Kuidagi kiirelt on see 9 aastat läinud. Täpselt nii palju on möödas meie pulmadest. Täna oli sama ilus ilm kui siis... Otsustasime seda ära kasutada ja Luke mõisapargis tillukese fotosessiooni ja pikniku korraldada, seda enam, et kui järele mõelda, siis me polegi vaid oma perega piknikul käinud. Samuti ei olnud ei Tõnis ega lapsed Luke mõisaparki sattunud, hoolimata sellest, et see asub meie kodust vaid 5-6 kilomeetri kaugusel. Nüüd sai mitu kärbest ühe hoobiga :)
Väga mõnus õhtu oli. Kui pildid tehtud ja eine võetud, asusid lapsed kahekesi peitust mängima. Üks luges, teine peitis. Peita oli kas puu või põõsa taha, mida muud pargilt ikka oodata. Kodus selga valitud laiad seelikud olid puu taha peitu pugedes kui iroonia, mis õele peidukohad välja andsid :)
Autosse istudes avastasin, et üks kõrvarõngas on kadunud. Hirmus kahju oli, sest tegu mu lemmikkõrvarõngastega, täitsa juhuslikult ka abikaasa poolt kingitud :) Kuigi rohelise kõrvarõnga leidmine pargimurult ei tundunud kuigi reaalne, otsustasime siiski proovida. Kõigepealt üritasime piltidelt tuvastada, kus ta mul viimati kõrvas veel näha on, et mitte kogu parki läbi kammida. Õnneks oli ta piltidelt kadunud suhteliselt jalutuskäigu lõpupoole. Hakkasime siis vastupidises suunas minema. Mõtlesin, et ta sai kõrvast ära tulla vaid olukorras, kus ma liigutasin juukseid ühele küljele (näiteks valmistudes pildi tegemiseks). Viimasena tegin seda kärnerimaja trepil, et seal pilti teha, aga kuna lapsed hakkasin siis just oma "keerupilte" (mis tähendab seeliku keerutamise pildistamist) tegema, siis sinnapaika see asi jäi. Kuid just sealt trepiastmelt ma oma kõrvarõnga üles leidsingi. Mees küsis selle peale, et kas tahad siin pildi ka ära teha? Ei tahtnud :) Lõpp hea, kõik hea!
No comments:
Post a Comment