud, et lume paksus oli 30-50 cm). Mees sai naerda ja mina kühveldada. Loobusin ca 40. meetri juures, kuid

mitte seetõttu, et 120 oleks liiga kaugel olnud, vaid seetõttu, et kui see 120 oleks lahti saanud (mäe otsa), siis sealt edasi ei läinud paremaks... kuna käisin ja veendusin selles, siis andsin alla. Läksin tuppa, võtsin seljakoti ja vantsisin poodi. Mees oli vahepeal lumelükkaja kätte saanud, kes lubas, et õhtuks on kõik Nõo tänavad lahti lükatud. See oli ca kella 11 ajal. Sahk jõudis meile pool 2 päeval. Ja nii saimegi kohe Põltsamaale startida.

Pühade ootel

Esmaspäeval oli Gretel lasteaias esimene jõulupidu. Võrreldes kevadise peoga oli pilt sootuks teine. Kevadel õpetaja süles mossis näoga tüdrukust (endiselt usun, et põhjuseks olid tol korral poolelijäänud uni ja sügelevad sääsehammustused) oli saanud imearmas julge ja hakkaja päkapikutüdruk. Kui poleks ise kogenud, ei oskaks ettegi kujutada, kui uhke üks ema oma vähem kui kolme-aastase lapse üle olla võib.

Soolakambris oleme nüüd kõik koos 2 korda käinud (mina 3 korda). Homme on mul 4. seanss töökaaslastega ja siis neljapäeval läheme jälle perega. Kõigile on mõju olnud väga hea. Lastel vinduma jäänud köha ja nohu jääk on kadunud, ise sain nohust paari päevaga lahti ja ka Tõnise kurguvalu kadus järgmiseks päevaks. Nüüd mul on mõte, et järgmise laste palavikuta köha-nohuga proovin esimesel kolmel päeval hommikuti soolakambris käia, et näha, kas saab haigusest kiiremalt üle (palavikuga ei tohi soolakambrisse minna). Esmalt ma muidugi loodan, et järgmiste haigusteni läheb pikalt aega, sest praegu meil ju kambri-kuur veel kestab ja 24.12-02.01 oleme kodused (st kodus, Põltsamaal, Harglas jne).

Ei aidanud mu hinge kinnipidamine midagi :P Kolmapäeva hommikul, tunnike peale laste aeda viimist helistati, et palun tulge Gretele järele, tal on silmapõletik. No oli jah hommikul veitsa silm punane, aga ei arvanud, et asi nii hull on. Eks lasteaia med. töötaja põhjendus oli iseenesest õige ja mõistetav, tegu väga nakkava viirusega ja Grete rühma pidu on 20.12, kurb ka, kui siis pool rühma silmapõletikuga kodus on. Nii siis olingi 2 päeva jälle kodus. Täna, reedel, oli "lastejaotus" selline, et Kirke läks aeda, kuna tal oli kell 4 jõulupidu, Grete läks hommikupoolikul issi juurde tööle kaasa, kell 12 tõi mees ta mulle ja kell 3 startisime kõik koos Kirke pidu vaatama. Pool 2 jäi Grete autos kenasti magama ja magas kuni õe peoni. Töölemineku kasuks sai otsustatud seetõttu, et silm oli Gretel juba ok, aga lasteaeda ei tahtnud veel viia.

Kirke oli peol tubli. Eriti hea nali oli see, kui ta läks oma pakile järele. Jõuluvana küsis, et kas salmi ka loed? Kirke natuke mõtles ja siis luuletas kohapeal paar rida. Ma polnud selle pealegi tulnud, et talle kodus veel üks luuletus õpetada, arvasin, et piisab lasteaia omadest küll. "Õnneks" ükski teine laps ka ei lugenud :P

Lapsed olid väiksematesse gruppidesse jaotatud ja esinesid 4-5 kaupa - jänesed, karud, lumehelbekesed ja päkapikud. Kirke oli lumehelbeke, seetõttu ka karrast peapael ja suleboast seeliku allserv.

Homme hommikul kell 10 alustame soolakambrikuuriga. Mulle mõjus kolmapäevane esmavisiit väga mõnusalt, loodan, et lastele meeldib ka ja saame nende hingamisteed vähe paremasse toonusesse jälle :)

Ja kõige suurem uudis on see, et KÖÖK ON TELLITUD! Kahjuks läheb kättesaamiseni ca 10 nädalat, aga mis on 10 nädalat peaaegu 3 aasta kõrval? Aeg lendab :)

On jõuluvaikus üle maa...

Nagu näha, on siinset blogi täielik jõuluvaikus tabanud :D

Rootsis sai käidud. Juba hakkab traditsiooniks saama, et kui mul on mingi kaugem sõit planeeritud, siis üks lastest haigeks pöörab... Sedakorda siis Kirke (kevadel Inglismaal käies ju Grete), hullu köhaga. Tuli kiire plaanimuutus, ema tuli meile, mitte lapsed ei läinud tema juurde.

Reis oli vahva. Päris huvitav kogemus oli laulda koosseisus, millesse kuulub 12 liiget, kelledest 7 on juba diplomeeritud või diplomi poole pürgivat koorijuhti, üks helilooja, üks pop-laulja ja noh siis 3 "tavalist" koorilauljat. Laeva esinemised oli ka meeleolukad, aga eriti soe esinemine oli Stokholmi Eesti majas. Sealne publik oli meile väga siiralt tänulik.

Eelmine nädal möödus jälle laste haiguse tähe all. Täitsa hull värk, et üks köha ajab teist taga. Hea, et ema saab aegajalt kolmapäeval meile tulla, nii saame omavahel päevad jagatud ja kodus töötatud. Reedel, kui minu kord oli tööl olla, olime "mõnusalt" lumevangis. Selleks ajaks, kui kell pool 12 sahk tuli, oli õnneks auto välja kaevatud, seega sain juba pool 12 tööle startida :D. Alguses mõtlesin ikka bussile minna, aga kui uudistest kuulsin, et bussid liiguvad vaba graafikuga, siis loobusin.

Pühapäeval, 3. advendil laulis meie koor Nõo kirikus. Üpriski ekstreemsed olud olid, kirikus oli sooja 2 kraadi! Aga me saime hakkama. Pärast maitses kuum glögi kohalikus kohvikus seda paremini. Tore oli peale jõulukontserti aasta kokku võtta kohvikus, kuhu ka lauljate pered oodatud olid.

Järgnevad 10 päeva pean hinge kinni, et lapsed aias vastu peaksid. Esiteks seetõttu, et lastel on jõulupeod kohe-kohe tulemas (17.12 Kirkel ja 20.12 Gretel), teiseks seetõttu, et kuna mul 27.12 algab puhkus, siis enne seda võiks ju natuke tööd ka teha... Kolmandaks seetõttu, et ees ootab palju käimisi: peale selle, et reedel on Kirkel lasteaias pidu, on pühapäeval valla jõulupuu kultuurimajas, kus on lastele teatrietendus ja kommipakkide jagamine. Laupäeval tahaks jällegi Tartusse soolakambrisse minna. Mu töökoht tegi toreda kingituse: 10ne korra kuuri soolakambrisse ja veel nii toredast, et sõpru ja peret saab soodushinnaga kaasa võtta. Koolieelikutele on lausa tasuta. Seega kasutame võimalust ja teeme kogu perega 5-10 korra kuuri läbi. Loodan, et see aitab laste köhadele-nohudele mingigi vahe saavutada.

Mis puudutab igasugu ehitustegevust, siis tuulekoda võtab kenasti jumet. Seinad on valmis, plaadid maas (veel vuuk on panna), valgustid tellitud. Kui kogu komplekt kokku saab, saab ka pilti näha.
Ka köök on profi poolt üle mõõdetud. Selle nädala teises pooles peaks olema see päev, kui köögimööbli tellimus ametlikuks saab ja siis jääb üle vaid oodata :D Või õigemini, siis tuleb end kokku võtta ja tapeet ära panna, plaadid lõplikult välja valida jmt.