Täna hommikul tundsin ma esimest korda elus, et ma pole oma lapsele hea ema. Nimelt jäi Kirke minust lasteaeda maha nuttes. Selline tunne tuli, et poetaks ise ka ukse taga paar pisarat...
Mõistusega saan ju aru, et võibolla on see vajalik (saaks selles ainult kuidagi kindel olla, a la, et mul oleks garantii, et nutab veel mõned korrad, aga tegelikult talle siiski meeldib ja hakkab rõõmuga lasteaias käima, lihtsalt esmane iseseisvumine on veidi keeruline). Aga garantiid ju pole ja samuti pole meil ju häda last lasteaeda panna, kuna olen ise nagunii kodus.
Mis räägib harjutamise jätkamise poolt?
Esiteks kodust ära minnes mingit protesti pole, siiani polnud üldse mingit protesti olnud, täna hommikul tuli esimest korda lasteaia ukse taga, et ma ei taha mängima, et lähme koju tuttu.
Teiseks, kogu nädalavahetuse rääkis Kirke kõigile, kes meil uksest sisse astusid, et tema nuttis lasteaias, sest emme jättis ta sinna üksi. Täna lasteaiast tulles korra rääkis, aga siis hakkas juba muust rääkima, laulutunnist ja õueskäigust jmt. Ja homme tahab jälle minna.
Kolmandaks. Kasvatajad rääkisid, et Kirke korraldas paraja tramburai, et ta paneb neid seal proovile. Ma veidi isegi ehmatasin ära ja küsisin tagasihoidlikult, et kas me siis homme üldse tuleme? Nemad vastasid siiralt, aga miks mitte, ikka tulge, et ärge praegu kindlasti pausi tehke, siis võib küll kogu üritus ebaõnnestumisega lõppeda. Et nende arvates Kirke harjub. Ma siis pool naljaga veel küsisin, et kas nad ikka kannavad välja? Kasvatajate julgustus loeb palju.
Aitäh ka teistele julgustajatele - emale ja Küllikile (kes mõlemad on lasteaia õpetajad, ju siis on veel teisigi selliseid lapsi ja kasvatajatel pole seda nuttu nii raske taluda kui emal oma lapse nuttu), Tiiale, kes lihtsalt helistas õigel ajal ja mure ära kuulas :)
No comments:
Post a Comment