Laager Koorküla Valgjärve ääres

Eelmisel aastal ellukutsutud perede suvelaager sai sel aastal toreda jätku. Kõigepealt (talvel umbes) valiti selle aasta sihtkohaks Tündre järv. Kui emadepäeval Taagepera lossis söömas käisime, käisid kaks issit, kel mõlemal 2 last, kohta üle kaemas ja laitsid selle maha. Põhjuseks järsk vetteminek ning laagriplatsi puudumine (mets kohe järve ääres). Niisiis hakkasin uusi kohti välja pakkuma. Sõelale jäid (neti teel otsitud) Soontaga paisjärv, mille ühel kaldal on RMK metsaonn ja teisel kaldal telkimisala ning äia poolt pakutud Koorküla Valgjärv, kus nemad lastega omal ajal mitmeid kordi telkimas käisid.

Soontaga oli ilus koht. Paraku kajastus see ka selles, et mitu seltskonda seal juba telkisid ja see meile hästi ei sobinud (ülbikud, mis?). Sõitsime siis edasi Valgjärve äärde, õnneks asuvad need lähestikku, vahemaa vaid paarkümmend kilomeetrit. Seal ei leidnud me esmalt üldse õiget kohta üles, sattusime vastaskaldale, kus oli kellegi kohaliku heinamaa ja meeletu hord parme. Õnneks oli seal ka üks kalamees, kes meile teed oskas juhatada. Siis jõudsime väljavalitud RMK kohta. Teejuhiks oli meil Nukker Kukekese buss, mille juht otsustas kaunis suurest mudamülkast läbi sõita (sõiduautod jätsid selle osa seiklusest vahele). Läbi ta sealt sai ja tuvastas, et ka see koht on hõivatud. Tagasiteel aga seal augus ta lõpetas.
Proovisime, mis me proovisime (koguni kahe auto raket proovisime), välja me seda bussi sealt august ei saanud. Üks ekipaaž läks külla traktorit otsima, ülejäänud jäid metsa alla kaasavõetud näksimist hävitama (herneid, küpsiseid jmt). Iseenesest see peatus kulus juba ära küll, eriti lastega reisijatele, aga kas nüüd seda just vaja oli... ju siis oli!

Ei kulunud tundigi, kui kostus traktori mürinat. Traktoril polnud mingit probleemi buss välja vedada. Ja oh imet, traktorimees, kui kohalik inimene, oskas meid ka teisele sobivale platsile juhtada. See polnud küll RMK ametlik telkimisplats (puudus grillimisalus, lõkkepuud ja välikäimla), aga meile sobis väga hästi. Olemas oli lõkkekoht, järve viis väike purre, mille kõrval ka liivapõhjaga kohake, kus lapsed sulistada saanuks, kui oleks soojem ilm olnud. Mingi käimla moodi asja oli ka keegi varasem seltskond sinna ehitanud, niiet see oli ka lahendatud.

Ilmaga vedas selles osas, et ei sadanud. Viimasel õhtul imeväike sabin tuli, mis sundis asju kokku korjama, aga "ähvarduseks" see vaid jäigi. Traditsiooniliselt käisid mehed kummipaadiga kalal ja naiste ja lastega lõbusõitu tegemas.

Uue asjana mängisime sel korral ka lauamänge. Küll alles viimasel päeval enne kojusõitu, aga siiski! Pärastlõunal mängisime mängu "Elu on selline", mis osutus väga toredaks ja õhtul, kui lapsed olid kõigil magama pandud, mängisime "Aliast". Nalja sai paju!