Oh kuusepuu...

Jõulupuu tõime tuppa esmaspäeval. Kuuse kaunistamine on lastele alati rõõmu valmistanud, mäletan seda oma lapsepõlvest. Kirke oli agar kaunistaja (nii kuuse kui enda:P), ainult, et issi esteedi silmale lapse fantaasiaküllane kõik kuulid ühele oksale kahjuks ei sobinud :) Nii ta siis kujundas ise. Täitsa armas! Mulle isiklikult sellised kuused meeldivad - käharad ja tihedad. Kuna ruumipuudus meid ka ei kimbuta, siis ei peagi otsima puud, mis oleks pigem pikk ja sihvakas. Elektriküünaid meil pole. On alused nö pärisküünaldele ja kui need põlevad, on toas nii mõnus lõhn (ei ole lõhnaküünlad, aga kuusk hakkab siis lõhnama). Otse loomulikult saab neid põletada vaid ajal, kui ise elutoas oleme.