Kreeta 5.-12.10.2018, reisikiri nr. 2, Santorini

Olen tagasiteel Santorinilt Kreetale. Õues on juba pime, kuigi kell pole veel kaheksagi. 18.15 asus praam Kreeta poole teele, just nö kuldse tunni ajal, mil 18.45ni päikeseloojangut pildistasin ja filmisin, siis sõin õhtusöögi ja nüüd on veel parasjagu ligi 2 tundi aega randumiseni.

Milline see päevakruiis siis oli? Teistsugune, kui ma arvasin.
Kas ma kahetsen, et läksin? Absoluutselt mitte, ei sekunditki!
Ilmaga selles mõttes vedas, et oli päikeseline, sellist lauspäikest meil ühelgi hotellis veedetud päeval ei olnud. Küll aga oli merel ja mere ääres rannas suur tuul, mis tegi ilma jahedaks. Aga pildistamise mõttes on hea, kui on päikseline, pildid tulevad ilusad ja päikeseloojangu praamil saime ka nö täie raha eest.

Mis Santorinit ennast puudutab, siis Oia nö postkaardi-linnaosa oligi täpselt selline nagu piltidelt paistab. Selle tõestuseks minu tehtud pildid ka siia. Õhkkond oli seal ka kuidagi hästi mõnus - rahulik ja sõbralik. Kuna käisin ka mõnda suveniiri otsimas, küsisid päris mitmed, kust ma pärit olen ja jäime natukeseks jutustama. Inimesi (st turiste) oli saarel ilmselt veidi vähem kui tipp-hooajal, sest täiesti vabalt sai teha pilte, kuhu võõraid peale ei jäänud.

Fira

Käisime ka pealinn Firas, kus ma maalilise vaatega söögikohas mõnusa eine võtsin ja lõpuks ka tunnikese Perissa musta vulkaanilise liivaga rannas, kus ma päevitada püüdsin, kuigi tuule käes hakkas lausa külm :) Nagu ka pildilt näha, siis ülerahvastuse käes see rand ei vaevelnud :)

Perissa rand

Nüüd mõnest asjast ka, mis oleks võinud veidi teisiti olla. Esiteks - tellisin ingliskeelse ekskursiooni. Sain bussitäie inimesi, kus ekskursioon käis kolmes keeles - vene, prantsuse ja inglise. Just täpselt sellises järjekorras, kuna enamus olid bussis venelased. Vene keele giid oli eraldi, prantsuse ja inglise keele oma sama inimene. Vene giid rääkis enamuse ajast ning teine giid pidi siis vähest allesjäänud aega kahe keele vahel jagama ja kuna ta prantsuse keeles tundis end vabamalt, siis inglise keeles jäi juttu kõige vähemaks. Muidu olid mõlemad giidid toredad ja bussiseltskond samuti.

Päike paistab veel Valgele saarele

Teiseks oleks pidanud ise ehk parema eeltöö tegema praamide osas. Mina valisin pikima sõiduaja (ehk kõige aeglasema praami) just päevitamist sillmas pidades, aga praam polnud selleks üldse mõeldud. Selles kontekstis oleks võinud vabalt vähe kiirema laeva valida (valikus on ka kiirkatamaraan, mis sõidab ca 1h 45min ja vahepealne praam/laev, mis sõidab ca 2,5 tundi, minu praam sõitis 3h 15 min). Samas, kui aeg kõrvale jätta, siis on tegu väga heade praamidega ja kellele näiteks meeldib lugeda, siis väga mõnus aeg iseendale. Mina kasutasin selle aja reisikirja kirjutamiseks. Samas, kui meie praam hakkas tagasi sõitma just päikeseloojangu ajal, siis neid kiiremaid praame ma sel ajal ei näinud. Täitsa võimalik, et nad startisid enne meid ära ja kuna nad liiguvad kiiremini, jõudsid nad loojangu ajaks ära avamerele, samal ajal kui meie Küklaadide vahel veel liikusime.






















Kolmandaks, päeva struktuur oleks võinud veidi täpsem ja konkreetsem olla. Sellel firmal, kust ma alguses selle tripi tellisin, oligi kohe tutvustuses kellaajaline plaan, kus, mis ja kui kaua. Kahjuks nemad teatasid päev enne reisi, et kahju küll, aga laevafirma  lõpetas hooaja ja nemad enam kruiisi Santorinile ei paku, mistõttu otsisin analoogse pakkumise teiselt pakkujalt. Lõpuks olen muidugi õnnelik, et kõik laevafirmad oma hooaegu lõppenuks ei lugenud ja oli võimalus siiski ära käia. Vaevalt, et me niipea sinnakanti uuesti sattume.