Lapsevanema koosolek

Kunagi, kui ma veel koolis käisin, ei saanud ma üldse aru, mille jaoks neid lastevanemate koosolekuid peetakse. Nüüd, kui Kirke hakkas lasteaias käima, olin veidi pettunud, et eelnevalt nö uutele lastele (nende vanematele) koosolekut ei tehtud (see võis muidugi tuleneda sellest, et nii venna laste lasteaias kui lasteaias, kus ema töötab, selliseid asju kevadel tehti).
Eile see viga parandati. Seega on mul nüüd elu esimene lastevanemate koosolek lapsevanemana seljataga. Tegin seal veidi ametialast tööd kah - koosoleku protokollijana :P Peamiselt vist oli vaja koosolek kokku kutsuda seetõttu, et lapsevanemate hulgast kohustlik hoolekogu liige valida - õnneks leidus vabatahtlik :) (mitte mina). Koosolek ise oli armas, informatiivne kogu lasteaia ja rühma kommetest, tavadest, traditsioonidest. Lapsevanemad olid veidi häbelikud ja kohmetud, iseäranis siis, kui küsiti, kas keegi midagi küsida tahab.
Kirke on lasteaias käimisega enamvähem ära kohanenud. Mõni hommik läheb ilma igasuguse undamiseta, teine hommik ikka väike ving on, aga see pigem juba selline "moe" pärast ei-taha-minna-jutt. Viimastel päevadel pole järele minnes ka enam nutuga sülle jooksnud, vaid täiesti rahulikult rühmast tulnud ja maininud, et oli tore küll. Nädalavahetusel õpetas issile juba lasteaia laulutunnis lauldud laule. Õpetaja jutu järgi mängib nii teistega koos kui üksi, teeb kenasti kõike kaasa ja on igatipidi tubli. Kodus pole ka peale lasteaiast tulekut suuremat väljaelamist jooksmise, jonnimise või muu sellise näol olnud (alguses tuli seda ikka ette). Ja uni on samuti rahulik olnud, mis näitab, et mingeid väljaelamata emotsioone pole tema sisse tallele jäänud... Aga käib ta endiselt pool päeva, peale lõunasööki lähen järele ja seda pole plaanis veel niipea muuta. Kuna olen nagunii kodus, siis pole oluline, et ta pikka päeva oleks (tegelused nagunii on hommikupoolikul ära). Mõtlen, et äkki siis püsib ka pikemalt tervena, kuna stressi vähem.

Before ja After peenramaal

Laupäev. Mõnus sügisilm. Kogu pere õues. Idüll :P

Kadunud aeg

Ma kohe ei tea, kas teil ka lihtsalt aeg kaob käest? Sealjuures nii, et midagi tehtud ei saa. Või noh, midagi, millest jälg järgi jääb. Või ongi nii, et koristad, teed süüa, pesed ja triigid pesu, asjatad lastega ja on tunne, et polegi midagi tehtud saanud?
Tegelt ma ikka päris nii öelda ei saa. Olen ju ka laulmas käinud, õmmelnud, emal külas käinud, arvutis pildimajanudse jmt tegelenud. Aga ikkagi, tunne on selline, et kõike tahaks teha, aga midagi tehtud ei jõua. Aa, ja kuna tahaks teha kõike ja korraga, aga aega on vähe, siis kuna ei tea, millest alustada, siis ei viitsi midagi teha...
Kindel ei saa olla, aga arvatavasti siiski on asi pisut ka selles, et kuna lapsed haiguse ajal võidu ei maganud ja ma 3 ööd jutti magasin tunnikese kaupa ja sedagi poolunes ja kokku ehk 3-5 tundi (sest kui üks jäi magama, siis teine kindlasti ärkas või vähkres nii, et ma ikka magada ei saanud), siis tunduski maa mustem ja elu kurvem. Aga täna, kui öö oli juba täiesti normaalne (st ainult 3 ärkamist hommikupoole ööd) ja lisaks see suurepärane sügisilm (käisin vankriga Kirkel lasteaias järel), on elu jälle ilus. Ja ma siiralt arvan, et olen ehk oma elu ilusaimas aastakümnes, kus mul mõned lapsed on juba olemas ja mõned ehk sünnivad veel, mul on kallis mees ja tore kodu, mida koos ehitame ja kujundame ja kus kõik koos õnnelikud oleme!

Potililledest

Korrastasin täna oma potililli. Üks sai kasvuruumi juurde, teised peaasjalikult kastetud ja üle vaadatud/ korrastatud/ tagasi lõigatud. Ülevaatuse käigus tuvastasin, et kuuest orhideest viis ajavad uut õieritva. See kuues, mis ei aja, see lõpetab just õitsemist. Juba mitu kuud olen hoogu võtnud, et nad ümber istutada. Lillepoest öeldi, et oluline pole aastaaeg, vaid see, et ta parasjagu ei õitse. Ilmselt siis pole hetkel just parim aeg ümberistutustöödeks, aga just nüüd tahtsin...

Seenetripp

Pühapäeval võtsime ette viimase võimaluse sel aastal seeni varuda, sõitsime Harglasse. Tõnisel oli nädalake puhkust selle tarbeks varutud ja isegi õnnestus see keset kibekiiret tööaega välja võtta. Seenetamine igasugu põhjustel nädalaseks ei kujunenud.
Põhjused siis: 1. Tõnise hambaarstiaeg
2. Kirke lasteaiaskäimine (kuhu ta tegelikult ikkagi ei saanud täna, sest jäi öösel haigeks)
3. külm (või siis jahe) tuli meie jaoks veitsa vara - seetõttu oli metsas suht palju vanavõitu seeni, kuid värskeid mitte eriti palju enam.
Samas ei saa öelda, et päris ilma oleksime jäänud. Saak oli eripalgeline - kukeseened, puravikud, erinevad riisikad (kase-, männi-, tõmmu-, kuuse-).
Aga tipnes kogu see reis sellega, et eile õhtul panin terve lapse kell 23 magama ja olin valmis ta täna hommikul lasteaeda viima, kui kell 2 öösel kuulsin Kirke toast kaeblevat emmekutset. Sinna jõudes avastasin tulikuuma lapse - kiire kraadimise tulemus 38,8. Terad keele alla, viinasokid jalga, õunaäädikamähised ümber jalgade. Selle peale jäi ta kella kolmeks rahulikult unne. Järeldasin sellest, et ju läks paremaks. Hommikul oligi palavik veidi alla 38, igati ok. Kuid see hingamine ja köhimine, mis öösel kostusid, olid koledad. Ja kui täna pärastlõunal hakkas Kirke veel ka valu paremal pool rindkeres kurtma, siis otsustasime kutsuda kiirabi kopsu kuulama (palavik oli ka selleks ajaks jälle 38,8 ja hiljem isegi 39,1 peale tõusnud). Nende arvates oli Kirkel kergemal kujul kõriturse olnud öösel ja andsid talle mingit hormoontabletti (ventolin?). Ma tõttöelda küll püüdsin seda vältida, et jätke tablett mulle, et ma õhtul annan, kui näen, et vaja ja alguses nad andsidgi, aga siis ikka arvasid, et mis te ikka ootate, andke ikka kohe ära ja me jätame paar tükki veel varuks. Ei taht nendega vaidlema ka hakata, tagasihoidlik nagu ma olen :P. Et ise kutsub neid koju (tegelt küll Tõnis helistas kiirabisse) ja siis keeldub rohtu andmast. Igaks juhuks lasime palavikku alandava siirupi ka tuua sõpradel, kellele me küllaminekut plaanisime, kuid kes siis hoopis meile külla tulid, kuna jõudsime üsna kiirelt järeldusele, et Kirke küll pole see laps, kellele viimases hädas kui palavikku enam muud moodi alla ei saa, Paracetamoli küünlaga läheneda saaks... :)
Nüüd, enne magamaminekut, on palavik õnneks tublisti alanenud, 37,7. Loodame, et saame Paracetamolita hakkama. Kuidagi nukker tunne on, ligi 3 aastat oleme igasugu apteegikraamita hakkama saanud ja siis ühel päeval korraga hormoonid ja Paracetamol :(
Ei tea, mis see nüüd siis on/ oli. Tõrge lasteaia vastu? Juhuslik sügisene viirus?

Lasteaiandusest

Täna hommikul tundsin ma esimest korda elus, et ma pole oma lapsele hea ema. Nimelt jäi Kirke minust lasteaeda maha nuttes. Selline tunne tuli, et poetaks ise ka ukse taga paar pisarat...
Mõistusega saan ju aru, et võibolla on see vajalik (saaks selles ainult kuidagi kindel olla, a la, et mul oleks garantii, et nutab veel mõned korrad, aga tegelikult talle siiski meeldib ja hakkab rõõmuga lasteaias käima, lihtsalt esmane iseseisvumine on veidi keeruline). Aga garantiid ju pole ja samuti pole meil ju häda last lasteaeda panna, kuna olen ise nagunii kodus.
Mis räägib harjutamise jätkamise poolt?
Esiteks kodust ära minnes mingit protesti pole, siiani polnud üldse mingit protesti olnud, täna hommikul tuli esimest korda lasteaia ukse taga, et ma ei taha mängima, et lähme koju tuttu.
Teiseks, kogu nädalavahetuse rääkis Kirke kõigile, kes meil uksest sisse astusid, et tema nuttis lasteaias, sest emme jättis ta sinna üksi. Täna lasteaiast tulles korra rääkis, aga siis hakkas juba muust rääkima, laulutunnist ja õueskäigust jmt. Ja homme tahab jälle minna.
Kolmandaks. Kasvatajad rääkisid, et Kirke korraldas paraja tramburai, et ta paneb neid seal proovile. Ma veidi isegi ehmatasin ära ja küsisin tagasihoidlikult, et kas me siis homme üldse tuleme? Nemad vastasid siiralt, aga miks mitte, ikka tulge, et ärge praegu kindlasti pausi tehke, siis võib küll kogu üritus ebaõnnestumisega lõppeda. Et nende arvates Kirke harjub. Ma siis pool naljaga veel küsisin, et kas nad ikka kannavad välja? Kasvatajate julgustus loeb palju.
Aitäh ka teistele julgustajatele - emale ja Küllikile (kes mõlemad on lasteaia õpetajad, ju siis on veel teisigi selliseid lapsi ja kasvatajatel pole seda nuttu nii raske taluda kui emal oma lapse nuttu), Tiiale, kes lihtsalt helistas õigel ajal ja mure ära kuulas :)

Esimene öökülm

Meil igatahes oli esimene öökülm ära, 1. septembri öösel. Seda ma ei tea, kui palju seda oli, aga kui ma kella 6 paiku hommikul Gretega elutuppa läksin, oli maa valge. Ma oma optimismis lootisn, et see on udu või härmatis vmt, aga käisin katsusin sõrmega muru, täitsa krõbe. Päeval käisin vaatamas, kuidas kurgid külma vastu olid võtnud. Need olid osad pealmised lehed kurvalt longu lasknud. Samas kurgid maapinnal olid normaalsed, st täitsa söödavad.

Hommikupoolikud mööduvad meil lasteaias. Grete praegune rütm sobib meile päris hästi. Nimelt ärkab ta kuskil poole kuue ja kuue vahel (arvake ära, kes tõuseb koos temaga :P) ja siis esimesse unne kella pool üheksa ja üheksa vahel. Sel ajal siis jalutamegi lasteaeda, Grete jääb vankrisse magama ja meie rühma, monitor Gretet valvamas. Esmaspäeval jõudsime enne koju tagaisigi, kui Grete alles ärkas, täna jäi ta varem unne ja sai tunnikese ka rühmas olla. Homme plaanime olla rühmas lõunasöögini, siis tuleb ka Grete kindlasti rühma. Tuleb tunnistada, et kuigi Kirke on tubli, tundub, et Gretele meeldiks lasteaias rohkem :P