Haiglaskäik

Tahtsin tegelikult haiglas veebipäevikut pidada ning seda postitust iga päev täiendada, ent kohale jõudes selgus kohe, et wifit pole. See oli ikka väga masendav teadasaamine, sest olin arvestanud, et vähemalt teisipäeva pärastlõuna ja õhtu saan rahulikult netis veeta (edasise osas ei osanud enesetunnet prognoosida). Kodus (ja ammugi mitte tööl) pole selleks kunagi piisavalt aega. Mul oli isegi väike nimekiri asjadest, mida kõike ma uurida tahtsin :P

Nüüd siis aga tuleb kogu postitus korraga, aga päeviku vormis nagu ma ta haiglas kirja panin.

Teisipäev, 25.09

Kell 14.37

Saabusin haiglasse kell 13.10. Enne käisime veel Tõnisega Itaalia restoranis söömas, kuna arvasin, et ega mulle õhtul enam süüa anta (tegelikult anti küll :) Pealegi oli haiglasse tarvis jõuda hiljemalt kella kaheks ja ega ma väga palju varem tahtnud jõuda ka.

All registratuuris tuli ette näidata neurokirurgilt augustis saadud saatekiri, pandi käe ümber pael, anti seal tekitatud mapp kaasa ja teatati, et minge H3-e (mis tähendab H korpuse kolmandat korrust). Siis tuli minna H3 õdede juurde, ulatada mapp, anti paber kaasa (mis oli vaja ära täita) ning juhatati palatisse. Sain toreda numbriga palati – 306.

Palat on 2-kohaline. Toanaabriks on mul venelanna, seega suureks suhtlemiseks siin ei lähe :) Tundub, et tema ei oska eesti keelt ja mina ei oska vene keelt. Tal vist ei ole seljahäda, nii palju sain vene keelest aru (kui ta arsti ja õega rääkis), et tal valuvaigisti hästi ei aita ja hirmsasti valutab. Aga vist pea, sest tal oli oimukohas plaaster. Praegu läks just kompuutrisse.

Praeguseks ma veel arsti näinud ei ole, aga ta pidi kindlasti täna tulema.

Kell 18.35

Anestesioloog käis pisut enne kolme. Temalt kuulsin, et lõikus tuleb alles homme kell 2. Kurtsin talle, et kui pean sinnamaani täiesti söömata olema, võib mul “pilt tasku” minna. Arvas, et tegelikult kell 8 hommikul tass kohvi oleks veel ok. Sellest mulle piisakski...

Siis aga tuli ca veerand viie paiku kirurg, kes arvas, et kui pilt hakkab kaduma, võiks lasta veeni glükoosi tilgutada, aga kohvi võiks siiski joomata jätta, sest ei ole välistatud, et lõikuse aeg jõuab varem kätte ja siis hakkaks see joodud kohv takistama. Olen homme operatsioon nr 4 :)

Kirurg on väga sümpaatne. Positiivne, rahulik, hea huumoriga, ainuüksi tema nägemine loob turvalise tunde, usaldan end tema kätesse küll. Kui olime juba tükk aega nalja visanud ütles ta, et peab nüüd tõsist juttu ka rääkima, et kuigi ta augusti vastuvõtul juba riskidest rääkis, peab ta seda veelkord tegema ja et kui ma siis ikka veel olen opiga nõus, peaksin talle allkirja andma... jälle selline must huumor. Meeldiv oli see, et ta kas päriselt ka mäletas mind või oskas suurepäraselt sellise mulje jätta.

Täna oli jutt selline, et kui mingeid komplikatsioone ei esine, saan reedel juba koju :) väga loodan, et nii läheb.

Kolmapäev, 26.09

Kell 12.38

Üsna uimane on olla. Ööseks paluti ära võtta unerohi Imovan ja lisaks toodi ka pisut teistsugune diclofenak, kui mul kodus on. Nüüd hommikul kell 10 toodi veel mingi tablett, oli see nüüd siis rahusti või unerohi, ma ei uurinud, igatahes ei läinud palju aega peale rohu võtmist, kui olin magama jäänud, ärgates 11.45 telefonikõne peale. Hea oli just sel ajal magada, sest kõht on tühi (millest mul pea valutama hakkab), lugeda ei viitsi ja netti pole :( Ühe paiku tuleb lõunasöök, millest mina vaid lõhna võin ahmida.

Arst on täna 3 korda siin käinud, kõigepealt mõned mitud enne kaheksat, uurimaks kuidas ma magasin, siis ca poole 9 paiku arstide konsiiliumiga, kus patsiendi raviarst vist rääkis teisele, kelle/millega tegu. Ja nüüd veel poole ühe paiku, soovitas edasi magada, et läheb veel aega :)

Hetkel olen ma täitsa rahulik, kas see on tableti mõju või oleks muidu ka, jääbki vaid spekulatsiooniks.

Kell 22.57

Õigupoolest tahtsin magama jääda, aga und ei tulnud. Eks ma ole siin peale kella neljast ärkamist vahelduva eduga maganud ka. Aga nüüd siis sellest vahepealsest ajast.

Kell oli kaks ja minu vastu ei olnud veel keegi huvi tundnud. Ent siiski, kell 14.05 tuli õde ja viis selga pesema. Loovutasin kõik riided ja viskasin külili voodile, selg pesti ja puhastati piiritusega üle ning mind pakiti kui muumia valge lina sisse ja paks tekk peale. Selliselt viidi mind opi ootetuppa. Kell oli siis ca 14.15. Seal pandi kanüül ja jäeti ootama. Pisut peale poolt kolme tulid järgmised õed ja sõidutasid mind opituppa. Seal pandi juhtmete jaoks kleepsud keha külge ja vererõhu aparaat käele, mis jäi kogu opi ning ärkamise ajaks. Anestesioloog uuris veel söögi ja allergiate kohta ja palus siis õel kanüüli rohud jookma panna. Olen vist piisavalt palju kiirabihaiglat ja House'i vaadanud, sest nimed tulid täitsa tuttavad ette :) Hapnikumaski hoidis anestesioloog lihtsalt näo ees, näo küljest avastasin ta alles ärkamisel. Mingit kümnest tagasi lugemist ei olnud, lihtsalt tuli tunne, kuidas silmad jäävad järjest raskemaks. Korra veel arst küsis, et kas on juba teine tunne ja sellega ka ühendus lõppes :) Aa, alguses veel uurisin õelt, kas ma olen opi ajal külili, ütles, et ei, teil ju lõigatakse selga, kui olete magama jäänud, keerame teid kõhuli ja kui ärkate, olete jälle selili nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, välja arvatud see, et opp on tehtud. Hästi tore õde oli. Üldse on siiani kõik toredad olnud, aga ega ma ise väga pretensioonikas patsient ka pole.

Nagu öeldud, ärkasin kella nelja paiku. Õnneks ei olnud narkoosist paha ega ka valus mitte. Ärkamistoa õde tuli tervitas ja uuris enesetunde kohta. Iga 3 minuti järel mõõtis käel olev ja aparaadiga ühenduses olev pael vererõhku. Ja kui eile haiglasse tulles nägin oma rekordvererõhku (139/ 94), siis tänased numbrid olid täitsa tavapärased - 100/ 60 või veidi madalam. Ilmselt suikusin seal vahelduva eduga, sest tunnike möödus väga kiirelt. Muidugi oli mu suur soov kella viieks palatisse saada, sest siis oli õhtusöögi aeg, ikkagi minu esimene toidukord sel päeval. Nii ka läks.

Enne õhtusööki jõudsin veel 2 kõnet teha ja siis oligi telefonil aku tühi. Laadija oli mul kaasas küll, aga ta oli kotis, kott omakorda põrandal ja mina ei võinud tõusta enne kella kümmet õhtul. Niisiis sõin õhtusöögi ära ja tegin taaskord väikese tukastuse. Ärgates oli väljas juba hämar, mistõttu arvasin, et on kuskil 7. Kella meil palatis pole ja telefonilt ei saanud ka vaadata. Siis kasutasin esimest korda häire nuppu, mis mu voodil olemas on, et paluda õel telekas mängima panna. Mul tegelikult oli isegi pult voodis, aga see ei töötanud nii kaugelt. Niisiis häda ei anna häbeneda ja tuli õde kutsuda. Teist korda olin sunnitud sama tegema, kui enne postituse kirjutamist tahtsin teleka kinni panna, aga jälle see va pult ei töötanud :D

Nüüd on kell juba pool 12 saamas (ühe käega trükkimine võtab päris palju aega). Und endiselt pole. Nad pakkusid mulle unerohtu ka, aga ma ei tahtnud. Usun, et kui ma nüüd arvuti kinni panen ja magamist teesklen, küll ma siis magama ka jään :) Head ööd!

Neljapäev, 27.09

Kell 8.11

Hommik on siin varajane. Juba kell 6.07 toodi kraadiklaas, millele 6.23 järele tuldi. See siis igahommikune rutiin, ju vajalik, kuigi ma päris hästi ei taipa, miks seda nii vara tegema peab. Arvasin, et ju tuleb ka kirurg 8 paiku läbi (nagu eile) ja mõtlesin selleks puhuks end üles ajada ja riidesse panna, kuid ta oli kell pool 8 juba kohal, mul silmad paksu und täis :) Seega opi kohta midagi ei rääkinud, uuris vaid enesetunde kohta.

Mõni minut tagasi toodi rohud, mulle valuvaigisti, juhuks kui ma seda vajan. Arst ütles, et võtke enesetunde järgi, kui ei valuta, pole tarvis võtta. Nüüd ootan pikisilmi hommikusööki, mis tuleb 9 paiku. Selles valguses algab hommik eriti vara, kui hommikusöök on alles kell 9. Eks ma ise ei olnud ka just kõige nutikam, ma ei võtnud ühtegi söödavat asja haiglasse kaasa :)

Kell 14.52

Hurraa! Homme saab koju!

Arst tuli läbi ca 2 paiku. Uuris enesetunde kohta ja palus välja mõelda, kas tahan homme koju minna. Mul polnud tarvis pikalt mõelda. Ütlesin, et kui mingit otsest meditsiinilist näidustust haiglasse jäämiseks ei ole, eelistan otseloomulikult koju minna, kuigi siin on samuti päris tore. Lubas homme hommikul paberid tuua, haiguslehe ja info perearstile. Ütles veel, et teate, esimesel päeval peale oppi ongi parem, kui teisel, mina siis, et las ma siis naudin oma päeva, tema, et äkki peaks siis juba täna ära koju minema :)

Mis mind väga üllatas oli see, et vähem kui 24 h peale oppi mind võimlema saadeti. Kell 10 hommikul tuli füsioterapeut vaatama, kuidas mul kõndimine edeneb, tuvastas, et nii hästi, et võiksin kell 10.15 võimlema asuda. Võimlemas oli 8 seljaopilt naasnud inimest. Teistel kõigil oli opist mitu päeva möödas, nad olid võimlemas ka juba mitmendat korda. Samas koridoris liikus üks vanem proua, kelle opp oli ka eile, teda aga täna võimlema ei kupatatud. Kuna nädalavahetustel füsioteraapiat ei toimu, ei näe ma mingit põhjust siia jääda. Homme hommikul kella 9 paiku on võimlemine, siis käin duši all, lasen haava plaastri vahetada ja võingi koju minna.

Täna on mul ka külaliste päev – vend Kristjan käis juba ära, 4 paiku peaks mees lastega tulema ning 6 paiku ämm ja äi :) Ema suutsin ära veenda, et tal pole tarvis sõitma hakata, kõik on hästi ja helistan talle paar korda päevas.

Kell 20.21

Viimased külalised kell 8 ära saadetud, tee joodud ja saiake söödud, võib enne uudiste ja selgeltnägijate tuleproovi algust päeva kokku võtta.

Lapsed tulid rõõmsalt, uurisid mis minuga tehti ja miks ma raamiga kõnnin, samuti tahtsid haavaplaastrit näha. Seletasin kõike üksipulgi, et neile haiglast halba või hirmsat muljet ei jääks. Rääkisid kuidas neil läinud on (ikka hästi :) ja ootavad mind koju. Kuna homme lõunaks peaksin kõigi eelduste kohaselt kodus olema, saavad ka nemad lõunast lasteaiast koju. Said väga kenasti aru, miks nad ei saa mulle järele kaasa tulla - sest ma ei tohi istuda ja pean taha istmele pikali viskama. Ja siis tulevad vabad päevad kõik koos kodus :)

Reede, 28.09

Kell 10.34

Võimlemine, dušš ja plaastrivahetus tehtud, nüüd ootan Tõnist, et koju minna. 11 paiku peaks ta jõudma. Arst tõi paberid juba poole 8 ajal. Täna olid mul selleks ajaks isegi juuksed kammitud ja päevariided seljas :) Edusammud! Soovis head paranemist, toonitas veel, et kodus ei tohiks alguses mitte midagi teha, vaid tuleks olla nö haiglarežiimil. Lubasin pikutada, jalutada ja võimelda. Ju ta sai näost aru, et mul on liiga hea olla ja on kalduvus režiimist kõrvale kalduda. Kuna ma aga tõesti neid valusid taga ei igatse, võtan meeleldi voodinädala laste ja lindistatud filmide seltsis :)

Tahtsin veel kirjutada eilehommikusest seigast. Toodi siis mulle mu esimene hommikusöök haiglas. Kausis puder, taldrikul võileib ja... tassis vesi. Jõudsin mõelda et tohoh, kas nüüd siis antakse hommikusöögi kõrvale vaid vett, kui hakkasin tassi liigutama. Siis tunnen, et see on kuum ja ühtlasi nägin, et kandikul on ka Nescafe cassicu pakk. Lisaks suhkur ja koorepakike. Järgmine mõte oli, et näed kui hea süsteem, nii saab igaüks oma kohvi kangust ning lisandeid valida.

Kokkuvõtteks võin öelda, et minu jaoks kujunes haiglasviibimine nii meeldivaks kui üks haiglasolemine olla saab. Kogu personal oli sõbralik ja lahke, toit normaalne ja mis peamine, valud jalast kadusid kohe esimesel päeval peale oppi :)