Eile sai tõepoolest kogu eelmise postituse programm läbitud. Sealjuures edukalt, st arvutiruumi tapeet sai valitud ja tellitud ja oh imet, uuel nädalal ehk saaame kättegi juba. Kabineti osas tuli variante ja mõtteid - nüüd tuleb midagigi välja mõelda (värv, tekstuur, muster vmt), mis kitsendaks valikut. Ootame-vaatame, otsime inspiratsiooni :)
Kui ma siis olin lapsed ja mehe linna peale saatnud ja naiskoori konsterdi ära kuulanud, arvas mu telefon, et mehel pole vaja mind kuulda. Helistasin, et olen valmis koju minema, telefonist kuulen vaid: halloo?, kus sa oled? ma ei kuule sind... Sõnumineerides õnneks saime kokkuleppele, et ootan neid ülikooli peahoone ees. Päris külm hakkas, sest teadagi, lapsed ei tahtnud mängutoast ära tulla. Autos tegime kindlaks, et viga on minu telefonis, kuigi hommikul oli veel kõik ok. Saime kenasti koju, telefon läks meelst. Kui kell 12 magama hakkasin minema, tuli telefon meelde, et kus ta on. Mees helistas, kuulda ei olnud. Arvasin, et ju jäi autosse, las olla, kes see öösel ikka enam õue minema hakkab. Veidi imelik tundus, et ta välja lülitunud oli, kuid auto jahtub ju kiiresti ja külmas saab aku kiirelt tühjaks.
Hommikul läks mees autot soojendama ja leidis telefoni... mitte autost! Auto kõrvalt lume seest. Rookisin lume maha, võtsin lahti ja panin kuivama. 4 tunni pärast panin kokku tagasi, lülitasin sisse ja telefon töötab nigu muiste. Ka siis, kui mehele helistan :P
No comments:
Post a Comment