Suusamäed selleks aastaks jälle selja taga

minek

Eelmisel aastal käisime esimest korda lastega Himosel suusamatas.Tol korral nädal peale kevadist koolivaheaega ehk märtsi lõpus. Ilm oli siis suurepärane, pluss 5 kraadi ja päike säras hommikust õhtuni. Sel aastal plaanisime minna vaheajal, aga kuna teisele perele ei sobinud, kuna nende ühel lapsel on siis gümnaasiumide katsed, tuli valida uus aeg. Liisk langes vabariigi aastapäeva nädalale, kuna nii läks tööinimestel kõige vähem tööpäevi kaduma ning sattus veel nii hästi, et põhikooli lastel oli see viimane trimestri nädal, mistõttu ka neil oli rohkem tööde lõpetamisi ja muidugi vabariigi aastapäeva aktus, mistõttu meil polegi Kirkega eriti palju midagi järele teha.

tähistasime ka Eesti sünnipäeva,
küpsisetort oli ka külmkapis

Eelmisel aastal kirjutasin tegelikult ka pika loo blogisse, aga kuna tehnilistel põhjustel mu postitus kustus enne avalikuks saamist ja uuesti ma seda kirjutama ei hakanud, on läinud aastast blogis vaid piltpostitus.

Püüan sel aastal ka väikese tekstiga maha saada :)

Reis oli tore. Juba enne sai otsustatud, et kuna abikaasa mäesuusatamist ei naudi, lähen mina suurematega mäele ja tema toimetab väiksemaga maja juures. Kahtlemata oli see õige otsus, sest ilmaolud olid üsna keerukad. Keerukad selles mõttes, et väga palju sellist aega ei olnud, kus oleks olnud hästi hooldatud ära sõitmata laskumised. Kuna ilm oli sula, siis esimestel (kergematel) nõlvadel tekkisid väga kiirelt lahtisõidetud raske lume künkad, tagumistel (raskematel) nõlvadel õhtuks. Meiesuguseid suusahunte see muidugi ei heidutanud, kuid kes mäesuusatamist eriti ei naudi, seda oleks need künkad väga häirinud. Niipalju nad meie eluolu seal muutsid, et lapsed tervet päeva kõik kolm päeva suusatada ei jaksanud, kuid kuna meil oli "kodu" juures täiskasvanu olemas, said nad ise valida, kaua suusatavad ja millal ära tahavad. Teise suusapäeva hommikuks oli hooldatud radadele sadanud ligemale 10 cm värsket rasket sulalund, mistõttu sarnanesid peaaegu kõik rajad offroad radadega, kellele see midagi ütleb :). Kuid lõpp hea kõik hea! Lapsed said esimest korda istetõstukile, sest eelmisel aastal oli nii hooaja lõpp, et osad nõlvad olid juba suletud ja rahvast sedavõrd vähe, et isetõstukid olid seisma pandud. Sel korral oli lund palju, kõik nõlvad avatud ning seetõttu olid kasutused ka neljakohaline istetõstuk. Selle tõstuki kõrval oli 3 musta nõlva ja need olidki meie seltskonna lemmikud. Kes ei tea, siis mustad nõlvad on mägedes kõige raskemad nõlvad, st kõige järsemad. Istetõstuk muidugi lihtsustas ka seltskonna suuremate elu, sest ankurtõstukitel tuli väiksemaid (2 7-aastast) siiski ülessaamisel aidata. Kuna olime mäel 8-kesi, siis läksime üles koos, laskusime enamvähem sarnases tempos ja all kohtusime jälle, ükskõik millise raja keegi valinud oli.

viimasel päeval lastega suusatõstukil

Eks näis, mis järgmine aasta toob. Teine pere tegi juba juttu, et kuna nii lapsed kui suured sisuliselt kõik päevad mustadel nõlvadel veetsid, et äkki peaks järgmisel aastal miski uue (ja suurema) väljakutse leidma. Õnneks on sinnani nüüd väheke aega, saame mõtteid koguda ja plaane teha.