Ma kohe ei tea, kas teil ka lihtsalt aeg kaob käest? Sealjuures nii, et midagi tehtud ei saa. Või noh, midagi, millest jälg järgi jääb. Või ongi nii, et koristad, teed süüa, pesed ja triigid pesu, asjatad lastega ja on tunne, et polegi midagi tehtud saanud?
Tegelt ma ikka päris nii öelda ei saa. Olen ju ka laulmas käinud, õmmelnud, emal külas käinud, arvutis pildimajanudse jmt tegelenud. Aga ikkagi, tunne on selline, et kõike tahaks teha, aga midagi tehtud ei jõua. Aa, ja kuna tahaks teha kõike ja korraga, aga aega on vähe, siis kuna ei tea, millest alustada, siis ei viitsi midagi teha...
Kindel ei saa olla, aga arvatavasti siiski on asi pisut ka selles, et kuna lapsed haiguse ajal võidu ei maganud ja ma 3 ööd jutti magasin tunnikese kaupa ja sedagi poolunes ja kokku ehk 3-5 tundi (sest kui üks jäi magama, siis teine kindlasti ärkas või vähkres nii, et ma ikka magada ei saanud), siis tunduski maa mustem ja elu kurvem. Aga täna, kui öö oli juba täiesti normaalne (st ainult 3 ärkamist hommikupoole ööd) ja lisaks see suurepärane sügisilm (käisin vankriga Kirkel lasteaias järel), on elu jälle ilus. Ja ma siiralt arvan, et olen ehk oma elu ilusaimas aastakümnes, kus mul mõned lapsed on juba olemas ja mõned ehk sünnivad veel, mul on kallis mees ja tore kodu, mida koos ehitame ja kujundame ja kus kõik koos õnnelikud oleme!
No comments:
Post a Comment