 |
| 10-päevane |
Juuni algus läks meil tite sünni ootamise tähe all. Tähtajaks oli määratud lastekaitsepäev ehk siis esimene juuni. Hingest lootsin, et et ta tahaks juba mais meie juurde tulla, aga nii muidugi ei läinud. Ei tulnud ta ka juuni esimesel nädalal ega ka teisel mitte. Et siis oma viimase lapse sünniga saime nö täispaketi kogemustest, mida tüdrukud meile pakkunud ei olnud - alustades 2 nädalat üle aja kandmisest ja sünnituse esilekutsumisest lõpetades erakorralise keisrilõike ja veidi liiga suure kaalukaotusega peale sündi, mis viis ööpäevaks rinnapiima väljalüpsmise ja lapse pudelist toitmiseni, mis sellesama ööpäevaga haiglas küll ka lõppes.
Lisaks siis raseduse viimasel
 |
| Pärast esimest sööki, mida tuli 1,5 tundi issi rinnal oodata |
nädalal hakkas tunda andma lõigatud selg, mis ei lasknud lõpuks enam parema jala peale üldse astuda ja kui haiglasse esilekutsumisele läksime, siis viimased lõputud koridorid sõitsin juba ratastoolis. Haiglasoleku ajast, mis kujunes lausa 7-päevaseks, võiks pikalt ja laialt kirjutada, aga las ta jääb. Enamasti tundsime toetust ja hoitust, saime ju juba esilekutsumise esimesel päeval perepalati, kus pesitsesime kuni kojusaamiseni ehk et see oli minu "koduks" esmaspäevast pühapäevani (13.-19.06). Personal ikka enne hoolitsevalt küsis, et te ikka teate, et esilekutsumisega võib 3 päeva minna? Muidugi me teadsime seda, aga ei meie ega ka nemad ei uskunud, et nii kaua läheb, sest tegu nii mitmenda sünnitusega ja nii pika ülekandlusega, aga just nii ju läks. Edasi siis juba kolmapäeval, 15.06, erakorraline keiser, kuna poja otsustas käe tervituseks poolkinnisest emakast välja pista. Igatahes tere tulemast meite sekka. Ootasime Sind väga!
 |
| Puhkehetk perepalatis: häid lambaid... |
Alguses, peale lapse sündi, ei olnud märkigi, et seljahäda hakkaks järele andma, alles jaanilaupäeval, see on siis 8 päeva peale poja sündi, tundsin, et saan veidi paremini liikuma. Siis vähendasin kohe kiirelt valuvaigistite koguseid (sinnani tuli neid võtta ka keisrihaava pärast) ja nüüdseks kõnnin juba normaalselt ja ilma rohtudeta.
Kui mure enda selja pärast hakkas taanduma, siis avastasime, et 10-päevaselt polnud laps endiselt sünnikaaluni jõudnud ja oli üldse nädalaga vaid 100 grammi juurde võtnud. Kuna meil on kodus beebikaal, läks lahti jälle toidukordade kaalumine. Piimapuudust mul pole, välja lüpsmama ka enam ei hakanud, pidin vaid veidi last sudima, et ta peale esimest viit sõõmu end kohe magama ei säti. Sedasi toimetades jõudsime mõne päevaga sünnikaaluni ja enne kolmenädalaseks saamist saavutasime juba ka 4300 grammi piiri. Nüüd me enam iga toidukorda ei kaalu, päeva paari tagant kontrollime, et midagi oleks juurde tulnud ja siis juba ongi hästi. Iseenesest on ju magav titt väga mugav titt ja see laps magab hästi ja palju (küllap see peagi üle läheb ;), aga siiski on oluline ka kaalus juurde võtta. Hetkel tundub, et kaalukõver tuleb pigem nagu Gretel (ehk et minimaalne), mitte nagu Kirkel (maksimumi lähedal).
Kokkuvõtteks võib öelda, et viimased 3 nädalat on olnud nagu ameerika mäed, et kui üks mõõn hakkab üle minema, siis terendab mingi uus, aga õnneks on siiki lahenenud siiani kõik positiivses võtmes ja selle üle on mul hirmus hea meel :)
 |
| Väike nuki |
 |
| Ühel hilisõhtul lastearsti juures |
 |
Lõpuks ometi kodus: peale kolmepäevast esilekutsumist
ja neljapäevast haiglasolekut peale sündi |
 |
| Kõuts sättis end ka tite juurde |
 |
| 10-päevane |
No comments:
Post a Comment