Pidustused möödas

Kirke sai 5. Täitsa asjalik piiga juba - tundlik, ent siiras, võõrastes paikades pelglik. Üle kõige armastab laulda, tantsida, joonistada.

Laupäeval käisid tal sünnipäeval sugulased ja pühapäeval esimest korda lasteaiakaaslased. Natuke palju vist sai (emotsioone, kuigi need kõik olid positiivsed), sest täna öösel kiskus larüngiidilaadse köha üles. Õnneks lausa atakki ei tulnud, aga igaks juhuks jäin nendega koju, et pisut kosuda ja emotsioone maha laadida.

Loodame, et neljapäeval saavad taas lasteaeda, sealsega peaks siis ta sünnipäeva-maraton lõppema, kui oma sünnipäevalaulu ka lasteaias kätte saab.

Laupäeval, kui oli perega sünnipäev, ei jõudnud ta ära oodata, millal talle sünni-päevalaulu lauldakse, kusjuures me pole varem ühelegi lapsele "Õnne soovime sul" laulnud. Enne tordi lahtilõikamist siis laulsime ja onud tõstsid ta õhku.

Pühapäeval oli mul ema abis kogu seda kampa haldamas (tegelikult oli ta kogu nädalavahetuse mul abis:). Paar nädalat enne, kui oli aeg kutseid teha, küsisin mitmel päeval ta käest, keda ta soovib oma sünnipäevale kutsuda, iga päev käisid läbi samad nimed ja minu üllatuseks tahtis ta kutsuda (vaid!) 6 last - 5 tüdrukut ja 1 poisi. Ma olin vaimu valmis pannud, et üle 10 hästi ei tahaks. Ma veel pakkusin, et kas seda ei taha või toda ei taha, aga ta jäi endale kindlaks. Üks laps oli selline, keda ma polnud kordagi näinud, kes sel aastal kõrvalrühmast nende rühma tõsteti. See oli positiivne üllatus, et ta kellegi võõra nii ruttu omaks oli võtnud. Lapsed olid tublid ja 3 tundi möödus kiirelt. Veidike suunasime ka nende tegevusi, aga üldiselt kulus aeg neil oma mängude peale.

Kokkuvõttes - kuigi ma olin pühapäeva õhtuks kaunis kutu, olin õnnelik, sest laps oli kogu nädalavahetuse olnud nii siiralt ja vahetult rõõmus, et see lihtsalt ei saa külmaks jätta.