Täpijuttu

Nüüdseks on see möödanik, kuid ei pääsenud Kirke kõrgest palavikust. Üsna raskelt põdes ta tuulerõugeid. 21.12, kui tal täpid välja lõid, ei olnud erilist sügelemist ega palavikku. 22.12 lõuna paiku tõusis palavik ja täppe muudkui tuli ja tuli. Palavik oli kõrge, kohati 38,8. Kestis see täpselt 24.12 õhtuni, siis läks ta magama küll 38,4-ga, kuid juba paari tunni pärast oli palavik (ilma rohuta) langenud 37 peale ning hommikuks oli kadunud. Kogu selle aja peale sai ta 3 korda paracetamoli, kuna tal oli villid ka suus ja kurgus, siis just kurguvalu tõttu otsustasime valuvaigisti kasuks (kurtis, et ta ei saa neelata ja hingata). See võttis ühtlasi ka palaviku ära, millel ma muidu olla oleksin lasknud, kuni just 40 poleks ette löönud. Zyrtecit sai ta ka kahel päeval sügelemise vastu. Igatahes loodan ma, et Gretel läheb pisut kergemalt. Siiani tal täppe välja löönud ei ole, ju nad kuskil 4-6.01 tulevad, sest väheusutav on, et ta neid külge ei võtnud.
Kuna 25.12 hommikuks oli palavik läinud ja olemine reibas, otsustasime Tallinna-sõidu ette võtta ja minu pere jõulupeost osa saada. Vahva oli! Ka laule olid kõik kodus usinasti harjutanud ja kõlasid üsna adekvaatselt.
26.12 liikusime edasi Kohilasse, kus oli tarvis maha pidada onutütre 35. sünnipäev. Läks meeleolukalt nagu ikka, kui me sinna sattume :)
Täna, 29.12, olime kodused ja homme liigume Hargla poole. Teel sinna käime läbi ka mu ema ja vanaema juurest, kuna ema ei saanud kahjuks vanaema kesise enesetunde tõttu meiega Tallinnas olla. Seal pesitseme kuni 1.01-ni ja otsustame jooksvalt, kas saame lapsed 2-4. jaanuariks sinna jätta või mitte (kas täpid ja palavik tulevad või mitte).

Kirke jõulupidu ja täpilised pühad

Kirke jõulupidu oli 19.12. Tegid näidendit: 12 kuud. Kirke oli maikuu. Näidend oli päris pikk, lapsed super tublid! Kostüümid olid lihtsad, ent efektsed. Peale etendust tuli jõuluvana, kellele oli lastel varuks veel laule, tantse ja pillimängu ning igaühel ka luuletus. Kokku läks pidu ligemale tund ja veerand, mis on päris pikk.

Teisel päeval peale pidu ärkas Kirke täppidega. Lasteaiast ei olnud kuulda, et tuulerõuged liikvel oleks, aga meie laps oli täpiline. Hiljem sain teada, et päev enne Kirket oli ühel tema rühma poisil tuulerõgued välja löönud ja päev peale Kirket veel ühel tema rühma tüdrukul. Seega tulevad meil täpilised pühad ja kui Kirke oma täppidega ühele poole saab, ega Gretelgi pääsu pole. Niipalju siis maale vanaema-vanaisa juurde jäämisest.

Kuuse tõime sel aastal varasematest aastasest, mil seda alati 22.12 teinud oleme, varem tuppa. Oi seda rõõmu, mis lastel kuuse ehtimisest on! Kahju, et läks meelest kaamera käima panna, oleks toredad kaadrid saanud.

Endal on ka detsembrist pisut toss väljas. Hea, et enne jõululaupäeva puhkepäevad on, otsustasin aja vedelemiseks võtta.

Kui Kirkel täppidega just kõrget palavikku ei tule, siis 25.12 sõidame Tallinna minu pere jõulupuule, mille puhuks ka 5 laulu omandada tuleks (heliloojast vend tegi seaded, mida 4-häälselt laulda üritame :). Kindlasti saab lõbus olema!

Detsember

Et enne detsembri lõppu miskit kirja saaks, võtan end korraks kokku ja riputan üles mõned pildid.

Eile oli Grete jõulupidu ja muusikakooli jõulukontsert. Muusikakooli kontserdi tõttu toodi lasteaia pidu pool tundi ettepoole, mis meile väga hästi sobis, muidu oleks pidanud üks lapsevanem ühe ja teine teise lapsega minema. Kui Kirke ei oleks esinenud, ei oleks muusikakooli kontsert nii oluline olnud, kuid kuna ta esines, oli see oluline! Ikkagi esimene esinemine klaveril "suurel" kultuurimaja laval. Kuigi päeval proovis käies oli tal millegipärast väike tõrge (hakkas rääkima, et on väsinud ja ei taha üldse esineda ega kontserdilegi minna), saime siiski kokkuleppele, et käime proovis ära ja siis otsustame, kas esineb või mitte. Kuna ta tuli just hambaarstilt, siis kindlasti ta oligi väsinud ja kõhtki oli veidi tühi, nii see pahur tuju tuleb (no ja pabistaja on ta meil ka, ilmselt oli närv ka sees). Õnneks läks proov hästi ja ta oli nõus esinema minema. Esinemisel oli hoopis teine laps, läks julgelt lavale, mängis ära, sai kniksugi tehtud (mida päeval ei olnud nõus tegema) ja säras kui päike. Sel korral anti kontserdil võimalus just paljudele eel- ja esimese klassi lastele esineda. Tore oli vaadata nende väikeste eneseületamisi.

Grete pidu oli meeleolukas, tüdrukud oli lumehelbekesed ja poisid päkapikud. Kingiks kõigile lastele ühesugused kommipakid lasteaia poolt. Kui enamus lapsi luges jõuluvanale lasteaias õpitud luuletust, siis Grete deklameeris selge kõlava häälega issi komponeeritud salmikest:

Päkapikk mul sõber hea, kus end peidab, ma ei tea.

Akna taga piilub ta öösiti vist hoolega.

Õnneks on tal tore komme tuua mulle palju komme.

Homme on lastel tantsuklubi jõulupidu. Seal saavad jälle esineda, kumbki tantsib oma rühmaga. Muidugi tuleb jälle ka jõuluvana. Kuna olin peo korraldustoimkonnas abiks, tean ka mis kingipakkide sees on - kaelas kantav telefonikott, tantsuklubi logo ja lapse nimi peal. Peale pidu käime lastega korra mu ema juures ja nii see nädalavahetus mööda saabki.

Lastel on veel nädalake aias käia, siis saavad 2 nädalat puhkust. Need paar päeva, mis jõulupühade ja aastavahetusele jäävad, saime omavahel ära jagada ning peale uut aastat jäävad nad kolmeks päevaks maale vanaema-vanaisa juurde. Seal on mitu "atraktsiooni": lammastel hakkavad talled sündima ning endiselt atv. See, et vana-vanaema ja tädi abikaasaga ka sel ajal seal on, on täiendavaks boonuseks :)

Eelmisel nädalavahetusel nautisid lapsed talverõõme. Kuna meil on kodu juures suurepärane kelgumägi omast käest võtta ja issil kaamer ka, siis sellised klõpsud.

Pidu peo otsa :)

Nii võib iseloomustada meie viimast nädalavahetust, mil reede õhtul käisime sõpradel külas, laupäeva lõunal sõitsime Tallinna mu ema ja venna sünnipäevale, pühapäeva hommikul väisasime Keila Tervisekeskust, kus toimus onutütre tütre kuues sünnipäev ning õhtul kella viieks olime oodatud Emajõele lodja täheretkele. Kahjuks oli ilm pilves ja lodjatekilt tähti ei näinud, kuid trümmis on selleks puhuks arvuti ja ekraan üles sätitud, seega sai kogu taevalaotus siiski üle vaadatud.

Detsember tuleb ka piduderohke. Algab juba kõik 1.12, mil oleme jubelile oodatud ning Kirkel on ka ühe rühmakaaslase sünnipäev. Järgmiseks on 14.12 Grete rühma pidu ning muusikakooli pidu, 16.12 tantsuklubi jõulupidu ning 19.12 Kirke rühma pidu ja minu töökoha jõulupidu. Sel aastal on huvitavalt sattunud kahel päeval 2 pidu, kuid ajaliselt kõik klapib :)

Kõlab küll klišeena, kuid õhtud on lühikesed ja aeg kaob käest. Nädala sees ei jõuagi muud, kui töölt ruttu lasteaeda, teisipäeval ja neljapäeval lastega trenni, teistel õhtutel veidi toimetamist või ise väike trenn ja ongi laste magamaminemise aeg ja ega endalgi enam jaksu järel pole.

Eelmine nädalavahetus möödus isadepäeva tähe all. Reede õhtul oli Kirkel lasteaias isadepäeva pidu, kuhu olid oodatud vaid lapsed ja isad/ vennad/ vanaisad/ onud, emad ja õed seekord mitte :) Pidu olevat vahva olnud. Laupäeva pärastlõunal olime minu isa juures ja sealt sõitsime otse mehe vanemate juurde (2,5 tundi). Pühapäeva hommikul rõõmustasid lapsed oma issit sellise vahva valgustatud pildiga. Pilt sobib töötuppa väga hästi!

Mõni päev peale isadepäeva tuli Kirke jutuga, et emme, kas mälead, eelmisel aastal oli meil hea käitumise kalender, teeme jälle sellise. Nüüd meil siis ongi taas esiku kapinupu külge riputatud paber, kuhu lapsed kleepse koguvad. Päevas on võimalik saada 2 kleepu - hommikul, enne uksest väljaminemist, kui on tülita riidesse saadud ja õhtul peale hambapesu, kui õhtu on rahulikult möödunud. Kel on 20 kleepsu koos, saab valida, kas tahab minna Aurasse või kinno. Hetkel on mõlemad väga motiveeritud ja lapsevanematel jube rahulik. Vahel, kui tüli hakkab tekkima, tarvitseb vaid kleepse meelde tuletada ja asi vaibub maha. Eelmise aasta kogemus küll näitas, et peale esimest kümmet päeva motivatsioon langeb. Ent siiski on rõõmustav, et see oli nende enda initsiatiiv ja hetkel nad tõesti püüavad ja pingutavad vingumata, virisemata ja tülitsemata hakkama saada ja saavad ka!

Eile oli Nõo muusikakooli 40. juubel. Kirke esines seal mudilaskooris. Klaveriõpingud edenevad ka kenasti, ühte lugu mängib juba kahe käega ja ise on nii rõõmus ja õnnelik.

Seda ja teist ja taas tööle

Lumi on nüüdseks küll ennustuste järgi pikaks ajaks läinud, aga see esimene oli nii ilus.Ta oleks võinud maha jääda, oleks olnud valgem ja lastel lõbusam.

Eile sattusime koos lastega poodi ja seal otsustas Grete, et tal on kangesti neoonoranži tuttmütsi tarvis. Kuigi lõng ise kahjuks eriti hea ei ole (100 % akrüül), siis lasin end pehmeks rääkida ja asi võtab juba jumet. Kirke valis neoonkollase ja palus sellest omale vanaemalt käpikuid (vanaemalt sellepärast, et tal tulevad käpikud paremini välja, mul jällegi mütsid).











Üks orhidee tegi mulle hea üllatuse. Kõigepealt kasvatas ta õievarre otsa poja, millest kasvas välja eraldi õievars ning lisaks sellele kasvas algne õievars edasi "päris" õievarreks. Täitsa kihvt on!

Homsest naasen tööle. Loodetavasti ei kujune tööpäevad (istumised) ülejõukäivateks, mis kõlab pisut tobedalt, et istumine on ülejõukäiv, aga nagu mu kogemus näitab, siis asjaolude kokkulangemisel võib see täitsa sedasi olla :)

Sotsialiseeerumine

Püüan vaikselt rohkem sotsialiseeruda, et valmistuda uuel nädalal tööle minema. Igatahes olen esmaspäevaks arstiaja broneerinud, et haigusleht ära lõpetada ning teisipäevast tööpostile naasta.

Loodetavasti haihtub selleks ajaks ka Kirke olematu köha, mille pärast nad praegu lasteaiast kodus on. Olematu köha on selline, et päevas paar korda ta köhib, öösel enam mitte, kuid mõtlesin, et kui sel nädalal ta oma mõne korra köhimisega aeda saadan, siis uueks nädalaks äkki köha hoopis võimendub, mitte ei taandu. Homme nad siiski lähevad aeda, sest mul on keeletund, kuid reedel jäävad jälle koju, siis tulevad neile mängukaaslased külla. Muusikakoolis ja trennis küll Kirke käib.

Ilmselt käin lastega reede-laupäev-pühapäev ka soolakambris, et immuunsust tugevdada, siis ehk õnnestub mõnda aega ka tööl käia :)

Kirke 7

Aeg lendab ja juba ta saigi 7. Suuremat sorti pidu tuleb pühapäeval, kus on koos nii lasteaiakaaslased kui sugulased-sõbrad. Õnneks käib suurem trall kodust väljaspool. Valisime kohaliku spordihoone variandi, kus laste tantsutrenni treenerid lastebandega tegelevad. Usun, et tuleb väga vahva! Pärast jätkub sugulaste ja sõpradega pidu kodus, kui just lapsed end nii väsinuks pole jooksnud, et vanemad otsustavad nendega koju minna :)

Kirke on endiselt rõõmsameelne, siiras ja empaatiavõimeline laps. Iseloomust tal samuti puudust pole. Hakkas septembris muusikakoolis käima. Ta teadis, et peab hakkama iseseisvalt käima, ent tahtis sellest hoolimata ikkagi väga-väga minna. Siiani on päris kenasti sujunud. Endal oli küll esimestel kordadel, kui ta üksi pidi minema, hirm naha vahel, et kuidas ta seal küla vahel ikka niimoodi üksi kõnnib, aga eks koos lapse kasvamisega tuleb ka endal "kasvada" ja lasta lapsel iseseisvuda, nii raske kui see ka ei ole.

Muusikakoolis käima hakkamise "ettekäändel" sai ta omale ka telefoni. Kätte sai ta selle juba septembri keskel, kuid see oli ka meie sünnipäevakink talle. Tahtis ta kangesti Lotte telefoni ja selle ta ka sai. Lausa uskumatu, kuidas lastel tänapäevaste tehnikavidinatega üldse probleemi ei ole. Lotte telefon on laste nutitelefon, ent ei helistamine ega pildistamine ei valmistnaud talle mingit raskust, mis iseenesest muidugi on tore. Alguses kartsin ka seda, et telefon kujuneb selliseks mänguasjaks, mis pidevalt näpus on, kuid õnneks pole ka nii läinud. Telefon on tal koos teiste muusikakooli asjadega seljakotis ja seljakott on lasteaias kaasas kolmel päeval nädalas. Ülejäänud ajal kodus kapis. Hea, kui kellelgil (lapsel või meil) tuleb aegajalt meelde vaadata, kas ikka aku ka veel täis on :)

Endiselt meeldib Kirkele joonistamine, seda teeb ta vabadel päevadel tundide kaupa. Ka meisterdamine (lõikumine-kleepimine, pärlitest ehete valmistamine jmt) on talle meelepärane ning trennis käib samuti rõõmuga, seega üsna aktiivne ja tegus laps. Ja nagu pildilt näha, siis meeldib talle ka poseerida ja kollane värv :)

Harjutused sabale

... sujuvad hästi. Juba suudan istuda ligemale 3 tundi (vajadusel). Proovisin, kui käisid külalised!

Nüüdseks on mu igapäevasteks tegevusteks lõuna ajal jalgsi lastel järelkäimine ning 3-4 korda nädalas madala pulsiga trenn crosstraineril. Crosstrainer saabus meie majja kuskil kevadel. Olin üsna veendunud, et mina ei hakka selle peal mitte kunagi trenni tegema, sest see on tüütu ja nõme. Praegu aga näen, et see on mugav ja tore. Ei ole tarvis kuskile eraldi minna ja saab vabalt aega valida, eriti veel juhul, kui ei tea ka, kas ja kui palju üldse jaksad/ saad trenni teha. Igav natuke küll, aga kuna ta on meil elutoas, saab telekast midagi meelepärast käima panna ja aeg läheb kiiresti. Ongi hea põhjus teleka vaatamiseks! Aga teen ikka päeva jooksul üksjagu "puhkepause" pikali diivanil ka.

Kahjuks (või õnneks) ilmnes, et inglise keele tunde mul sel nädalal koolivaheaja tõttu ei toimu, seega sel põhjusel mul linna asja ei ole, kuid kuna talv hiilib ligi ja lastele oli pisut talvevarustust tarvis, käisin täna hommikul shoppamas. Oli päris tore üle pika aja! Reedel on tarvis ka linnas käia, et nädalavahetuse pidustusteks veidi toidukraami varuda. Aga et ma tassida ei või, ei lähe ma siis üksi.

Kirke sai reedel oma esimese tunnistuse. Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et ka muusikakooli eelklassis tunnistuse saab. Vahva, eriti kui kõik hinded väga head on. Ja sel ajal, kui Kirke muusikakoolis on, mängib Grete kodus kooli:

Harjutan istumist

Nii veider, kui see ka ei tundu, siis täpselt nii ongi. 2 nädalat peale oppi ei võinud üldse istuda, alates neljapäevast hakkasin vaikselt proovima. Ei olnud mugav. Valus otseselt ei ole, aga tuntavalt väsib selg ära. Tänaseks püüan päevas mõned pooletunnised istumised teha ja siis ühe pikema, kuni veel olemine OK, see on kuskil nii tunnike või natuke peale.

Järgmisel nädalal tahaks kindlasti juba inglise keele tundidesse minna ja ka kinos 2 Eesti filmi ära vaadata. Pole ammu kinos käinud, kuid nüüd tahaks nii Seenelkäigu kui Eestlanna Pariisis ära vaadata. Hetkel saan ju valida päevased ajad, kui lapsed on aias, on hea mugav.

Laupäeval oli ema siin, pistis mulda töökaaslase saadetud tulbisibulad. Kevadel peaks mul massiliselt sibullilli õitsema minema. Neid on sel aastal koguneud suur hulk! Kogusin neid ju sügisel valmima pidanud pojengipeenra tarvis. Nüüd aga on pojengipeenar tegemata ja tükk aiamaad lillesibulaid täis pikitud. Näis, mis uus aasta toob, kas peenar tuleb ja saab nad sinna ümber istutada vüi mis neist saab.

Taastun

Nädalake möödas... lausa uskumatu, kuidas kodus olles aeg lendab!
Mitte, et ma midagi asjalikku teinud oleksin :) Ilmselt tänu sellele lähebki taastumine kenasti. Püstiolekud on nüüd tunni-pooleteiseni veninud (toimetused, mida saab püsti sirge seljaga teha, nt korrastasin orhideesid ja ühtlasi avastasin, et kõik nad on uued õievarred välja ajanud). Siis jälle tunnike-paar läpakaga diivanil.
Eile lõunal jalutasin lastele aeda järele, kuna tagasi tulime "ringiga", siis kokku umbes 2 km. Tunnike jalutamist Grete tempos. Enesetunne oli OK nii jalutamise ajal kui pärast seda.
Täna hommikul otsustasin spontaanselt, et teen lastele lasteaiast vaba päeva. Natuke laiskusest, sest tänaseks lubas hirmus halba ilma ja pelgasin, äkki sajab hirmsasti, kui tarvis neile lõunal järele minna (ent iroonilisel kombel ei ole täna üldse sadanud) ja teiseks ka seetõttu, et kui nad lõunal ei maga ja õhtul on trenn, väsivad nad liiga ära. Kodune päev pole nii väsitav.
Hetk tagasi palusid mult riidetükke ja niiti-nõela ja asusid "õmblema", hiljem hakkame kohupiimakooki tegema.
Homme saab opist 2 nädalat. Ülehomme hakkan vaikselt ka istumist "harjutama", vähehaaval. Esimesena tahaks ma sauna minna. Saun ise ei ole keelatud olnud, aga püsti ei viitsi ju kuumas seista.

Üks päev "planeerisin" kiviktaimlat. Idee järgi peaks see tulema maja ette, ümber kase, kevadel. Tegelesin Juhani puukoolist taimede valimisega, põnev oli. Selle aasta projekt "Pojengipeenar" jäi kahjuks tegemata, eks uuel aastal näeb, kas saab ka see tehtud või mõtleme hoopistükkis ringi!

Kodune

Taastusperiood kodus. See oli ette teada, et minimaalne taastumise aeg kodus on üks kuu. Mul täna alles kolmas päev :) Aga hetkel on kõik päris kenasti, valud on kadunud, haav annab tunda pigem seljaväsimusena ja valuvaigistit ei olegi alates laupäevast enam vaja olnud. Seega võtsin valuvaigistit vaid 2 päeva peale oppi (ja kuude kaupa enne).
Nädalavahetusel pidasin kenasti arsti poolt ette nähtud säästvat režiimi. Sellega muidugi ka jätkan. Lapsed sel nädalal veel lõunast koju ei saa, sest tund järjest püstiolekut (et neil järel käia) on praegu veel palju. Ca veerand tunniga on tunda, et selg väsib ära, siis jälle viskan pikali. Aga püsti peab end ajama ja liikuma, see aitab taastumisele kaasa.
Töökaaslnae ütles väga hästi selle kõige kohta: "Oleks teadnud, et nii libedalt läheb, oleks juba mais oppi nõudnud :P"

Haiglaskäik

Tahtsin tegelikult haiglas veebipäevikut pidada ning seda postitust iga päev täiendada, ent kohale jõudes selgus kohe, et wifit pole. See oli ikka väga masendav teadasaamine, sest olin arvestanud, et vähemalt teisipäeva pärastlõuna ja õhtu saan rahulikult netis veeta (edasise osas ei osanud enesetunnet prognoosida). Kodus (ja ammugi mitte tööl) pole selleks kunagi piisavalt aega. Mul oli isegi väike nimekiri asjadest, mida kõike ma uurida tahtsin :P

Nüüd siis aga tuleb kogu postitus korraga, aga päeviku vormis nagu ma ta haiglas kirja panin.

Teisipäev, 25.09

Kell 14.37

Saabusin haiglasse kell 13.10. Enne käisime veel Tõnisega Itaalia restoranis söömas, kuna arvasin, et ega mulle õhtul enam süüa anta (tegelikult anti küll :) Pealegi oli haiglasse tarvis jõuda hiljemalt kella kaheks ja ega ma väga palju varem tahtnud jõuda ka.

All registratuuris tuli ette näidata neurokirurgilt augustis saadud saatekiri, pandi käe ümber pael, anti seal tekitatud mapp kaasa ja teatati, et minge H3-e (mis tähendab H korpuse kolmandat korrust). Siis tuli minna H3 õdede juurde, ulatada mapp, anti paber kaasa (mis oli vaja ära täita) ning juhatati palatisse. Sain toreda numbriga palati – 306.

Palat on 2-kohaline. Toanaabriks on mul venelanna, seega suureks suhtlemiseks siin ei lähe :) Tundub, et tema ei oska eesti keelt ja mina ei oska vene keelt. Tal vist ei ole seljahäda, nii palju sain vene keelest aru (kui ta arsti ja õega rääkis), et tal valuvaigisti hästi ei aita ja hirmsasti valutab. Aga vist pea, sest tal oli oimukohas plaaster. Praegu läks just kompuutrisse.

Praeguseks ma veel arsti näinud ei ole, aga ta pidi kindlasti täna tulema.

Kell 18.35

Anestesioloog käis pisut enne kolme. Temalt kuulsin, et lõikus tuleb alles homme kell 2. Kurtsin talle, et kui pean sinnamaani täiesti söömata olema, võib mul “pilt tasku” minna. Arvas, et tegelikult kell 8 hommikul tass kohvi oleks veel ok. Sellest mulle piisakski...

Siis aga tuli ca veerand viie paiku kirurg, kes arvas, et kui pilt hakkab kaduma, võiks lasta veeni glükoosi tilgutada, aga kohvi võiks siiski joomata jätta, sest ei ole välistatud, et lõikuse aeg jõuab varem kätte ja siis hakkaks see joodud kohv takistama. Olen homme operatsioon nr 4 :)

Kirurg on väga sümpaatne. Positiivne, rahulik, hea huumoriga, ainuüksi tema nägemine loob turvalise tunde, usaldan end tema kätesse küll. Kui olime juba tükk aega nalja visanud ütles ta, et peab nüüd tõsist juttu ka rääkima, et kuigi ta augusti vastuvõtul juba riskidest rääkis, peab ta seda veelkord tegema ja et kui ma siis ikka veel olen opiga nõus, peaksin talle allkirja andma... jälle selline must huumor. Meeldiv oli see, et ta kas päriselt ka mäletas mind või oskas suurepäraselt sellise mulje jätta.

Täna oli jutt selline, et kui mingeid komplikatsioone ei esine, saan reedel juba koju :) väga loodan, et nii läheb.

Kolmapäev, 26.09

Kell 12.38

Üsna uimane on olla. Ööseks paluti ära võtta unerohi Imovan ja lisaks toodi ka pisut teistsugune diclofenak, kui mul kodus on. Nüüd hommikul kell 10 toodi veel mingi tablett, oli see nüüd siis rahusti või unerohi, ma ei uurinud, igatahes ei läinud palju aega peale rohu võtmist, kui olin magama jäänud, ärgates 11.45 telefonikõne peale. Hea oli just sel ajal magada, sest kõht on tühi (millest mul pea valutama hakkab), lugeda ei viitsi ja netti pole :( Ühe paiku tuleb lõunasöök, millest mina vaid lõhna võin ahmida.

Arst on täna 3 korda siin käinud, kõigepealt mõned mitud enne kaheksat, uurimaks kuidas ma magasin, siis ca poole 9 paiku arstide konsiiliumiga, kus patsiendi raviarst vist rääkis teisele, kelle/millega tegu. Ja nüüd veel poole ühe paiku, soovitas edasi magada, et läheb veel aega :)

Hetkel olen ma täitsa rahulik, kas see on tableti mõju või oleks muidu ka, jääbki vaid spekulatsiooniks.

Kell 22.57

Õigupoolest tahtsin magama jääda, aga und ei tulnud. Eks ma ole siin peale kella neljast ärkamist vahelduva eduga maganud ka. Aga nüüd siis sellest vahepealsest ajast.

Kell oli kaks ja minu vastu ei olnud veel keegi huvi tundnud. Ent siiski, kell 14.05 tuli õde ja viis selga pesema. Loovutasin kõik riided ja viskasin külili voodile, selg pesti ja puhastati piiritusega üle ning mind pakiti kui muumia valge lina sisse ja paks tekk peale. Selliselt viidi mind opi ootetuppa. Kell oli siis ca 14.15. Seal pandi kanüül ja jäeti ootama. Pisut peale poolt kolme tulid järgmised õed ja sõidutasid mind opituppa. Seal pandi juhtmete jaoks kleepsud keha külge ja vererõhu aparaat käele, mis jäi kogu opi ning ärkamise ajaks. Anestesioloog uuris veel söögi ja allergiate kohta ja palus siis õel kanüüli rohud jookma panna. Olen vist piisavalt palju kiirabihaiglat ja House'i vaadanud, sest nimed tulid täitsa tuttavad ette :) Hapnikumaski hoidis anestesioloog lihtsalt näo ees, näo küljest avastasin ta alles ärkamisel. Mingit kümnest tagasi lugemist ei olnud, lihtsalt tuli tunne, kuidas silmad jäävad järjest raskemaks. Korra veel arst küsis, et kas on juba teine tunne ja sellega ka ühendus lõppes :) Aa, alguses veel uurisin õelt, kas ma olen opi ajal külili, ütles, et ei, teil ju lõigatakse selga, kui olete magama jäänud, keerame teid kõhuli ja kui ärkate, olete jälle selili nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, välja arvatud see, et opp on tehtud. Hästi tore õde oli. Üldse on siiani kõik toredad olnud, aga ega ma ise väga pretensioonikas patsient ka pole.

Nagu öeldud, ärkasin kella nelja paiku. Õnneks ei olnud narkoosist paha ega ka valus mitte. Ärkamistoa õde tuli tervitas ja uuris enesetunde kohta. Iga 3 minuti järel mõõtis käel olev ja aparaadiga ühenduses olev pael vererõhku. Ja kui eile haiglasse tulles nägin oma rekordvererõhku (139/ 94), siis tänased numbrid olid täitsa tavapärased - 100/ 60 või veidi madalam. Ilmselt suikusin seal vahelduva eduga, sest tunnike möödus väga kiirelt. Muidugi oli mu suur soov kella viieks palatisse saada, sest siis oli õhtusöögi aeg, ikkagi minu esimene toidukord sel päeval. Nii ka läks.

Enne õhtusööki jõudsin veel 2 kõnet teha ja siis oligi telefonil aku tühi. Laadija oli mul kaasas küll, aga ta oli kotis, kott omakorda põrandal ja mina ei võinud tõusta enne kella kümmet õhtul. Niisiis sõin õhtusöögi ära ja tegin taaskord väikese tukastuse. Ärgates oli väljas juba hämar, mistõttu arvasin, et on kuskil 7. Kella meil palatis pole ja telefonilt ei saanud ka vaadata. Siis kasutasin esimest korda häire nuppu, mis mu voodil olemas on, et paluda õel telekas mängima panna. Mul tegelikult oli isegi pult voodis, aga see ei töötanud nii kaugelt. Niisiis häda ei anna häbeneda ja tuli õde kutsuda. Teist korda olin sunnitud sama tegema, kui enne postituse kirjutamist tahtsin teleka kinni panna, aga jälle see va pult ei töötanud :D

Nüüd on kell juba pool 12 saamas (ühe käega trükkimine võtab päris palju aega). Und endiselt pole. Nad pakkusid mulle unerohtu ka, aga ma ei tahtnud. Usun, et kui ma nüüd arvuti kinni panen ja magamist teesklen, küll ma siis magama ka jään :) Head ööd!

Neljapäev, 27.09

Kell 8.11

Hommik on siin varajane. Juba kell 6.07 toodi kraadiklaas, millele 6.23 järele tuldi. See siis igahommikune rutiin, ju vajalik, kuigi ma päris hästi ei taipa, miks seda nii vara tegema peab. Arvasin, et ju tuleb ka kirurg 8 paiku läbi (nagu eile) ja mõtlesin selleks puhuks end üles ajada ja riidesse panna, kuid ta oli kell pool 8 juba kohal, mul silmad paksu und täis :) Seega opi kohta midagi ei rääkinud, uuris vaid enesetunde kohta.

Mõni minut tagasi toodi rohud, mulle valuvaigisti, juhuks kui ma seda vajan. Arst ütles, et võtke enesetunde järgi, kui ei valuta, pole tarvis võtta. Nüüd ootan pikisilmi hommikusööki, mis tuleb 9 paiku. Selles valguses algab hommik eriti vara, kui hommikusöök on alles kell 9. Eks ma ise ei olnud ka just kõige nutikam, ma ei võtnud ühtegi söödavat asja haiglasse kaasa :)

Kell 14.52

Hurraa! Homme saab koju!

Arst tuli läbi ca 2 paiku. Uuris enesetunde kohta ja palus välja mõelda, kas tahan homme koju minna. Mul polnud tarvis pikalt mõelda. Ütlesin, et kui mingit otsest meditsiinilist näidustust haiglasse jäämiseks ei ole, eelistan otseloomulikult koju minna, kuigi siin on samuti päris tore. Lubas homme hommikul paberid tuua, haiguslehe ja info perearstile. Ütles veel, et teate, esimesel päeval peale oppi ongi parem, kui teisel, mina siis, et las ma siis naudin oma päeva, tema, et äkki peaks siis juba täna ära koju minema :)

Mis mind väga üllatas oli see, et vähem kui 24 h peale oppi mind võimlema saadeti. Kell 10 hommikul tuli füsioterapeut vaatama, kuidas mul kõndimine edeneb, tuvastas, et nii hästi, et võiksin kell 10.15 võimlema asuda. Võimlemas oli 8 seljaopilt naasnud inimest. Teistel kõigil oli opist mitu päeva möödas, nad olid võimlemas ka juba mitmendat korda. Samas koridoris liikus üks vanem proua, kelle opp oli ka eile, teda aga täna võimlema ei kupatatud. Kuna nädalavahetustel füsioteraapiat ei toimu, ei näe ma mingit põhjust siia jääda. Homme hommikul kella 9 paiku on võimlemine, siis käin duši all, lasen haava plaastri vahetada ja võingi koju minna.

Täna on mul ka külaliste päev – vend Kristjan käis juba ära, 4 paiku peaks mees lastega tulema ning 6 paiku ämm ja äi :) Ema suutsin ära veenda, et tal pole tarvis sõitma hakata, kõik on hästi ja helistan talle paar korda päevas.

Kell 20.21

Viimased külalised kell 8 ära saadetud, tee joodud ja saiake söödud, võib enne uudiste ja selgeltnägijate tuleproovi algust päeva kokku võtta.

Lapsed tulid rõõmsalt, uurisid mis minuga tehti ja miks ma raamiga kõnnin, samuti tahtsid haavaplaastrit näha. Seletasin kõike üksipulgi, et neile haiglast halba või hirmsat muljet ei jääks. Rääkisid kuidas neil läinud on (ikka hästi :) ja ootavad mind koju. Kuna homme lõunaks peaksin kõigi eelduste kohaselt kodus olema, saavad ka nemad lõunast lasteaiast koju. Said väga kenasti aru, miks nad ei saa mulle järele kaasa tulla - sest ma ei tohi istuda ja pean taha istmele pikali viskama. Ja siis tulevad vabad päevad kõik koos kodus :)

Reede, 28.09

Kell 10.34

Võimlemine, dušš ja plaastrivahetus tehtud, nüüd ootan Tõnist, et koju minna. 11 paiku peaks ta jõudma. Arst tõi paberid juba poole 8 ajal. Täna olid mul selleks ajaks isegi juuksed kammitud ja päevariided seljas :) Edusammud! Soovis head paranemist, toonitas veel, et kodus ei tohiks alguses mitte midagi teha, vaid tuleks olla nö haiglarežiimil. Lubasin pikutada, jalutada ja võimelda. Ju ta sai näost aru, et mul on liiga hea olla ja on kalduvus režiimist kõrvale kalduda. Kuna ma aga tõesti neid valusid taga ei igatse, võtan meeleldi voodinädala laste ja lindistatud filmide seltsis :)

Tahtsin veel kirjutada eilehommikusest seigast. Toodi siis mulle mu esimene hommikusöök haiglas. Kausis puder, taldrikul võileib ja... tassis vesi. Jõudsin mõelda et tohoh, kas nüüd siis antakse hommikusöögi kõrvale vaid vett, kui hakkasin tassi liigutama. Siis tunnen, et see on kuum ja ühtlasi nägin, et kandikul on ka Nescafe cassicu pakk. Lisaks suhkur ja koorepakike. Järgmine mõte oli, et näed kui hea süsteem, nii saab igaüks oma kohvi kangust ning lisandeid valida.

Kokkuvõtteks võin öelda, et minu jaoks kujunes haiglasviibimine nii meeldivaks kui üks haiglasolemine olla saab. Kogu personal oli sõbralik ja lahke, toit normaalne ja mis peamine, valud jalast kadusid kohe esimesel päeval peale oppi :)

Oi-oi!

Nii pikka blogimise vahet ei olegi vist mul ette tulnud. See on seda veidram, et 23.08-ni olin ju puhkusel. Peale seda on küll tihe tringel-trangel käinud, aga mida ma enne seda tegin, ei mäletagi :D

No tegelikult on ju igasugu asju tehtud ja toimetatud. Üksjagu hoidiseid on purki saanud. Selle aasta lemmik on see: http://www.kokaraamat.ee/retsept.php?cat=22&id=630 Peale selle muidugi marineeritud kurgid, oad külmikus, praetud-külmutatud ja marineeritud seened, mitu satsi ketšupit ja mõned köögiviljasalatid. Nädalavahetusel keedan veel ära borši põhja, korrastan emaga aiamaa, võtame üles peedid, kaalid ja porgandid ja saabki aiaga sel aastal laias laastus ühele poole.

Gladioolidele tuli mul sel suvel mingi söödik. Internetiavaruste põhjal võib see olla ripslane. Selle tõttu said gladioolid tavapärasest varem üles võetud, mürgi sees leotatud, nüüd kuivavad. Kui on ära kuivanud, pintseldan veel väävlipulbriga üle ja siis talvituma. Kevadel, enne mahapanekut leotan kaaliumpermanganaadivees ja kui see kõik ei aita, ei jää muud üle, kui gladioolisibulad ära visata, mis oleks ülimalt kurb, sest gladioolid on iiriste järel mu järgmised lemmiklilled. Ega ühegi teise lille pärast ma vist ei viitskis nii palju võimelda ka.

Augusti lõpu pika nädalalõpu (siis, kui oli Eesti taasiseseisvumispäev) veetsime venna juures tapeeti seina pannes. Venna korter oli sisse kolides samamoodi valgete seintega, kui meie maja sissekolimise hetkel, seega meie jaoks vägagi kodune :) Lahkudes võis tööga rahule jääda.

Nüüd on selge, et kevadest saati mind vaevanud seljahäda tipneb operatsiooniga. Püüdsin, mis ma püüdsin, võtlesin, mis ma võitlesin, kuid tulemus on see. Kuna otsus sai langetatud juba augusti teises pooles, olen nüüdseks sellega harjunud. Ja kuna septembri algus on ka nii pööraselt kiire olnud, ei ole olnud aega ka närvi minna. Küllap ma veel jõuan, kuid annan endast parima :) Iseenesest olen optimistlik ja usun, et kuulun selle enamuse hulka, kes lõikusest abi saavad. See oleks äge tunne, kui peale viit kuud valud kaoksid.

Meie suurem piiga alustas muusikakooliga ja jätkab tantsutrenniga. Täitsa suur tüdruk. Muusikakooliga alustamiseks oli kaks põhjust. Esmalt see, et ta ise väga tahtis ja teiseks see, et see on hea iseseisvumise harjutus. Seda seetõttu, et ta läheb muusikakooli lasteaiast ise ja peale tundi läheb lasteaeda tagasi. Hetkel toimib see kenasti. Nii "pääseb" ta kaks korda nädalas ka lasteaias magamisest, sest just siis, kui teised lähevad magama, sätib tema muusikakooli. Kui ta tagasi jõuab, hakkavad teised ärkama ja peagi ongi käes õhtuoote söögiaeg. Ainult reedel, kui tal on klaveritund, algab tund hiljem (16.00), siis ta läheb peale magamist ja õhtuoodet ning võtame ta peale viit muusikakoolist auto peale, siis läheme koos lasteaeda Gretele järele ning kõik koos koju.

Mõni päev, kui aega saan, kirjutan ka meie toredast Šveitsi reisist (30.08-2.09).

Esimesed hoidised

Eelmisel aastal said esimesed hoidised tehtud 13. juulil, sel aastal alles 3. augustil. Märkamatult olid suureks saanud aedoad, mida sai sügavkülma 4 kilo (peale kupatamist) ja marineeritud esimesed kurgid (2 kaheliitrist purki). Kurke tuleb sel aastal suhteliselt vähe. Oma osa on kindlasti jahedamatel ilmadel, kuid kuskilt on mu kurkide kallale saanud ka lest, mistõttu kurgitaimed on suhteliselt  kollased. Päris ilma kurkidest ei jää, tänagi tuleb korjama minna ja saab jälle ära marineerida, sest värskehapukurgi purk ei ole veel tühi, aga mingit uputust ei ole. Täna tuleb ka tomateid korjata, teen nendest fariinsuhkruga ketšupit, see kukkus eelmisel aastal väga hästi välja, seega tuleb korrata :). Ühtlasi saab sinna ära kasutada seisma jäänud (ja kõvaks läinud) fariinsuhkru. Veel oleks tarvis suvikõrvitsatest midagi teha, kõige lihtsam oleks ära marineerida, mädarõikalehega marinaad oli eelmisel aastal päris maitsev...

Ilus õhtupoolik Luke pargis

Kuidagi kiirelt on see 9 aastat läinud. Täpselt nii palju on möödas meie pulmadest. Täna oli sama ilus ilm kui siis... Otsustasime seda ära kasutada ja Luke mõisapargis tillukese fotosessiooni ja pikniku korraldada, seda enam, et kui järele mõelda, siis me polegi vaid oma perega piknikul käinud. Samuti ei olnud ei Tõnis ega lapsed Luke mõisaparki sattunud, hoolimata sellest, et see asub meie kodust vaid 5-6 kilomeetri kaugusel. Nüüd sai mitu kärbest ühe hoobiga :)

Väga mõnus õhtu oli. Kui pildid tehtud ja eine võetud, asusid lapsed kahekesi peitust mängima. Üks luges, teine peitis. Peita oli kas puu või põõsa taha, mida muud pargilt ikka oodata. Kodus selga valitud laiad seelikud olid puu taha peitu pugedes kui iroonia, mis õele peidukohad välja andsid :)

Autosse istudes avastasin, et üks kõrvarõngas on kadunud. Hirmus kahju oli, sest tegu mu lemmikkõrvarõngastega, täitsa juhuslikult ka abikaasa poolt kingitud :) Kuigi rohelise kõrvarõnga leidmine pargimurult ei tundunud kuigi reaalne, otsustasime siiski proovida. Kõigepealt üritasime piltidelt tuvastada, kus ta mul viimati kõrvas veel näha on, et mitte kogu parki läbi kammida. Õnneks oli ta piltidelt kadunud suhteliselt jalutuskäigu lõpupoole. Hakkasime siis vastupidises suunas minema. Mõtlesin, et ta sai kõrvast ära tulla vaid olukorras, kus ma liigutasin juukseid ühele küljele (näiteks valmistudes pildi tegemiseks). Viimasena tegin seda kärnerimaja trepil, et seal pilti teha, aga kuna lapsed hakkasin siis just oma "keerupilte" (mis tähendab seeliku keerutamise pildistamist) tegema, siis sinnapaika see asi jäi. Kuid just sealt trepiastmelt ma oma kõrvarõnga üles leidsingi. Mees küsis selle peale, et kas tahad siin pildi ka ära teha? Ei tahtnud :) Lõpp hea, kõik hea!

Palanga-Nida, 27.-29.07

Napilt Hiiumaalt naasnuna startisime Palanga poole (saabusime neljapäeva õhtul kell 6 ja startisime reede hommikul kell pool 8). Leedus lapsi kaasas ei olnud, kuna tegu oli bussireisiga (ja kuna ma olen 11 aastat tagasi täpselt sama reisi läbi teinud, teadsin, kui palju tunde sellest kolmest päevast tuleb bussis veeta). Appi tõttas mu ema, kes meiega koos Hiiumaalt tuli ja 3 päeva lastega meie kodus veetis.

Reis oli meeleolukas nii otses kui kaudses mõttes. Otseses mõttes selles osas, et seltskond (mehe töökaaslased ja nende kaaslased) on tore ja kaudses mõttes selles osas, et kuna bussi konditsioneer eriti hästi ei töötanud ja kogu Eesti selle aasta suvesoe saabus just neil kolmel päeval, siis ühine kannatus liidab inimesi :)

Ristimägi, Palanga kai ja päikeseloojang, Nida valged liivadüünid ja Palanga merevaigumuuseum jätsid sama hea mulje kui toona (st 11 aastat tagasi) ning firmaomaniku ja giidi poolt vaitud söögikohad olid väga head. Ajagraafikus püsimine viis kahjuks selleni, et kogu nende kolme kuuma päeva jooksul oli keeruline leida aega ujumiseks (uneaja arvelt hilisõhtul või varahommikul muidugi võimalus oli), aga mind kui veepõlgurit see väga ei häirinud, mulle piisas dušist küll.

Palanga kai päikeseloojang

Nida lilleskulptuur

...ja seest

Merevaigumuuseum väljast...

Juba traditsiooniks kujunenud matkalaager, 22.-26.07

Seekord viis matkatee meid Hiiumaale, täpsemalt Mägipe telkimiskohta. Kuna sihtkoht oli võrreldes mandril asuvate telkimisplatsidega kaugemal, otsustasime telkimist ühe öö võrra pikendada. Kui eelnevatel aastatel kestis meil perede telkimine 3 ööd ja 4 päeva, siis sel aastal (mis oli üksiti ka esimene juubel, siiski viies kord juba) oli matka kestuseks 4 ööd ja 5 päeva. Eks esimene ja viimane päev sellisteks sõitmise päevadeks kujunesid, aga kõik said hakkama. Tartu kandi pered sõitsid eelmisel päeval ära Tallinna lähistele, kust oli järgmisel hommikul Haapsallu (kus oli esimene kogunemine) vaid kui kiviga visata. Haapsalus vaatasime rongid koos muuseumiga üle ja põrutasime edasi praamile. Enamus lapsi ei olnud varem sedasorti laevaga sõitnud ja neile meeldis väga. Peale praami veel vähem kui tund sõitu ja saigi laagrit püsti panema hakata.















Telkimiskoht ise oli kui unelm. Muidu tavapärane RMK puhkekoht, kus lõkkeplatsid rivis mere/ järve ääres, kuid seal oli üks lõkkekoht teistes ca 100 meetrit eemal ja see oli meie saabudes just vaba. Merest kõige rohkem 30 meetrit eemal. Õhtul magama minnes tekkis aegajalt tunne, et oleks volüümi nuppu tarvis, et kohin vaiksemaks keerata. Oleks ilm soojem olnud, saanuks lapsed päev läbi mere ääres olla, sest see paistis laagriplatisle kenasti ära. Samas ei saa öelda, et kehv ilm oleks puhkajaid peletanud. Pidevalt oli telkimisala rahvast täis, meie õnn, et saime eraldatud laagriplatsi.

Laagri ülespanek

Rebasemäe vaatetorn

Pühapäev, 22.07, oli ilm kena. Kui ma kell kolm öösel telki pugesin, ei andnud veel miski märku, et kell seitse hommikul hakkab sadama ja nii pea kogu päeva. Hommikul kella 9 paiku ikka väike vihmavahe oli, et kohv ja puder ära keeta ja hommikueine võtta. Kuna vihma nagunii sadas, tundus laagriplatsil eriti mõttetu passida ja läksime lähedal asuvale matkarajale (Rebastemäe matkarada). Ma polnud kunagi varem sellele mõelnud, et Hiiumaal ka mägist pinda on, aga nii seal matkarajal selgus. Rada oli jõukohane ka kõige pisematele (küll ema-isa süles-kukil). 

Õhtupoolikul, kui sadu lakkas, tundus kõige parema plaanina autos küte 30 kraadi peale keerata ja märjad riided kuivama riputada (sest ei võinud ju kindel olla, et järgmine päev samasugune ei tule). Mitmed tegid telgis tagasi ka lühikeseks jäänud ööund. Uljamad käisid lsel päeval äbi vihma ka ujumas!

Kõpu tuletorn

Ristna tuletorn

Õnneks oli järgmine päev juba märksa parem. Vihma enam ei sadanud, kahjuks ei olnud ka eriti sooja, kuid arvestades praegust suve, olid kõik kõvasti riideid kaasa varunud. Selle päeva, st teisipäeva, "atraktsioon" oli tuletornid. Käisime Kõpus ja Ristnal. Kõpus olin ma varem käinud, Ristnal mitte. Viimane oli merele lähemal ja tornist avanes palju avaram vaade. Lapsed (v.a. alla aastane Ruuben) ronisid vapralt mõlemas tuletornis vaateplatvormile. Endalgi andis neid astmeid võtta! Tagasiteel laagriplatsi tegime peatuse Kalana sadamas. Sinna läks pool seltskonnast ka järgmisel päeval suveetendust "Väike Tjorven" vaatama. Sadam oli väga ilus, kohvi(k) mõnus, tuul sadamale kohane.

Kalana sadam

Kolmapäev oli etenduse päev. Etendus oli välja müüdud, kuigi elavas järjekorras sai ka lisapileteid omandada. Lapsed jäid rahule ja endal oli ka muhe. Etenduse ajal käisid perede meespooled Ristna patareis ja need, kes ei olnud ei teatris ega patareis, valvasid laagrit. Alati pidi keegi ka laagrisse jääma, kuid erinevatel põhjustel oli alati keegi, kes sinna vabatahtlikult ka jäi. Varasematel aastatel ei ole me laagrist nö väljasõite teinud, see oli esimene kord ja seda seetõttu, et lapsed on piisavalt suureks kasvanud, et kui juba nii kaugele sõita, võiks veidi ka ringi vaadata. Eriti soosis seda muidugi kehv ilm. Vastasel korral oleks nad rohkem saanud vees möllata ja poleks nii oluline olnud laagrist ära käia.

Nagu järgnevatelt piltidelt näha, mängisime ka lugematu hulga Scrabble Eesti mänge (hoolimata ilmast), tegime süüa ja sõime, tšillisime ja grillisime.

Kõht läks tühjaks :)

Ikka see kuivatatud kala, lemmik

Suvi Eesti moodi

Kivil istus väike konn :)

Järgmiseks aastaks tuli samuti palju häid mõtteid. Mitmetele jäid "koduülesandeks" maad uurida. Valikus on Soome (kuskile järve äärde mökki) ja Ruhnu, kui saab maja üürida. Ahvenamaa mõtet pole ka maha maetud. Kõik järjekorras!

Kuidas Grete herilaselt 6 korda nõelata sai

See juhtus täna. Olime sõbranna juures. Lapsed olid õues. Äkki hakkab Grete hullult nutma. Toast ei saanud aru, mis lahti. Hõikasime, et kas kukkusid? Laps ei vastanud, nutab. Hakkas juba rahunema, kui hakkab uuesti täiega röökima. Tema kõndis toa poole, mina talle vastu. Ikkagi päriselt aru ei saanud... Kui ta hakkas pluusi selja tagant kiskuma, hakkasime taipama. Pluus raksti seljast ära...
Arvasime, et sellega on asi lõppenud, kui avastasime, et herilane on juustes. Lapsel oli juba paaniline hirm, ei lasknud rahulikult herilast ära võtta. Ühtäkki hakkas pükse sikutama. Ma ei tea kuidas, aga herilane oli pükstesse saanud, või oli see juba teine. Siis ka püksid jalast. Vahepeal oli herilane minu peal. Ajasin minema ja saate aru, ta ründas uuesti Gretet, õnneks mitte enam tabavalt. Lõpuks sai sõbranna ta maha löödud.
Panime sutsude peale Aloe Vera geeli ja õnneks soostus ta ka Zyrtecit võtma, mis sõbrannal kodus olemas oli. Geel jahutas, Zyrtec ilmselt võttis valu ja sügeluse. Füüsilises mõttes rahunes ta päris kiiresti, lõpuks jäi mulle sülle magama (ma ei tea miks, aga nad ärkasid õega täna kell 6 hommikul ja magama enam ei jäänud), kuid hirm igasugu lendavate putukate osas on nüüd paaniline. Peale tunnist uinakut olid esimesed sõna, mis ta ütles, et hea, et me selle herilase ikka kätte saime ja mul enam ei valuta. Nii kahju oli lapsest. Õnneks nüüd paar tundi peale juhtunut ei kurda millegi üle ja mängib õega nagu ikka :)

Tõrge

Juba ammu olen tahtnud blogida, aga millegipärast ei saa ma lisada pilte ja mu viimane postitus oli just aia dünaamikast, st tahtsin panna võrdlevaid pilte. See käib nüüd kategooriasse: "Tahtsin parimat, aga läks nagu alati...". Niipalju aega pole ka olnud, et katsetada, milles asi.
Aga muidu olen nüüd üle pika aja teist nädalat tööl, kuna terve maikuu kulus kodus seljahädaga vaevaldes. Sellest ma ei viitsi pikemalt kirjutada. Hetkel on juba palju parem (ega muidu ju tööle poleks saanud tulla), kuid päris korras pole ja lõplik tervenemine läheb ikka nii visalt. Aga võrreldes kuutaguse ajaga saab täitsa elada ja pisut ka tegutseda ja hea seegi :)

Mitte veel täies õies

Mu püsilillepeenar oma iiristega oli super, kuniks tuli vihm ja tormituul... peale mida suureõielised iirised, millel parasjagu 3-5 õit lahti oli, lääbakile peenra kiviäärele vajusid. Sellest oli hirmus kahju, kuid see nädal, mis see peenar oma uhkeimas rüüs oli, oli ikkagi kõike seda väärt! Nüüd tahangi veidi iiriseid välja kaevata, sest nad on kahe aastaga nii võimsalt paljunenud, et päevaliiliad on veidi varjule jäänud ja ma soovin, et just päevaliiliate põõsad suuremaks kasvavad. Esimesed päevaliiliad hakkavadki õisi näitama. Loodan, et sel aastal õnnestub kõigi seitsme sordi õied ära näha (eelmisel aastal vaid kahe).

Nukitsamehe tants

Eile avastasin, et esimesed gladioolid hakkavad mul õitsema minema. See on uskumatu, sest sel aastal ei kasvatanud ma ette ühtegi gladiool, vaid panin nad kõik aprilli lõpus otse maha. Ka katteloori ei pannud peale, mis oleks kasvu kiirendanud. Kuid kõigest sellest hoolimata õitsevad mul mõne päeva pärast gladioolid. Ka liiliatel ei lähe enam kaua õitsemiseni.
Esimesed tomatid oma kasvuhoonest oleme juba ära söönud (see oli vist 15.06, kui esimesed kirsstomatid tuppa tõin) ja esimesed kurgid korjan täna-homme.
Eelmine nädal oli nii kiire, et kasvuhoones ma ei käinud ja eile avastasin, et kurgid on täiesti olemas. Aga kiire oli seetõttu, et 2 vennapoega ja mu ema olid ka meie juures ja siis kulusid õhtud kiirelt. Lastel oli möllu kuhjaga. Käisid ka 2 päeva ujumas, peale mida Kirkel köha tuli. Kirke käis ka kohalikul jaanikul tantsuklubiga esinemas. Esinemine rühmas sobib sellele lapsele ja see on nii tore!

Värviline maailm

Sel nädalal on lapsed maal vanavanemate juures (neil oli valida, kas lasteaed või vanavanemad ja loomulikult ei valinud nad lasteaeda). Vanaisa ostis just uue ATV, millest lapsed vaimustuses on. Seega kõik on rahul - lapsed, vanavanemad ja meie ka, et lapsed saavad pikema suvepuhkuse. Juuli alguses jääb puhkusele mees ja juuli lõpust augusti lõpuni mina. Nii saavad lapsed ligi 2,5 kuud lasteaiast puhata.

Kool, muusikakool

Eelmisel esmaspäeval käisime Kirkega muusikakooli katsetel. See oli tema enda suur soov ja ka pilli osas oli ta kindel - klaver, see on tema lemmikpill. Mina olin selle üle muidugi rõõmus, sest klaver on meil kodus olemas, seda ei pea ise kuangi kaasas vedama ja vajadusel saan ka lapsele toeks ja abiks olla. Katsed minu meelest väga hästi ei läinud, aga küllap olen ka liialt kriitiline. Ette lauldud laul ja selle rütmi koputamine ning samuti ette plaksutatud rütmi järele plaksutamine läksid kenasti, kuid ettelaudud kõrguste laulmine oli nii fifty-fifty ning kuulamine, kas klaveril mängitakse 1, 2 või 3 heli, pakkus ta huupi. Seda meil läks meelest kodus läbi proovida ka. Aa, ja siis veel mängiti klaveril eraldi kahte nooti ja küsiti, kas teine on esimesest madalam või kõrgem, need läksid tal ka vahetusse.
Tulemuse saime aga täna teada ja see oli positiivne :), st sügisel hakkab meie laps muusikakoolis käima. Laps oli õnnelik ja vanemad samuti :) Päris kooli läheb ta teadupärast järgmisel sügisel.

Esimene veekatsetus

Eelmisel nädalal oli üksjagu ilusaid ilmasid, mille peale lapsed lunisid järve äärde. Ühel õhtul, kui oli tarvis mehele linna bussi vastu minna, läksimegi järve äärest läbi. Tahtmine järve äärde minna oli nii suur, et isegi risoto, mille söömise juures harilikult käib vingerdamine ja virisemine, söödi sõnagi lausumata uskumatu kiirusega ära (sest jutt oli, et mida kiiremini saab söödud, seda kauem saab järve ääres olla). Nagu arvata oli, oli vesi külm, aga kuna järve ääres on ka mõned atraktsioonid, lustisid lapsed mõnuga.

Lilleilu

 Olen oma 2 aastat tagasi rajatud püsilillepeenraga üha enamm rahul. Sel aastal on seal varakevadest alates kogu aeg midagi õitsenud. Kõigepealt sini- ja kiriliiliad ja krookused, siis hakkasid esimesed tulbid õitsema, nüüd veel viimased tulbid õitsevad, kui esimesed varased iirised on õitsemise lõpetanud, järgmised õitsevad ja kõige suuremaõielised valmistuvad õitsemiseks. Peale iiriseid tuleb ilmselt väike paus, sest päevaliiliad vist juunis veel päris ei õitsele ei lähe, aga võibolla mõni läheb ka. Seitsmest päevaliiliast õitses eelmisel aastal vaid üks, sel aastal loodan kõikide sortide õied ära näha. Ja peale neid siis peaks augustis gladioolid õitsema minema. Gladioolid pistsin sinna mügri poolt tekitatud tulpide aukudesse (kaks tulbisorti on täielikult kadunud). Sügisel võtan gladioolid eest ja panen uuesti tulbid. Ning veel istutasin viimasele peenra vabale pinnale astreid, et ka sügisel oleks midagi õitsvat.


Emadepäval rõõmustati mind selle vaimustava hortensiaga. Ma pole kahjuks kindel, et ise suudan ta kunagi sellistesse õitesse saada, aga väljakutse missugune! Emadepäeva puhul sain aeda ka ühe täiendava liilia. Asi oli selline, et abikaasa tahtis emale just sellised lilli, kuid lõikelilledena neid tol hetkel ei olnud. Ostis siis potiliilia, lõikasime kodus varred lillekimbuks ja sibulad pistsin omale aeda, näis, kas lähevad kasvama, peaksid minema :)












Esimest korda õitses meil sel aastal kirss, nii armas oli :)