Poja pool aastat

Jah, juba pool aastat! Kiiresti on see aeg läinud, eriti võrreldes ootusaja ehk rasedusega. Üleüldse pole rasedused minu jaoks selline tore ja meeldiv aeg olnud, aga seda õnnelikum olen iga oma lapse üle.
Poja teeb võrreldes tüdrukutega kõike teistmoodi. Alustades siia ilma tulekust, lõpetades magamiste jm igapäevaste asjadega. No näiteks magas ta kuni neljanda elukuu lõpuni ülihästi tite kohta (mul sellist kogemust varasemast polnud, et titt magab öösel ärkamata 11-05 vmt), peale seda hakkas see mööduma ja see on juba minu jaoks tavapärane olukord :) Samas hakkas ta samuti umbes 4-kuuselt päeval vähe magama ja on täiesti režiimitu selles mõttes, et unede aeg varieerub poolest tunnist kolme tunnini ja sa kunagi ei tea ette, millal kui pikalt ta otsustab magada. Üldjuhul ta hommikupoolikul oma pikemat und ei tee, mis kõigil kolmel tüdrukul oli kindel pikema une aeg. Alla pooleteise tunni ei maganud neist hommikupoolikul keegi, pigem rohkem. Poja piirdub üldjuhul 40 minutiga. Samas, õnnelik tuleb olla selle üle, et nii poja kui Karmen on olnud titest saati väga head autoga sõitjad. Turvahälli võib neid panna millal iganes ja väga harva, kui see neis pahameelt on tekitanud.
Nagu pildilt näha, on pojanupuke juba käpuliasendi sisse võtnud, kuigi ta ei rooma ega käputa veel. Tagurpidi liigub küll, sest hästi ei jõua käpuli olla ja siis vajub jälle tahapoole. Hammastega on hoopis huvitav lugu - nii nagu neljakuuselt 2 hammast suus oli, nii on tänini. Kaks kuud vaikust.
Püreetamine algas ladusalt, siis tuli mingi veider kõhuviirusemoodiasi kaheks nädalaks (ei oskagi arvata, kas oli viirus, palavikku ega ühtegi muud haigusnähtu peale kõhulahtisuse polnud või ajas Salvesti pirnipüree nii kauaks seedimise sassi, hoolimata piimhappebakteri manustamisest). Peale nädalast püreevaba aega selle kõhulahtisuse ajal katsetasin tittede kaerahelbepudruga, mida poja jällegi väga hea isuga sõi, siis aga tulid jaldagele suured karedad laigud :( oeh, ei taha mõeldagi nende allergiate peale - pähkel ja maasikad on juba praegu kindlalt sobimatud talle. Nüüd siis jäi kaerahelbepuder ikkagi taaskord menüüst välja ja alustasime otsast peale kõrvitsapüreega, millele segan vaikselt sisse mõnd õuna-, banaani- vm püreed, et natukenegi uusi maitseid ja kõhule harjumiseks asju lisada. Kui nahk korda läheb, proovin järgmiseks riisi- või hirsipudruga, mis on gluteenivabad.

Advendiaeg

Advendiaeg algab meie peres piparkookide küpsetamisega ja olgugi, et esimese advendi hommikul olime veel mu venna juures teises Eesti otsas, siis oli mul taigen valmis tehtud ja niipea kui koju jõudsime, said ka esimesed piparkoogid küpsetatud ja kaunistatud. Eks piparkoogid on ju igal aastal ühesugused, juuresoleval pildil on sats piparkooke, mis Karmen esmaspäeva hommikul lasteaeda kaasa võttis. Tahtis sõpradele piparkooke viia :)

Enne sõtkumist

Valmis

Jõulutuledes kodu

Teine advent :)

Ees on ootamas tihe kuu paljude laste esinemiste ja pidudega. Koolis pandi hinded meil välja 1.12, tunnistusi sel puhul aga ei anta, alles kevadel saavad tunnistuse. Mõlemal piigal olid tunnistusel endiselt kõik viied. Kirket küll ähvardas kahe nelja ilmumine trimestrihindeks, aga osalt enda kokkuvõtmisest ja pingutamisest (inglise keeles) ja asjaolude kokkusattumisest (loodusõpetuses), sel korral veel neljad tunnistusel reaalsuseks ei saanud. Mitte, et meid oleks kurvastanud, kui neljad oleksid tulnud, neljad on igati head hinded!
Muusikakoolis seevastu on 4 veerandi süsteem. Seal lõppeb veerand enne vaheaega ja lisaks traditsioonilistele jõulu- ja kirikukontsertidele tulevad ka nö hindele mängimise kontserdid. Tõenäoliselt veel ka esinemine valla tittede lusikapeol, kuhu meil sel aastal samuti taaskord asja on. Pidudest Karmeni rühma jõulupidu ning Triiniksi jõulupidu, kus oma debüüdi peaks tegema ka Karmen, saame näha, kuidas sellega läheb. Praegu on nii, et trennid küll toimuvad lasteaias ja treenerid võtaksid ta ise rühmast trenniajaks ja viiksid tagasi, aga ta pole nõus nendega minema, seega käin ise kaks kroda nädalas temaga trennis. Võtan rühmast, ootan trenniaja ja pärast tuleme koju.

5 kuud

Pojanupuke sai viiekuuseks. Hambaid pole sel kuul lisandunud, püüab roomama või käputama hakata, pole selge, kumma valib. Hetkel harjutab mõlemat, näis kumb nõks enne selgeks saab :) Päev enne sünnipäeva valmistasin lapsukesele ka süüa ;) sain ämma käest pool kõrvitsat, mille purkidesse ja sügavkülma tegin. Osa keetsin ka õuntega, mis ka maalt kaasa saime. Oma viiendal sünnipäeval sai esimesed ampsud kõrvitsat söödud. Sellist nägu, nagu Kirke kõrvitsapüree peale kunagi tegi, pojalt ei tulnud. Meeste värk, söök on au sees. Hakkame vaikselt üht püree-söögikorda tekitama, emme tahab ju jõulukuul õdede esinemisi vaatamas käia, siis on võimalik issil lapsele süüa anda :)

Poiss ja kass :)

       
 Eelmise pildi titest ja kõutsist leiab siit.

Aiandusest

Täna, kitsed aias :)

Nii nagu sel aastal alates juuni keskpaigast hooaeg aias metsa poole vedama hakkas, nii ta lõpuks sügisel sinna ka jõudis. Täsemalt öeldes, nüüd, kui juba nädalajagu on lumi maas olnud (küll jah, tegelikult maa seal all külmunud pole), on mul endiselt üles võtmata porgandid, peedid, ka jäid maha gladioolid (ilmselt oleks võimalik veel üles võtta ja külm pole neile liiga teinud) ja daaliad (nende juured ilmselt on külm endale saanud). Ja teistpidi on maha panemata küüslaugud :D

Aga teate, ma võtan seda täitsa külma rahuga. Porgandeid võib ka tavel peenralt võtta, nendega ei juhtu mitte midagi, peedid olid nagunii juba väikesed järele jäänud, need tuleks lihtsalt kompsti vedada. Gladioolid oleks ju võinud ikka üles võtta ja oleksin seda kindlasti teinud, kui lumi poleks nii vara tulnud. Samas, varane lumi on nii tore, lastel lusti kui palju. Kindlasti sulab ta vahepeal ära ja siis ehk tuleb jälle tagasi, siis jälle uus rõõm. Mäletan veel ühte aastat, kui lund ei tulnud ega tulnud ja kui siis detsembris lõpuks tuli, oli järjepanu 4 kuud maas ja ei tahtnud märtsis kuidagi lahkuda. Siis oli lastel ka juba nii villand, et kelkusid ei tahtnud enam keegi näha.
Ka kasvuhoonest on vanad taimed välja vedamata. Eks ma kunagi talvel või  hiljemalt veebruaris, kui mõtted juba uues hooajas, teen selle ära või siis teeb abikaasa, kui on vaja kasvuhoonesse asju õuest ära ladustada ja kuivanud taimevarred ette jäävad.
Mis aga lilli veel puudutab, siis kui gladioolid jäävadki üles võtmata, siis ongi võimalus kevadel kõik uued osta ja see on ju ometi ka täitsa tore. Samuti on daaliatega, kevadel on nende valik nii suur ja lai, et pigem on raske valida ja tahaks nad kõik omale koju vedada, ainult et pole nii palju aias ruumi.

Uueks aastaks on mul muidugi ka juba mõtteid igasuguseid. Esimene on see, et teen aprillis kasvuhoonesse ühe lavatsi asemel kaks ja enamus taimi kasvatan ette hoopis seal, kasvavad aeglasemalt, aga on kompaktsemad (eriti lilled). Aga eks sellest lähemalt juba siis, kui aeg sinnamaale jõuab :)

Reisist vol 2

Lastebassein

Rääkides reisimuljetest peale esimest postitust mõnede inimestega, tuli meelde veel mitemid asju, mille tahaks lisada, aga kuna esimene postitus oli juba niigi liiga pikk, teen uue. Loodan nüüd lühemalt hakkama saada.

Sisemaa mäed ja rannik

Esiteks. Enne reisi ikka pidasin Googlega nõu, et leida infot nii meie valitud hotelli kui üldse sealse eluolu, toidukohtade jm kohta. Nii sattusin ühe eestikeelse blogi peale, kus oli mainitud, et sel ajal kui nemad Basilicas majutusid (täpselt aasta enne meid), oli soe vesi leige, ei olnud dušil survet ega olnud ka internetti. Sellele infole tuginedes rääkisin kodus juba lastele ette, et võtke aga raamatud kaasa, et seal internetti pole, et telefonis olla (kuigi osad mängud ju netti ei vaja ;). Kohapeal aga selgus, et oli nii soe vesi, veesurve kui internett. Sooja veega on seal see teema, et tuleb kindlasti kontrollida, ega veepaagi soojendus pole välja lülitatud. Eriti just selles hotellis pidi külastajate tagasiside olema, et toateenindus lülitab selle alati välja ja sisse kolides tasub see üle vaadata. Kui oled juba sisse lülitanud, siis toateenindus enam välja ei lülita. Tube käidi meil iga päev koristamas. Sellega oli selline vahva lugu, et me üldse ei mõelnud selle peale, et kas päeval käib keegi tube koristamas või mitte, pigem eeldasime, et ei käi. Läksime siis teise päeva õhtupoolikul tuppa ja vanim piiga küsib, kes mu voodi on ära teinud? Nii saimegi teada, et päeval käiakse tube koristamas. Meil muidugi olid kohvrid keset elutoa põrandat laiali, neid keegi puutunud ei olnud, ilmselt siis koristati nende ümbert.  Järgnevatel päevadel tõstsin tühjakstehtud kohvrid toolile, et armsal koristajatädil, keda me koridoris ikka kohtasime, oleks kergem.

Teiseks. Jäi veel mainimata, et Basilicas oli igal õhtul (v.a. esmaspäev) ka väike õhtune programm õhtusöögi ajal. Kõige ägedamad tantsijad olidki kolmapäeva õhtul, mil me seda üldse ei teadnud. Tol päeval jõudsime õhtusöögile alles 7 paiku ja nad üsna pea alustasidki. Olid sellised kabaree-tantsu stiilis tantsijad, paljude erinevate kostüümidega. Iseäranis meeldis see šõu Kirkele ja Karmenile. Viimane tantsis ennastunustavalt tantsijatega kaasa, kui nemad viskasid end kivipõrandale pikali, tegi seda ka Karmen. Reede õhtul oli Kreeka õhtu. Selle õhtu leivanumber on pea peale laotav klaasidest torn. Ka Kirke sai sinna klaasi panna. Kokku laoti tol õhtul tantsija pähe 23 klaasi, viimased siis ikka redelilt ja iga klaasi vahel tegi onu mõned tantsusammud. Päris hirmutav oli mõleda, et kui see torn nüüd siis ümber kukub... tekkis tahtmine kätega pead kaitsta :) Peale torniladumist tegid esinejad veel traditsioonilist Kreeka tantsu, mille poole pealt otsiti tantsija rahva hulgast ja selleks ei osutunud keegi muu, kui minu abikaasa. Ikka see kõige traditsioonilisem Sirtaki tants.Viidatud video on illustratiivne nagu kirjutatakse piltide kohta ajakirjanduses, aga mul on olemas ka originaalvideo, mida filmisin naerust vappudes :) Kõikidel ülejäänud õhtutel lõi õhtusöögimeeleolu saksofonimängija.

Poja sai meil reisil olles 4-kuuseks. Kasvatas seal sel puhul välja oma teise hamba (jah, esimene hammas tuli juba nädal enne neljakuuseks saamist!) ja hakkas seal ka seljalt kõhuli pöörama. Selline tegus reis temal :)

Ehitustalgud

Kõva ehitamine käis meil teisel korrusel oktoobri viimasel nädalalõpul. Teisele korrusele tuleb meil 2 magamistuba, vannituba ja üks teoreetiliselt jahe hoiuruum, mida oleme plaaninud kasutada õunte ja hapendatud kurkide hoiustamiseks ja enam kui kindel on, et sinna koguneb ka muud tavaari, mis jahedat ei pelga. Kõik kokku ca 70 ruutmeetrit. Praeguseks oli abikaasa jõudnud niikaugele, et sai abivalmis töökäsi rakendada soojustuse panemiseks. Abilisteks olid mu vennad ja vanema venna poeg. Suurimad tänud neile! Soojustus sai pandud ja mõned vaheseinadki ehitatud. Nüüd polegi enam väga suurt kujutlusvõimet vaja, et ruumipaigutusest aimu saada. Töö käigus jõuti ka tõdemuseni, et hoiustatud õunad ju "hingavad" ja tekitavad sellega niiskust, kuid ventilatsiooni polnud siiani hoiuruumi ette nähtud. Kuna selleni jõuti peale lae soojustamist, tuleb abikaasal nüüd veidi laesoojustust lahti võtta ja ikkagi üks aurutoru sinna paigaldada. Hea, et see mõte peale kipsipanekut ei tulnud :D Soojustuse panek oli suur töö, ent paraku sellega veel toad valmis ei saanud. Tööpõld on endiselt lai. Mõned telefoniklõpsud ka, mis küll eriti midagi ei ütle. See uks, mis Kirke toast paistab, jääb garderoobikapi sisse ja viib läbi kapi vajadusel pööningule, kui on tarvis mõnedele torudele, juhtmetele või ventilatsioonile ligi pääseda.

Vaade Grete tuppa

Vaade Kirke tuppa

Vaade vannituppa

Vaade hoiuruumi

Esimene pikem reis nelja lapsega :)

Tegelikult tahtsin reisimuljed kirja panna esimese emotsiooni pealt kohe naastes, kuid kuidagi selline tempo oli peal, et nii see ei läinud. Kolmapäeval (19.10) naasesime, reedel oli Gretel juba flöödikonkurss (mille ta meie suureks üllatuseks veel ka ära võitis, olgugi, et viimase nö kriitilise nädala olime ära ja muidugi ei olnud pilli reisil kaasas; lisaks sellele oli vanuserühm 8-10-aastased ja tema on ju alles 8, arvasime, et ju mõni 10-aastane ikka võidab ;), siis algas koolivaheaeg koos Kirke sünnipäevaga ja nii ta on läinud...

Aga reisist! Olgu etteruttavalt öeldud, et kõik läks imehästi ja kogu meie suur pere jäi esimese katsega rahule, mistõttu ootame juba põnevusega uusi käike.

Paphose rannapromenaad

Tuba, mis pärast pildi tegemist tühjaks jäi :)

Esimene soojamaareis viis meid Küprosele. Millest selline valik? Kuna teadsime, et tahame minna oktoobri keskel, siis pöördusingi selle infoga oma tuttava poole Estravelis. Tema soovitus oli, et sellisel ajal Kreeka saared on ehku peale minek, seal võib olla soe, kui veab, kuid võib ka mitte, kui nii hästi ei vea (tagantjärele võib öelda, et sel aastal oleks olnud soe ;) ja Hispaania saared on oktoobri keskel veel jahedavõitu, kui plaanis on päikesereis ning kindla peale minek on Küpros. Usaldan teda täielikult, mistõttu oli sihtriigi valik tehtud! Tema pakkus välja ka Aurinko pakettreisi Paphosesse. Küprosel on teisigi kuurortlinnu, aga Paphos on lastega minemiseks väga mõnus, rahulik ja vaikne linnake. Nii suurele seltskonnale, kui seda on 6-liikmeline pere, hotellitube eriti ei pakutagi, kohe pakutakse välja apartment. Meie apartment oli kolme eraldi magamistoaga, mis olid lisaks köögile ja elutoale. Ka oli meil 2 terrassi, millest ühel sai lausa katusele :) Kuna aga 2 väiksemat last magasid meiega ühes toas, siis 1 tuba seisis meil täitsa jõude.

Vaade katuseterrassilt mägede poole

Vaade katuseterrassilt mere poole

Restoranipäälik piigadega ühel hommikusöögil

Valides pakettreisi, pakuti meile variante koos hommikusöökidega, vaid majutus, kõik hinnas jne. Mõtlesime nii- ja naapidi ning otsustasime, et pakutud 300 euri hommikusöökide eest, kui meil piigad söövad hommikuti heal juhul 2 röstsaia, on mõttetu, mistõttu otsustasime võtta paketis vaid lennud ja majutuse. Õhtuti tahtsime erinevate söögikohtades käia, et kohalikke maitseid kogeda. Seda suurem oli mu üllatus, kui kohale jõudes toa kättesaamist oodates hotelli restoranis lõunat tellides mu kallis abikaasa sõna otses mõttes lasi endale kõik hinnas paketi maha müüa. Restoranipäälik oli muidugi hea müügimees, ent tegi ka tõesti hea pakkumise. Kui alguses pakuti 300 euro eest kõigile vaid hommikusööki, siis nüüd oli pakkumine 560 euro eest hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid buffeelauas ning otseloomulikult kõik joogid baarist kogu päeva vältel ehk siis lapsed võisid igal ajal baarist vett, mahla, kokteili või jäätist küsida ja täiskasvanutele lisandus ka kogu alkohol. Njah, võibolla restoranipäälik nägi ära, et alkoholi siin palju ei kulu, mamma ei saa võtta, kuna imetab ja palju see papagi võtab, kui on nelja lapsega :D
Tagantjärele mõeldes oli see lahendus muidugi päris mugav (ei ühtegi ooteaega enne sööki) ja ei saa öelda, et buffee oleks üksluine olnud. Oli nii kohalikke roogi, mida mekkida ja oli tavapärast (nagu kartulid ja makaronid ning riis, millest lapsed toitusid). Lõuna- ja õhtubuffeed olid erinevad ja muidugi ka päevade lõikes erinevad.

Aga alustades algusest, siis meie lend väljus Tallinnast 4.30. Tšarterlendude ainuke miinus ongi veidi ebamugavad väljumised, samas suureks plussiks see, et pole ümberistumisi, mis vähendab ka veidi pagasi kaotsiminemise riski. Pagasit oli meil lubatud kaasa võtta palju, 20 kilo äraantavat ja 5 kilo käsipagasit viiel inimesel ja lisaks siis imikul käru pluss 10 kg pagasit. Õnneks meil nii palju kaasa tarida polnud vaja. Saime 2 suurt ja ühe väikese kohvri äraantavat pagasit pluss titekäru. Ja siis 5 käsipagasit. Minu väike valearvestus oli see, et kuna kodust liikuma hakkasime südaööl ja oli enam kui kindel, et kõik lapsed autos magavad, et abikaasa läheb sahmib pagasi ära üksi ehk et teeb ära check-in'i (kahjuks sel lennufirmal onlines seda teha ei saanud). Kuidagi üldse ei kangastunud, et check-in'is saad ju ka pardakaardid, mis tähendab, et siiski kõiki reisijaid tahetakse näha. Kuna suuremad ärkasid nagunii üles, kui auto pargitud sai, läksid nad koos issiga kohvritega kaasa, mina jäin väikestega autosse. Kõigepealt asus abikaasa lennujaamas kiletamismasinat otsima, sest käru oli tarvis enne pagasisse andmist ära kiletada. Muidugi tuli välja, et kiletamismasin alustab tööd kell 10 hommikul, mitte kell 2 öösel. Õnneks anti lahkelt rull kilet ja käru sai siiski kile ümber. See tehtud, läks mees lastega vonklevasse check-in'i järjekorda. Jõudes letti saigi teada, et ikka kõik näod tuleb ette näidata. Jättis siis suuremad kohvritega leti kõrvale ootama, tuli meile järele. Kummalegi üks laps sülle ja tagasi pagasi juurde. Lapsed ärkasid mõlemad üles, vaatasid suurte silmadega ringi ja ei mingit kisa. Leti juurde jõudes olime jube rõõmsad, et meid uuesti järjekorra lõppu ei saadetud, vaid nö vahele võeti. Eks mees oli ju tegelikult ausalt oma järjekorra ära ka seisnud. Oli kuulda, kuidas ülejäänud ootajad arutasid kahe asja üle, et imelik, et ükski neljast lapsest ei karju ja et eitea, kas viimane on poisslaps :D. Kompsud kenasti ära antud, läksime ära turvakontrolli. Mul oli kaasas homöopaatia teradega originaal Ainsworthsi kohvrike, millel kenasti juhend peal, et seda ei peaks kiiritama, mistõttu võtsin selle käsipagasist välja ja palusin mitte läbi röntgeni lasta. Esmalt teatati mulle selle peale, et ei, selline asi ei tule kõne allagi, et selleks on eriluba vaja. Vastasin, et nad teevad küll nüüd nalja, terve Euroopa lendab selliste kohvrikestega, vaadake, seal on peal kirjas, kuidas seda käsitleda. Siis võeti kohvrike enda kätte, mida nad seal tegid, ma ei näinud, sest oli ju vaja üleriided seljast võtta ja kastidesse laduda ja lapsigi aidata. Kui juba teiselpool väravat oma kastidega olime, hõikas keegi, et kelle oma "see" oli, pidades silmas mu väikest kohvrikest. Läksin sinna ja öeldi, et peame teie kätelt proovi võtma, sest selle kohvrikese pealt võetud proov andis 2 korda positiivse lõhkeaineproovi. Ütlesin, et jaa, palu-palun, võtke aga. Muidugi oli mu kätelt võetud proov puhas. Ja pärast seda kõike juba saimegi ära lennujaama-alasse, kus lapsed mängisid veidi Lotte majas kell 3 öösel. Juba enne nelja algas pardaleminek ja ilmselt seetõttu, et kõik said varem pardale, startis ka lennuk enne algselt väljakuulutatud aega.
Lend sujus hästi. Kuna titt oli meil ju autos üles ärganud, siis enne, kui lennuk tõusma hakkas, oli ta jõudnud mul süles juba magama jääda ja mingeid märke sellest, et tal kuskilt ebamugav oleks, me ei täheldanud. Kolme-aastane tegeles nätsukommide söömisega, ka temal ei tundunud kuskilt ebamugav olevat. Tõttöelda tema pärast ma kartisn kõige rohkem. Ta on meil üldse selline hellik, et kui miski ei meeldi või on kuskilt pisut ebamugav, siis oh seda häda ja viletsust. Aga reisiärevuses ei öine ülesärkamine ega uued kogemused lennukis mingit vingumist kaasa ei toonud. Oh seda rõõmu! Maandusime enne poolt üheksat ja ma pakun et nii poole 10 paiku olime juba oma hotellis. Miks mulle veel see paketireis meeldis, oli see, et lennujaamas olid Aurinko reisisaatjad vastas, suunasid õigesse bussi, hotellisõidul jagati veel näpunäiteid ja kohaliku elu teateid. Väga mugav. Kuna jõudsime hotelli nii vara, ei olnud meie tuba st apartment veel valmis, siis leidiski aset eespool kirjeldatud kõik hinnas paketi jõudmine meieni.

Olime juba algselt ära otsustanud, et kuna meil on seltskonnas rinnapiimal titt ja kolme-aastane, kes vajab päeval und, ei tule meil kultuurireis, vaid päikese ja basseinireis, mis tähenab, et me erilisi ekskursioone ei planeerinud. Algselt jah, ma tahtisn minna Paphose linnaekskursioonile, isegi koos kahe vanema piigaga, aga kuna sain teada, et see toimus kohe järgmisel päeval peale jõudmist ja ma olin reisiöösel maganud ühe tunni, sain kiiresti aru, et ma siiski ei lähe sinna ekskursioonile. Abikaasa käis päevasel ekskursioonil mägedes (ülejärgmisel päeval peale jõudmist), mis hõlmas väikest matka ja mõnesid vaatamisväärsusi. Sellega jäi ta rahule, mina olin siis lastega üksi hotellis ja basseinis. Veel oli meil mõte, et läheme laevakruiisile merele, kuid kiirelt sai selgeks, et lastel pole laeva peal 4 tundi mitte midagi teha, niiet loobusime sellestki plaanist. Kuid siis ühel jalutuskäigul rannapromedaail istusid seal mehed ja müüsid tunniajast paaditrippi klaasist põhjaga laevadega. See tundus midagi, mis meile hästi passib. Näeme oma kuurorti mere poolt ka ära, lapsed saavad merepõhjas laevavrakki näha ja peavad tunnikese ka kenasti vastu. Mõeldud, tehtud ja rahul! Üldiselt kujunesid päevad selliseks, et hommikusöögile jõudsime nii 9.15 paiku, pärast sööki läksime jalutsime mööda suveniiripoode või rannapromedaani, 11 paiku tagasi ja basseini, peale ühte lõunasöögile, siis Karmen issiga tuppa tuttu, mina suurematega veel basseini äärde, poja vastavalt sellele kas tuppa või õue, kas ta parasjagu oli üleval või magas.

Klõps paaditripilt rannikule

Tagasilend oli planeeritud 9.50, aga jällegi, kuna rahvas oli juba varem lennukis, startis lennuk juba 9.30 ja maandumisaeg oli 14.10, kuid sel ajal olime me juba kogu tavaariga Tallinn-Tartu maanteel koduteel ehk ju me siis nii poole kahe paiku maandusime.

Ilmaga vedas meil väga hästi. Oli sealgi pisut soojem kui enamasti sel ajal, kui muidu nii 26-28 kraadi on tavaline, siis sel aastal oli 30 kraadi ringis. Kui meie reisi viimasel päeval oli hommikusöögil 26 kraadi sooja, siis restoranipäälik võdistas õlgu ja ütles, et jahe on. Abikaasa mul ütles, et no just läks heaks (tema meil eriti kuuma ei talu ega armasta).

Mulle meeldisid need kõrrelised,aga varjudest eespool on
lastebassein

Tuled basseinis õhtusöögi ajal

Kokkuvõttes võin öelda, et meile pakutud hotell - Basilica Holiday Resort - oli väga super kompleks lastega puhkamiseks. Rannapromenaad oli paarsada meetrit, supermarket kohe hotelli vastas üle tee, hotelli ala piisavalt suur ja kompaktne, olemas nii suur bassein, kui lastebassein ja väike mänguväljak sellistele 1-3-aastastele. Apartment oli suur ja mugav, kuigi lõpuks läks sedasi, et meil kööki polnud tarvis kasutada, oli seal kõik vajalik olemas. Restoranipäälik oli eriti aktiivne suhtleja ja erilist tähelepanu pööras ta Kirkele, kes lõi laineid oma kollase tukaga. Kuid üleüldse on Küprose kultuur väga-väga lapsesõbralik. Viimasel päeval oli lahe see, kuidas nii Adam, see restopäälik kui ka baarman hakkasid abikaasalt uurima, et kas ikka TripAdvisoriss'e paned kommentaari. Kui siis abikaasa seda pärast õhtusööki tegema hakkas veel niisama seal istudes, tegime nalja, et noh, mida sa tahad, et sinna kirjutaksime? Siis ehmusid ära, et ei-ei, meie ei ütle kunagi midagi, kirjutage nii, kuidas ise arvate :) Oleks nagunii kirjutanud, mida arvame, aga huvitav oli seda reaktsiooni näha.

Mõned turistipildid ka:

Lahe ehitusstiil

Oliivisalu

Minu hüvastijätuselfi katusel

Fun

Jõudsin üle pika aja aeda

No ja seda lausa kahel päeval järjest :D
Kõigepealt pühapäeval sain kolm taime päästetud teistest peenardest, kus neil enam ruumi ei olnud uude peenrasse, kuhu taimi oligi vaja. Eks aeg näitab, kas nad seal varjulises peenras kasvada ka tahavad. See on selline peenar, kuhu päike paistab sisuliselt ainult umbes päikesetõusust kella 10ni hommikul.
Ja esmaspäeval, kui oli nii soe ja päkseline ilm, võtsin end kokku ja läksin aiamaad koristama. See on sedasorti aiatöö, mis mulle üldse ei meeldi.

Enne

ja pärast

Selline trepp kaasvuhoone ette ja
kiviäär tuleb kogu kasvuhoone ümber

Naudin aiapidamise juures kõige rohkem kevadtalve ja varasuve. Ehk et kui algab värskelt ettekasvatusperiood ning seda, kui on külvatud ja õue istutatud, taimed on alles noored ja värsked. Rohid aiamaa ära ja kõik on nii ilus!
Praegune aeg aias on aga hääbuv, närtsinud ja natuke kole. Muidugi on veel hiliseid õitsejaid jm, aga üldmulje kasvuhoones ja aiamaal on siiski hääbuv. Aga noh, eks tuleb ka see aeg üle elada.
Nädala, hiljemalt kahe jooksul tuleb ka porgandid ja peedid üles võtta ja õunad puudelt ära korjata. Ega mul nende jaoks mingeid hoiuruume pole, tuleb vaadata, mis ja kuidas siis edasi. Porgandid olen varasemalt puhastanud ja siis supiporgandina külma pannud, aga kuna lapsed on otsustanud supi seest porgandite söömise lõpetada ja ma üldse harva kodus suppi enam keedan, on eemise aasta porgandeidki veel sügavkülmas alles. Peedid olid sel aastal väikesed, seega sealt ilmselt polegi muud, kui need mõned suuremad, mis veel on, saab potti visata ja ülejäänud on kompostikraam (ja kuna meil kompostikasti ega -hunnikut pole, siis see tähendab, et käruga aia taha metsa alla; ju sinna meil ükskord üks hea must muld tuleb :D).

Selle aasta katsetus - füüsal

Lobo

Õunu tuleb ka terrassil kastidega hoida ja hammastele valu anda. Kuldrenet'e enam polegi palju, need on kõige paremad septembris, järgmiseks tulevad Lobod, mis on kõige paremad oktoobris ja siis on meil veel Atonovkat ja Sõstraroosat. Õunamoos pole meie laste hulgas ka kuigi popp, seega seda ka ei tahaks keeta. Kuivatatud õunad mulle endale maitsevad küll, kui keegi ainult ära teeks :P

Kevadine ilu päevaliiliate vahele

Tähistamised

Topeltsünnipäev - minu
sünnipäev ja poja 3 kuud

Sel aastal tähistasime koos minu sünnipäevaga poja ristimist või siis pigem vastupidi, poja ristimise päeval tähistasime ka minu sünnipäeva. Meil on kõik lapsed ristitud, edasipidise seotuse kirikuga saavad nad muidugi ise valida, kas soovivad ka kunagi leeri minna ja laulatada või mitte.
Nö õige sünnipäeva õhtu möödus töökaaslaste seltsis. Oli meeleolukas nagu ikka. Kahjuks jäi Karmen just selle päeva lõunal haigeks ja päris rahulikult külalisi võõrustada ei saanud, kuid saime hakkama.

Kool!

Suvevaheaeg oli küll pikk, aga sai siiski ruttu otsa. No ei oska me oma elu rahulikult elada, kogu aeg on kuskile minna ja midagi teha ja siis on tunne, et kodus ei saagi olla. Tegelt ikka olime kodus ka. Ilmselt konkreetselt mulle tekitas suvealguse rivist väljasolek (kõigepealt nädal enne lapse sündi seljahäda, mis ei lasknud kõndida ja siis erakorraline keisrilõige takkaotsa, mis võttis rivist välja koos seljahädaga veel nii umbes kolmeks nädalaks ja peale seda ka ei tohi tõsta jne jne) sellise tunde, et midagi ei jõua ja ei saa tehtud. Sest olgem ausad, kui sul on oma väike aiamaalapp ja kasuhoone ja mõned lillepeenrad ja sa vahemikus 8.06 kuni juuli keskpaik seal midagi teha ei saa, siis peale seda juba kaob isu, sest õieti järje peale enam ei jõuagi...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada :)

1. september on Eestis ikka pidulik päev. Paljudes teistes Euroopa riikides lähevad lapsed mingil X kuupäeval lihtsalt kooli ja hakkavad koolis käima, ei mingit aktust, ei lilli. Sama kooli viimase päevaga kevadel. Mulle meeldib meie koolialguse pidulikkus! Las mujal tehakse nagu neil kombeks või meeldib, aga meile jäägu meie tavad!
Mõned pildid ka kooliminejatest.
Ja Karmen on nüüd ka suur õde ja suur tüdruk, nagu ta ise ütleb ja saab hommikul koos õdedega issiga kaasa minna. Nii viiakse koos õed kooli ja siis läheb Karmen lasteaeda.

Pisipiiga sünnipäev

Pisipiigast on meil juba iseteadlik kolmene saanud. Teda vist iseloomustabki kõige paremini sõna iseteadlik. Ta ei räägi küll veel liiga hästi, kuid siiski enamjaolt arusaadavalt ja tal on mustmiljon "aga"-t, kui ta ei ole sinuga ühel meelel parasjagu mõne tegevuse lõpetamise või mõne teise tegevuse alustamise osas. Üldiselt on ta siiski päris hästi läbiräägitav, kui selleks piisavalt aega võtta.
Pidusid pidasime ka - 25.08 kodus vanavanematega ja 27.08 Tallinnas mängutoas koos minu vennapojaga. Sel korral oli valitud väga värskelt avatud mängutuba - avati just meie poja sünnipäeval :) Oli mõnusalt avar ja puhas. Lapsed lustisid ja suured jututasid. On ennegi juhtunud, et küünlad jäävad pildile vale pidi :D

Tegus iseseisvuse taastamise päev

Oli üle pika aja üks ilus ilm. Terendas Elva jalkapidu, aga õnneks ei tahtnud Grete sinna minna ja mina teda muidugi ümber veenma ei hakanud, sest ma tahtsin hirmsasti aeda pääseda, kuigi Elvas oli ka kindlasti väga tore üritus.

Saingi siis poja kenasti kell 10 magama. Tavaliselt magab ta sel ajal 3 tundi hommikuund, mille plaanisingi kõik aias veeta. Aga oh häda, juba veidi enne poolt kahtteist oli ta üleval ja polnud seda nägugi, et uinuks uuesti. Mis siis ikka, väike pettumus hinges läksime tuppa. Samas väike arvutustehe peas näitas, et nii 1 paiku peaks ta uuesti magama jääma ja siis ju ometi jõuab uuesti aeda minna :) Mõeldud-tehtud! Kuna ma Karmenit ei plaaninud magama panna, kasutasin toas oldud aega lastele kiire lõunasöögi tarvis ja kell 1 padavai õue!

Katse number 2 toimis plaanipäraselt. Oodatav lapse uni venis 3 tunni asemel lausa 4,5-tunniseks, millest ma õues olin ca 2,5. Nii sai aiamaa lillede osa enamvähem kriitikat kannatavaks, sest päris "korras" ma sellise kohta siiski veel ei ütleks.
Homme tahaks, et toimiks plaan A, ehk poja hommikuuni oleks 3 tundi, et ma jõuaks hekipeenraga tegeleda. See oleks tarvis rohida, et saaks ära panna sügisväetise, mis juba ostetud on. Peenar saab neil päevil täpselt 3-aastaseks. Mäletan seda veel väga hästi, kuidas ma 3 aastat tagasi pingsalt taaskord sünnitust ootasin (tähtaeg oli siis 20. august), aga kuna miskit ei toimunud, siis istutasin hekki (kolmel päeval 20 põõsast). Laps sündis tol korral mäletatavasti 25.08. Istutamise ajal sai istutsmulda lisatud kõdusõnnikut, peale seda pole taimed rammu saanud, nüüd oleks juba aeg. See lisab ka talvekindlust. Eelmine mitte eriti külm talv tegi sellele hekie päris palju halba. Samuti oleks tarvis hekki veidi pügada, aga sellega tegeleb ilmselt abikaasa.
Täna aga said lisaks rohimisele üles ka küüslaugud ja sibulad. Eelmisest aastast mäletan, et küüslaugupead olid mõnusad suured, sel aastalaga aga väiksed ja kidurad. Ei teagi, miks.
Ja kuna sellest kõigest veel küll polnud, siis õhtu lõpetuseks marineerisin veidi kurke ja kirsstomateid. Esimesel korral panin nad purkidesse pooleks, sel korral eraldi :) Marinaad on veidi "hägune", kuna tegin ta pruuni suhkruga, valget polnud kodus :)

Grete tegi üks päev moorapalle

mõni pirnikujuline kirsstomat