Täna ütles Grete õpetaja, et väga tubli laps. Et temaga on harjutamine möödas, ta on juba harjunud. Rühmas ei esine enam kurbusehetki, möödas on ka poti- ja söömisestreik. Ja seda kõike vaatamata sellele, et eelmisest kolmapäevast jäi ta nohuga koju. Eile ja täna jäi rühma ilma igasuguse piuksuta, eile võttis toitu õpetaja käest, täna proovis juba ise ka süüa. Eilne nali oli see, kui kasvataja ütles: "Teil on väga hea isuga laps, sõi nii hommikusöögi, milleks oli piimasupp, kui lõunasöögi (ühepajatoit) kenasti ära ja üldse ei pirtsuta söögiga." Mulle väga sobib, kui ta seal hästi sööb, kodus ju ei söö!!! Ja kuna ta seal sööb, siis hakkamegi hommikusöögi ajaks käima, saame kõik koos hommikul minna, lapsed rühmadesse, mees autoga linna ja mina jalgsi koju. Väike hommikune virgutusvõimlemine ju ikka kulub ära :PIllustreerimaks Eesti väiksust... kui üks vendade naistest seda pilti nägi, teatas ta: "Ohoo, see ju minu 20 aasta tagune lasteaia juhataja!" Nii armas! Tol ajal töötas ta ühes teises lasteaias...
Mis aga puutub teooriasse, et tulebki laps varakult lasteaeda viia, et väiksemad harjuvad kergemini, siis sellesse teooriasse ma ei usu. Kõik on ikkagi lapse olemuses kinni.
PS! Pilt pärineb Grete sünnast lasteaias. Kasvatajad kutsusid juhataja pilti tegema, nii tore nendest :)
PPS! Enda õppimise ja töö lainele häälestamisega on aga hetkel tõsised raskused, olümpiamängud ju...
No comments:
Post a Comment