Mõte uus kass võtta idanes juba ammu meil peas. Samas hirm ebaõnnestuda (nagu eelmise kassiga), hoidis meid kõvasti tagasi. Nii otsustaski abikaasa, et varjupaigast me enam kassi ei võta ja ka kuskilt tuttavate tuttavatelt mitte. Põhjalik, nagu ta on, otsis ja täitis ta netis igasugu teste, milline kassitõug meie elustiili ja olemusega enim sobiks ja jõudis Briti lühikarvalise kassini. Neid on tavaliste kõrvadega ja lontis kõrvadega. Need viimased meile ei meeldinud, seega jäi tavaliste kõrvadega. Mina tahtsin lihtsalt kassi (soovitavalt küll mitte päris ilma karvadeta ja mitte ka pikakarvalist).
Võibolla poleks veel asjaks läinud, kui Grete poleks nagu uni peale käinud, et kas ehk juba saame kassi, et tema on nüüd valmis ise kassi eest hoolt kandma, liiva vahetama jne. Nii siis hakkas Tõnis veidi ringi vaatama, kust seda tõugu kassi hankida. Hetkel oli pakkumine küll väga kesine (eriti Eestis). Need mõned pesakonnad, kelle ta netist leidis, olid kõik juba müüdud ja helistades ei antud eriti lootust, et sel aastal uusi pesakondi tuleb. Nii leidis ta ühe pesakonna Lätist, Riiast. Kodukal oli näha 4 kassipoega - helistades sai teada, et vaid üks on alles. Kuna see üks oli nende kahe hulgas, kes meile meeldisid, sai tehtud kiire otsus, et me võtame ta. Ikkagi Läti tšempionite järeltulija ja puha. Oleks helistamist paar päeva edasi lükanud, oleks ka temast ilma jäänud, sest Riias oli just mõne päeva pärast kasside näitus, kus ta oleks müüki läinud. Seega siis päev peale reisilt naasmist vuraski Tõnis talle Riiga järele. Autos veidi nuttis ja esimese päeva oli meie juures pisut hirmul, aga nüüd on juba päris julge ja esimesed pahandusedki tehtud. Karmenile ta ka väga meeldib, kuigi natuke kardavad üksteist. Suuremate lastega oli nagu ikka, esimesel päeval, kui kass oleks rahu tahtnud, oli neid raske temast eemal hoida, kolmandal päeval tuleb harva meelde, et meil kassipoeg on :)
No comments:
Post a Comment