Täpijuttu

Nüüdseks on see möödanik, kuid ei pääsenud Kirke kõrgest palavikust. Üsna raskelt põdes ta tuulerõugeid. 21.12, kui tal täpid välja lõid, ei olnud erilist sügelemist ega palavikku. 22.12 lõuna paiku tõusis palavik ja täppe muudkui tuli ja tuli. Palavik oli kõrge, kohati 38,8. Kestis see täpselt 24.12 õhtuni, siis läks ta magama küll 38,4-ga, kuid juba paari tunni pärast oli palavik (ilma rohuta) langenud 37 peale ning hommikuks oli kadunud. Kogu selle aja peale sai ta 3 korda paracetamoli, kuna tal oli villid ka suus ja kurgus, siis just kurguvalu tõttu otsustasime valuvaigisti kasuks (kurtis, et ta ei saa neelata ja hingata). See võttis ühtlasi ka palaviku ära, millel ma muidu olla oleksin lasknud, kuni just 40 poleks ette löönud. Zyrtecit sai ta ka kahel päeval sügelemise vastu. Igatahes loodan ma, et Gretel läheb pisut kergemalt. Siiani tal täppe välja löönud ei ole, ju nad kuskil 4-6.01 tulevad, sest väheusutav on, et ta neid külge ei võtnud.
Kuna 25.12 hommikuks oli palavik läinud ja olemine reibas, otsustasime Tallinna-sõidu ette võtta ja minu pere jõulupeost osa saada. Vahva oli! Ka laule olid kõik kodus usinasti harjutanud ja kõlasid üsna adekvaatselt.
26.12 liikusime edasi Kohilasse, kus oli tarvis maha pidada onutütre 35. sünnipäev. Läks meeleolukalt nagu ikka, kui me sinna sattume :)
Täna, 29.12, olime kodused ja homme liigume Hargla poole. Teel sinna käime läbi ka mu ema ja vanaema juurest, kuna ema ei saanud kahjuks vanaema kesise enesetunde tõttu meiega Tallinnas olla. Seal pesitseme kuni 1.01-ni ja otsustame jooksvalt, kas saame lapsed 2-4. jaanuariks sinna jätta või mitte (kas täpid ja palavik tulevad või mitte).