Kunagi, kui ma veel koolis käisin, ei saanud ma üldse aru, mille jaoks neid lastevanemate koosolekuid peetakse. Nüüd, kui Kirke hakkas lasteaias käima, olin veidi pettunud, et eelnevalt nö uutele lastele (nende vanematele) koosolekut ei tehtud (see võis muidugi tuleneda sellest, et nii venna laste lasteaias kui lasteaias, kus ema töötab, selliseid asju kevadel tehti).
Eile see viga parandati. Seega on mul nüüd elu esimene lastevanemate koosolek lapsevanemana seljataga. Tegin seal veidi ametialast tööd kah - koosoleku protokollijana :P Peamiselt vist oli vaja koosolek kokku kutsuda seetõttu, et lapsevanemate hulgast kohustlik hoolekogu liige valida - õnneks leidus vabatahtlik :) (mitte mina). Koosolek ise oli armas, informatiivne kogu lasteaia ja rühma kommetest, tavadest, traditsioonidest. Lapsevanemad olid veidi häbelikud ja kohmetud, iseäranis siis, kui küsiti, kas keegi midagi küsida tahab.
Kirke on lasteaias käimisega enamvähem ära kohanenud. Mõni hommik läheb ilma igasuguse undamiseta, teine hommik ikka väike ving on, aga see pigem juba selline "moe" pärast ei-taha-minna-jutt. Viimastel päevadel pole järele minnes ka enam nutuga sülle jooksnud, vaid täiesti rahulikult rühmast tulnud ja maininud, et oli tore küll. Nädalavahetusel õpetas issile juba lasteaia laulutunnis lauldud laule. Õpetaja jutu järgi mängib nii teistega koos kui üksi, teeb kenasti kõike kaasa ja on igatipidi tubli. Kodus pole ka peale lasteaiast tulekut suuremat väljaelamist jooksmise, jonnimise või muu sellise näol olnud (alguses tuli seda ikka ette). Ja uni on samuti rahulik olnud, mis näitab, et mingeid väljaelamata emotsioone pole tema sisse tallele jäänud... Aga käib ta endiselt pool päeva, peale lõunasööki lähen järele ja seda pole plaanis veel niipea muuta. Kuna olen nagunii kodus, siis pole oluline, et ta pikka päeva oleks (tegelused nagunii on hommikupoolikul ära). Mõtlen, et äkki siis püsib ka pikemalt tervena, kuna stressi vähem.
No comments:
Post a Comment