Segane nädal

Pärast eelmist tegusat nädalavahetust järgnes tegus nädal, küll mitte vaid mõnusas võtmes. Ise sain pühapäeval ilmselt tuult ja jäin esmaspäeval hullu nohusse, köha oli ka, palavikku mitte. Kirkel tuli tol pühapäeva öösel vastu esmaspäeva larüngiidiköha ja tema jäi koolist koju. Esmaspäeva siis püsisime toas, teisipäevast tema kooli ja mina aeda tööle. Õues oli nii mõnus, ei olnud vaja nuusata ega köhida, toas oli üks rist ja viletsus.
Teisipäeval ja kolmapäeval olid ka arenguvestlused, mis said kenasti käidud. Ja siis kolmapäeva öösel vastu neljapäeva, palun väga, oksendas Karmen voodi täis. Sealt hakkas üks suur haiguste jada. Neljapäeval tõusis tal ka palavik, kõht oli veidi lahti. Lõpuks ei saanudki enam aru, on see kõhuviirus või siis mingi tati- ja köhataud, sest laupäeval keris Tõnisel ka palaviku üles koos köha ja nohuga. Pühapäeva hommikuks oli Karmenil palavik seljatatud, kõht oli veel veidi imelik, mõtlesin siis, et OK, esmaspäev ja teisipäev jääb ta koju kosuma. Pühapäev palavikuta, esmaspäeval ei olnud ka kõht enam imelik, teisipäev pidi jääma veel kosumiseks ja kolmapäeval uuesti aeda.
Aga eks plaanid ongi selleks, et neid teha. Täna, teisipäeva hommikul ärkas Karmen kohutavalt paha tujuga, kui suured olid kooli läinud, tuli ka põhjus välja, oli tekkinud uus palavik, 37,5. No tänan väga, õues pleegib päike, 15 kraadi sooja ja mina vahin palavikus lapsega toas. Milline ebaõnn!
Veel see jäi mainimata, et kui pühapäeval tundus, et Karmen hakkab korda saama, siis oksendas Grete öösel esmalt voodi täis ja tunni pärast veel ka vannitoa. Mis siis ikka, koristustööd tehtud, võis voodis und oodata. Eile oli ta kodus, aga kuna ei tulnud palavikku, ega esinenud ka ühtegi kõhuvaevust kogu päeva vältel, läks ta täna ära kooli.

Kõige selle kiuste, sain eelmise nädala alguses ikkagi õues toimetatud ja olen oma kevadtöödega kaugemal kui kunagi varem sellisel ajal. Suuremad püsilillepeenrad on üle käidud, vanad pealsed jm koristatud ja muld õhutatud, päevaliiliad ja kevadised sibullilled said ka oma kevadväetise. Hekipeenar sai lihtsalt ilusaks. Vaarikate lõikuse lõpetas laupäeval ema, kes ootamatult nädalavahetuseks meile saabus ja mis oli meile nagu rusikas silmaauku, sest mina käisin laupäeval veel Gretega jalkapäeval. Ema kantseldas haiget lapselast ja väimeest. Kirke oli küla peal, ehk seetõttu ta külge ei võtnudki, kes teab.
Ja eile korrastasin maasikapüramiidi ja ajasin roosidelt laiali talvekatteturvase. Tuvastasin, et kõik 4 roosi on elus, kuuseoksad panin veel päikesekatteks peale, sest teooria järgi ei võeta roose lahti lageda päikesega, vaid varjulise ilmaga, aga ma tahtsin nii kangesti näha, kas nad elavad :D Kui ma nüüd ükskord õue saan, siis tahaks roosidele väetise ja sõnniku veel panna ja Bauhofist toodud võõrasemad nende vahele ära istutada. Mõned hüatsindid on ka näha tulemas.
Kui mu plaan poleks vett vedama läinud ja me oleks saanud Karmeniga täna õue minna, oleks ma korda teinud liilia- ja tulbipeenra ning kaks ülejäänud lillepeenart, et oleks silmale ilus vaadata.
Aiamaa saame mullafreesiga üle käia kas 23.04 või 30.04. Oleks väga tore, kui enne seda on muud tegemised tehtud, et siis täie rauaga külvamisele keskenduda.
Oma suured tomatid tahaks ka homme-ülehomme ära kasvuhoonesse vedada. Nad on juba väga kõrged ja kasvavad metsiku kiirusega. Vaatasin, et eelmisel aastal viisin umbes samal ajal ja siis olid nad peenra pinnale pandud. Sel aastal saan ju lausa lavatsi peale kõrgele panna, seega ohtu külmavõtuks eriti pole kui kaetud on. Lihtsalt on vaja asjaga tegeleda! Esimeste kobarate õienupud on juba näha :)