Nüüd toob/ viib meie koduni kruusatee, mitte enam tühipaljas killustik. No killustik on võrreldes mullateega ka edasiminek, kuid vankriga liigeldes mitte kõige mugavam.
Ühel päeval, see ilmselt oli juba augusti lõpupoole või septmebri alguses avastasime, et Liiva tänava algusesse oli teele aukudesse kruusa toodud ja üle sahatatud. Tekkis kohe küsimus, aga no miks siis nö uuele osale teest seda ei tehtud. Tõnisele muidugi ei andnud hing rahu ja helistas valda. Sai mingi ebamäärase vastuse ja arvamuse, et vast ikka saab ka, aga no ei tea, millal jne.
Mingi aeg peale seda trehvas ta kokku ühe sõbraga, kes on tegev poliitikas. Ja kuidagi tuli jutuks see tee-asi, et millegipärast see kruus siia tänava lõpupoole viibib. Ja nagu imeväel, ei läinduki palju aega mööda, kui meie õuele kruus saabus.
Mulle isiklikult selline asjaajamine üldse ei meeldi. Aga kui ainult niimoodi need asjad käivadki, siis tuleb õnne tänada, et elu on kokku viinud paljude erinevate inimestega, kes on tegevad ühes või teises valdkonnas ja kel piisab vaid üks telefonikõne teha, et asjad liikuma panna...
No comments:
Post a Comment