Käidud, oldud

Sedakorda siis maal käidud. "Saagiks" 12 purki aedoa-tomatisalatit, 9 purki ketšupikurke ja 15 purki värvikat köögiviljahoidist. Andis ikka hakkida. Õnneks purke pesi nõudepesumasin :P Seenele kahjuks ei jõudnud. Läheme uuele katsele, siis juba koos Tõnisega, 5.-6. september.

Eile sõitsin maalt otse suguvõsa kokkutulekule. Kõigepealt käidi vana-vanaema haual, kuhu ma sel korral ei jõudnud, kuna edasi mindi Pokumaale ja mul oleks edasi-tagasi sõitmine tulnud, kui oleksin ka Põlvasse surnuaeda läinud. Seega suundusin otse Pokumaale. Ega ma seal eriti ringi vaadata saanud, kuna olin Kirkele rääkinud, et seal on mängutuba ja tal oli kohe vaja sinna minna. Kui mängutoast ära läksime, siis enam matkarajale minna ei jõudnud. Aga mis seal ikka, küllap läheme lastega sinna kunagi tagasi, kui ka Gretele pakub Poku valmistamine suurema elamuse ning ta poolteisekilomeetrise matkaraja omal jalal läbida viitsib.
Peale Pokumaad sõitis kõik see mees (ca 50 inimest) tavapärasesse kokkutulekukohta. Söödi-joodi-tutvuti. Tutvumine tuli päevakorda, kuna sel korral oli kokkutulekule kaasatud vana-vanaema ühe õe järeltulijad. Mina polnud neist kedagi varem näinud. Mu ema põlvkond ikka teadis nendest oma põlvkonna esindajaid (ja ka vanemaid), aga minu-ealisi nägid ka nemad suures jaos esimest korda. Minu meelest oli hästi tore. Ja kuigi need sugulased on väga kauged, siis ikkagi on tore teada, et nad on meile sugulased.
Kuidagi on nii kujunenud, et mina tegelen ka sugupuuga. Sel korral sai vana-vanaema õdede ja venna perede sugupuud kõvasti täiendust, kuna esindajad olid kohal. Nüüd on mul kõva töö teha, et see kõik mingisse heasse süsteemi panna, et kõigil oleks hea aru saada, kes kust ja kelle kaudu sugulane on, kes kust põlvneb :)

Vihm, vihm, vihm

Nii siiber on sellest sajust. Samas jällegi kolmapäeval (12.08) Tormast toodud kirssidele (2 tk) on see väga hea. Nimelt võtsime üles kaks kitsede polt ära söödud kirssi ja asendasime need suurematega. Saab näha, kas ja kui palju nad põdema jäävad. Veitsa suured nad väljakaevamiseks olid, mistõttu juured said kõvasti kahjustada, kuid väiksemaid polnud ka võtta.
Vahepeal tegin kurke - hetkel on meil 28 0,7-liitrist kurgipurki, lisaks korjasin uue portsu aedube (sel korral pole vähem, st ca 7 liitrit).
Mõtlen, et imelik, et mul pole siiani pähe tulnud värske-hapukurke teha... Eile parandasin ka selle vea. Maitsenud veel pole, aga küll nad ikka head said :)
Uus nädal tuleb meil tegus. Kolmapäeval sõidan lastega maale, st Harglasse. Tahan mõned hoidised teha ja kui vähegi saan, siis tiiru ka metsas seenel käia. Mees jääb sedakorda koju, kuna tal on reedel tööpäev ja laupäeval sõidab ta töökoha suvepäevadele Naissaarele. Mina aga sõidan lastega laupäeval maalt otse oma suguvõsa kokkutulekule. Sel aastal on kõik pidulikum. Vähemalt on tunne teine, kuna vana-vanaemal on 100. sünniaastapäev.

Sookoll

Täna ja eile lõbustasin end muruniitmisega. Muidu käib meil äi murutraktoriga niitmas, aga sel korral niitsin käsimasinaga. Rannailmaga on muruniitmine tore vaheldus päevitamisele. Suurem osa on niidetud (niitsin vaid Grete une ajal, seega ca 2 tundi korraga), veidi on veel, selle kavatsen ka lähipäevil ära niita, siis ei pea traktoriga niipea tulema. Ainuke miinus asja juures oli sookollistunud jalad :P

Täienenud roosipeenar

Meie väikesele roosipeenrale lisandus 2 roosat roosi. Head sõbrad kinkisid need meile pulma-aastapäeval. Nüüd on meil kokku 5 roosi - 2 punast, 2 roosat ja 1 kollane (kollane on hetkel õied ära peitnud :). Perspektiivis, kui kivimüür valmis saab, on plaan roosipeenar suuremaks teha, umbes nii suureks, et mahub 10 erinevat roosi. Siis tahame kindlasti ka valget roosi ja eks paistab, milliseid veel. Kes teab, kaua need väikesed potiroosid üldse peenral vastu peavad. Mõnedel kasvavad nad hästi, teistel jällegi on kuuldavasti mõne aasta pärast välja surnud ja mõnel pole üldse peenras kasvama läinud. Mais ostetud punane on küll kenasti suuremaks kasvanud, ainult mingi hallitus on tal lehtedel, niiet pean teda veidi pritsima.

Aiasaadused

Väike ülevaade ka aias toimuvast.
Täna korjasin esimese saagi aedube. Ca 15 liitrit. Pole paha! Ainult, et ma ei tea, kes nad ära puhastab... ju ma ikka ise...
Porgandid on juba ammu nii suured, et toidu sisse oma porgandeid saab. Lastele peenralt õues närimiseks sai veelgi varem - vast juuli keskpaiku.
Kurgid on nüüd ilusad ja väikesed punnid on ka küljes, aga edenevad ikakgi visalt. Vaid 3 kurki olen saanud võtta ja needki sellised tillukesed. Kui nüüd sooja ilma peab, siis ehk saab midagi juba ka korjata.
Hernehekk on võimas. Kahju, et nii hilja enamus idanesid, alles nüüd hakkame herneid saama. Ideaalis võiks praegu juba teine peenar saaki anda. Aga no parem hilja, kui üldse mitte. Head magusad on nad küll.
Peedid-kaalid kasvavad omasoodu. Mõned peedid on juba täitsa suured, kaalikaid pole vaadanud. Redisepeenar on tühjaks tehtud. See on nüüd laste peenar, mida nad võivad rohida, kaevata, krablitada ja seda kõike teevad nad innuga.
Ka suvikõrvitsaga on sel aastal hoopis paremad lood, kui eelmisel. Esimene on juba täitsa suureks kasvanud. Pole raatsinud teist ära võtta. Kuna sort on sama, mis eelmisel aastal, siis oskan "edu" pandina välja tuua vaid nende tolmeldamise, mida teen alati, kui näen uusi õisi.

Üks ilus päev

... oli reede, 31.07. Naljatamisi nimetasime seda mehega pulma-aastapäeva tähistamise päevaks, kuigi "päris" aastapäev oli mõned päevad hiljem.
Me nimelt pole sellised erilised tähistajad. Viimastel aastatel on lapsed väiksed olnud ja kuhu sa neid siis ikka jätad ja tähistama lähed. Sel aastal oli võimalus nad päevaks koju mu ema seltsi jätta. Läksime siis lihtsalt kahekesi Tartusse ja kolasime ringi. Käisime kohtades, kus kahekesi on oluliselt mugavam käia, kui neljakesi.

Esmalt käisime puukoolis, et lihtsalt vaadata ja mõtteid koguda. Tahame talvel natuke mõelda aiakujunduse peale, võibolla mingi plaanigi teha, et mida ja kuhu. Praegu on nii, et kui mõni taim kingitakse, siis kõnnime mööda aeda ringi ja otsime kohta. Samas on maja ees haljastus veel pooleli (kuna kivimüür on vaja enne teha). Majaesise osas on palju mõtteid, aga jah, kõigepealt on vaja müür ära teha ja see on loodetavasti järgmise suve suurprojekt. Maja ette peaks tulema mitmete okaspuude eri vorme, roomavaid kadakaid ja mägimänd ja kanada ebatsuuga ja midagi ilmselt veel. Majatagusega on raskem, hetkel on ju suur-suur lage muruplats, ei oska nagu kuskilt otsast alustada, kuhu ja mida. Tegelikult, midagi siiski on juba paigas ka - nimelt mõtlesime välja, et terrassi äärde tuleb hekk, et aia poolt vaadates terrassi alla ei näeks ja nüüd valisime välja ka hekitaime. Selleks on Thunbergi kukerpuu "Harlequin". Ma küll ei imestaks, kui me vahepeal ümber mõtleme, kuna terrassi rajamiseni läheb veel mitu-mitu aastat, aga hetkel on otsus selline. Ühe taime ostsime ära ka ja panime kasvama, see jääb küll eraldi põõsana, mitte enam heki sisse.
Puukoolis sai lahendatud ka üks vana võlg mehe sünnipäevast, nimelt tõime ära oma viimase puuduoleva õunapuu (vanaema kinkis sihtotstarbelise ümbriku).

Siis käisime Maskus. Mul polnud olnud võimalust sinna varem sisse kiigata. Sain näha meile väljavalitud diivanit. Diivan on tõesti lahe ja ilmselt sobib meie tuppa väga hästi (kindluse mõttes peaks korra maketid maha panema, saaks parema ettekujutuse). Hinnast ma ei hakka siinkohal rääkima. Aga seda võin öelda, et MaSu aeg on hinna poole madalamaks toonud (kuna mees teab esimest hinda, mis sellel küljes rippus, siis on hea võrrelda) ja ka sellest praegusest hinnast lubati veel 10 % alet teha...

Siis võtsime väikese eine ja läksime kinno "Jääaeg 3" vaatama. Oli vaadatav, aga poleks olnud suur kaotus, kui ka vaatamata oleks jäänud. Lõpuks läksime sõpradele katsikule ja vedelesime saunas. Koju jõudes magasid lapsed magusat und ja nende vanaema oli päevaga rahul nagu ilmselt ka lapsed.

Laager Koorküla Valgjärve ääres

Eelmisel aastal ellukutsutud perede suvelaager sai sel aastal toreda jätku. Kõigepealt (talvel umbes) valiti selle aasta sihtkohaks Tündre järv. Kui emadepäeval Taagepera lossis söömas käisime, käisid kaks issit, kel mõlemal 2 last, kohta üle kaemas ja laitsid selle maha. Põhjuseks järsk vetteminek ning laagriplatsi puudumine (mets kohe järve ääres). Niisiis hakkasin uusi kohti välja pakkuma. Sõelale jäid (neti teel otsitud) Soontaga paisjärv, mille ühel kaldal on RMK metsaonn ja teisel kaldal telkimisala ning äia poolt pakutud Koorküla Valgjärv, kus nemad lastega omal ajal mitmeid kordi telkimas käisid.

Soontaga oli ilus koht. Paraku kajastus see ka selles, et mitu seltskonda seal juba telkisid ja see meile hästi ei sobinud (ülbikud, mis?). Sõitsime siis edasi Valgjärve äärde, õnneks asuvad need lähestikku, vahemaa vaid paarkümmend kilomeetrit. Seal ei leidnud me esmalt üldse õiget kohta üles, sattusime vastaskaldale, kus oli kellegi kohaliku heinamaa ja meeletu hord parme. Õnneks oli seal ka üks kalamees, kes meile teed oskas juhatada. Siis jõudsime väljavalitud RMK kohta. Teejuhiks oli meil Nukker Kukekese buss, mille juht otsustas kaunis suurest mudamülkast läbi sõita (sõiduautod jätsid selle osa seiklusest vahele). Läbi ta sealt sai ja tuvastas, et ka see koht on hõivatud. Tagasiteel aga seal augus ta lõpetas.
Proovisime, mis me proovisime (koguni kahe auto raket proovisime), välja me seda bussi sealt august ei saanud. Üks ekipaaž läks külla traktorit otsima, ülejäänud jäid metsa alla kaasavõetud näksimist hävitama (herneid, küpsiseid jmt). Iseenesest see peatus kulus juba ära küll, eriti lastega reisijatele, aga kas nüüd seda just vaja oli... ju siis oli!

Ei kulunud tundigi, kui kostus traktori mürinat. Traktoril polnud mingit probleemi buss välja vedada. Ja oh imet, traktorimees, kui kohalik inimene, oskas meid ka teisele sobivale platsile juhtada. See polnud küll RMK ametlik telkimisplats (puudus grillimisalus, lõkkepuud ja välikäimla), aga meile sobis väga hästi. Olemas oli lõkkekoht, järve viis väike purre, mille kõrval ka liivapõhjaga kohake, kus lapsed sulistada saanuks, kui oleks soojem ilm olnud. Mingi käimla moodi asja oli ka keegi varasem seltskond sinna ehitanud, niiet see oli ka lahendatud.

Ilmaga vedas selles osas, et ei sadanud. Viimasel õhtul imeväike sabin tuli, mis sundis asju kokku korjama, aga "ähvarduseks" see vaid jäigi. Traditsiooniliselt käisid mehed kummipaadiga kalal ja naiste ja lastega lõbusõitu tegemas.

Uue asjana mängisime sel korral ka lauamänge. Küll alles viimasel päeval enne kojusõitu, aga siiski! Pärastlõunal mängisime mängu "Elu on selline", mis osutus väga toredaks ja õhtul, kui lapsed olid kõigil magama pandud, mängisime "Aliast". Nalja sai paju!

Juulist augustisse

Märkamatult on juulist august saanud. Juuli lõpp oli meil tegus. Kõigepealt olime 26.-29. juuli perega laagris (matkaks ei saa seda ju nimetada, kuna me pesitsesime ühe koha peal), peale seda saime paar päeva kodus olla ja siis kohe sõit Kohilasse väikese sugulase esimesele sünnale, mis toimus täpselt meie kuuendal pulma-aastapäeval :). Teen neist südmustest järgnevalt eraldi postitused ka (nii kuidas mahti saan).