Järjejutt Tenerifest, 11.10, kohalejõudmine

hommikukohv ootepausil

Väljalend oli välja kuulutatud kolmapäevaks, 11.10, kell 7.15. Mina, kui meie pere logistik, mõtlesin välja plaani, et kui kell 5.15 tuleb hiljemalt lennujaama sisse astuda, siis oleks mõtekas kodust hilisõhtul sõitma hakata, kaasreisijatel veidi rohkem tunde ja autojuhul mõned tunnid autos magada ja õigeks ajaks kohvritega lennujaama siseneda. See tundus kõigile hea plaanina. Niisiis oligi arvestatud, et hilisõhtuni on aega pakkida ja koristada ja end valmis seada. Kuni siis kella kuue paiku tuli kõne, et Prantsuse lennujuhtide streigi tõttu on lend hommikul 2 tundi edasi lükatud. Uueks lennuajaks oli 9.30. Korra jäime mõtlema, et äkki sõidaks hommikul kodust või sõidaks õhtul kellegi juurde Tallinna poole ära ja stardiks hommikul sealt, aga jäime ikkagi oma esialgse plaani juurde lootuses, et ehk väiksemad lapsed veavad autotoolides unega enamvähem poole seitsmeni välja. Nii ka läks, veidi peale kuut poja enam silmi kinni panema ei soostunud, kuigi Karmen veel magas. Ajasime end autost välja ja läksime lennujaama vajalikke toiminguid tegema. Sel korral olime selles osas juba targemad, et kiletusmasin hommikul ei tööta, kaasas oli oma toidukile, millega käru enne äraandmist kokku kiletada. Check-in ja turvakontroll sujusid ladusalt ja juba olimegi tuttava Lotte maja juures. Kell oli parasjagu hommikukohvi aeg. Lapsed mängisid ja käisid vahepeal söömas ja meie jõime kohvi. Tund enne väljalendu avastasime, et lend on veelkord tunni võrra edasi lükatud. Ajas päris tigedaks, aga lastele seletasime, et tuleb vaid loota, et lendu päris ära ei tühistata, vaid "ainult" edasi lükati. Nimelt üks Poola lend vahetult enne meie lendu just tühistati ja rahvas saadeti lennujaamast koju ning sama oli juhtunud Tõnise õe perega eelmisel päeval Baselis, kust nemad oma reisi Tenerifele alustasid. Möödus seegi tunnike ja oh seda rõõmu kui juba saigi lennukisse. Aga et liiga lihtsalt ei läheks, saime lennu alguses teada, et oh imet!, me teeme tankimiseks vahemaandumise Kopenhaagenis. Need on need Eesti kõrged kütuseaktsiisid! See tegi niigi ligi 6,5-tunnise lennureisi üle tunni aja pikemaks. Lisaks sellele ei tohi ju lennuki tankimise ajal lennukis isegi püsti tõusta. Endal polnudki hullu, aga kuna poja oli juba kergelt üleväsinud, oli see paras väljakutse. Lõpuks oli ta nii väsinud, et nuttis end magama. Õnneks ei kestnud see eriti pikalt ja ei paistnud ta oma nutu tugevuse või pikkusega ka kuidagi eriliselt silma. Lapsi oli lennukis omajagu ja neid, kes nutsid kõvemini ja rohkem, oli päris palju. Samas polnud ühtegi last, kes oleks suutnud kogu reisi aja nutta, mistõttu mind need aegajalt nutvad lapsed kuidagi ei seganud.

Lõpuks, Eesti aja järgi peale kuut ja sealse aja järgi peale nelja, olime me lõpuks päral. Veidi muretsesin, et kuidas me majutusse kohale saame, ei olnud meil ju paketireis, vaid lend ja ise otsitud apartment, aga lennujaama taga seisis pikk taksoderivi, suuremaid ja väiksemaid ja ei kulunud poolt tundigi, kui oma tavaariga korteris olime :) Muidu poleks probleemi, 6 inimest ja 7-kohaline takso, aga meil oli ju kaasas ka poja suur käru lisaks kahele suurele kohvrile, mis pidi kõik pagasiruumi ära mahtuma.

meie vahva seltskond

Peale kiiret sissesättimist läks esimene ring basseini ja teine rannapromenaadile õhtusöögile. Juba basseinis liitus meiega Tiina pere ja nii see väsitav päev õhtusse sai. Poja muidugi ajavahet ei tunnistanud, olles kella kaheksaks õhtul puruväsinud ja ilma oma õhtusööki kätte saamata vankrisse ta kustus (Eesti aja järgi oli ju kell 10). Ja kuna ta oli magama jäänud nö Eesti aja järgi tavapärasel ajal, ärkas ta hommikul samuti Eesti aja järgi tavapäraselt kell 7. Kahjuks oli Tenerifel siis alles kell 5 hommikul :) ja täiesti kottpime. Ma olin ikka päris üllatunud, et seal oli kella 8ni pime ja siis läks umbes 10 minuti jooksul täiesti valgeks. Mingit pikka vindumist polnud.

vaade majutuse rõdult; üks väheseid päikseloojanguid, mida nägime -
täpsemalt esimesel ja viimasel päeval, vahepeal oli kaliima