Pühapäeval võtsime ette viimase võimaluse sel aastal seeni varuda, sõitsime Harglasse. Tõnisel oli nädalake puhkust selle tarbeks varutud ja isegi õnnestus see keset kibekiiret tööaega välja võtta. Seenetamine igasugu põhjustel nädalaseks ei kujunenud.
Põhjused siis: 1. Tõnise hambaarstiaeg
2. Kirke lasteaiaskäimine (kuhu ta tegelikult ikkagi ei saanud täna, sest jäi öösel haigeks)
3. külm (või siis jahe) tuli meie jaoks veitsa vara - seetõttu oli metsas suht palju vanavõitu seeni, kuid värskeid mitte eriti palju enam.
Samas ei saa öelda, et päris ilma oleksime jäänud. Saak oli eripalgeline - kukeseened, puravikud, erinevad riisikad (kase-, männi-, tõmmu-, kuuse-).
Aga tipnes kogu see reis sellega, et eile õhtul panin terve lapse kell 23 magama ja olin valmis ta täna hommikul lasteaeda viima, kui kell 2 öösel kuulsin Kirke toast kaeblevat emmekutset. Sinna jõudes avastasin tulikuuma lapse - kiire kraadimise tulemus 38,8. Terad keele alla, viinasokid jalga, õunaäädikamähised ümber jalgade. Selle peale jäi ta kella kolmeks rahulikult unne. Järeldasin sellest, et ju läks paremaks. Hommikul oligi palavik veidi alla 38, igati ok. Kuid see hingamine ja köhimine, mis öösel kostusid, olid koledad. Ja kui täna pärastlõunal hakkas Kirke veel ka valu paremal pool rindkeres kurtma, siis otsustasime kutsuda kiirabi kopsu kuulama (palavik oli ka selleks ajaks jälle 38,8 ja hiljem isegi 39,1 peale tõusnud). Nende arvates oli Kirkel kergemal kujul kõriturse olnud öösel ja andsid talle mingit hormoontabletti (ventolin?). Ma tõttöelda küll püüdsin seda vältida, et jätke tablett mulle, et ma õhtul annan, kui näen, et vaja ja alguses nad andsidgi, aga siis ikka arvasid, et mis te ikka ootate, andke ikka kohe ära ja me jätame paar tükki veel varuks. Ei taht nendega vaidlema ka hakata, tagasihoidlik nagu ma olen :P. Et ise kutsub neid koju (tegelt küll Tõnis helistas kiirabisse) ja siis keeldub rohtu andmast. Igaks juhuks lasime palavikku alandava siirupi ka tuua sõpradel, kellele me küllaminekut plaanisime, kuid kes siis hoopis meile külla tulid, kuna jõudsime üsna kiirelt järeldusele, et Kirke küll pole see laps, kellele viimases hädas kui palavikku enam muud moodi alla ei saa, Paracetamoli küünlaga läheneda saaks... :)
Nüüd, enne magamaminekut, on palavik õnneks tublisti alanenud, 37,7. Loodame, et saame Paracetamolita hakkama. Kuidagi nukker tunne on, ligi 3 aastat oleme igasugu apteegikraamita hakkama saanud ja siis ühel päeval korraga hormoonid ja Paracetamol :(
Ei tea, mis see nüüd siis on/ oli. Tõrge lasteaia vastu? Juhuslik sügisene viirus?
2 comments:
See on mingi liikvel olev viirus. Meil oli eile õhtupoolikul isegi 39.9 palavik. Ja paracetamol ei aidanud mitte teps. Jätkasin siis pigem mähiste ja muuga. Täna hommikul on poisil aga oluliselt parem.
Oi, tere! Näedsa, kes netiavarustest välja on ilmunud :) Ma tõesti loodan, et see on viirus ja kiirelt mööduv (tegelikult täna juba polegi enam palavikku, vaid nohu on veel jäänud).
Post a Comment