Rõõmurikkaid rahulikke jõule!

Oh kuusepuu...

Jõulupuu tõime tuppa esmaspäeval. Kuuse kaunistamine on lastele alati rõõmu valmistanud, mäletan seda oma lapsepõlvest. Kirke oli agar kaunistaja (nii kuuse kui enda:P), ainult, et issi esteedi silmale lapse fantaasiaküllane kõik kuulid ühele oksale kahjuks ei sobinud :) Nii ta siis kujundas ise. Täitsa armas! Mulle isiklikult sellised kuused meeldivad - käharad ja tihedad. Kuna ruumipuudus meid ka ei kimbuta, siis ei peagi otsima puud, mis oleks pigem pikk ja sihvakas. Elektriküünaid meil pole. On alused nö pärisküünaldele ja kui need põlevad, on toas nii mõnus lõhn (ei ole lõhnaküünlad, aga kuusk hakkab siis lõhnama). Otse loomulikult saab neid põletada vaid ajal, kui ise elutoas oleme.

Jõuluimed telefoniga

Eile sai tõepoolest kogu eelmise postituse programm läbitud. Sealjuures edukalt, st arvutiruumi tapeet sai valitud ja tellitud ja oh imet, uuel nädalal ehk saaame kättegi juba. Kabineti osas tuli variante ja mõtteid - nüüd tuleb midagigi välja mõelda (värv, tekstuur, muster vmt), mis kitsendaks valikut. Ootame-vaatame, otsime inspiratsiooni :)
Kui ma siis olin lapsed ja mehe linna peale saatnud ja naiskoori konsterdi ära kuulanud, arvas mu telefon, et mehel pole vaja mind kuulda. Helistasin, et olen valmis koju minema, telefonist kuulen vaid: halloo?, kus sa oled? ma ei kuule sind... Sõnumineerides õnneks saime kokkuleppele, et ootan neid ülikooli peahoone ees. Päris külm hakkas, sest teadagi, lapsed ei tahtnud mängutoast ära tulla. Autos tegime kindlaks, et viga on minu telefonis, kuigi hommikul oli veel kõik ok. Saime kenasti koju, telefon läks meelst. Kui kell 12 magama hakkasin minema, tuli telefon meelde, et kus ta on. Mees helistas, kuulda ei olnud. Arvasin, et ju jäi autosse, las olla, kes see öösel ikka enam õue minema hakkab. Veidi imelik tundus, et ta välja lülitunud oli, kuid auto jahtub ju kiiresti ja külmas saab aku kiirelt tühjaks.
Hommikul läks mees autot soojendama ja leidis telefoni... mitte autost! Auto kõrvalt lume seest. Rookisin lume maha, võtsin lahti ja panin kuivama. 4 tunni pärast panin kokku tagasi, lülitasin sisse ja telefon töötab nigu muiste. Ka siis, kui mehele helistan :P

Õmblemisest vol 3

Pooleliolevad topid, seelikud ja põlvpüksid ootavad endiselt paremaid aegu... Eile lõikasin hoopis välja ühed pikad püksid, kuna tundsin neist puudust. Kodus oli olemas 2 püksikangast, roheline ja roosakaslilla (või lillakasroosa, võta kinni!). Eile valisin (hallikas) rohelise. Täna linnas käies hankisin puuduolevad luku, liimiriide ja niidi. Jääb vaid loota, et homme õmblemiseks vaim peale tuleb. Täna ei julge lubada, kuna kella 4 paiku stardin uuesti linna. Vaja minna tapeeti valima (kabinetti ja arvutiruumi), veel on lubatud Kirkele realiseerida tema sünnipäevaks saadud Rahvaraamatu kinkekaardid (et saab ise valida, mis raamatuid tahab) ja kui hästi läheb, saan "läbi astuda" ka Tartu akadeemiliste kooride (TÜAN ja TAM) jõulukontserdi esimesest poolest, et naiskoori laulmist kuulata. Kõige selle taustal ei julge ma tõepoolest lubada, et kogu see linna-programm koos lastega läbitud, et siis õhtul veel õmblemiseks vaimu jätkub :P

Aa, vahepeal tegin ära ka laste mängutoa kardinad. Tüll on veel tegemata, aga küllap seegi kunagi tehtud saab... ootab paremaid aegu :D

Jõuluaeg - kiire-kiire

Igav mul sel kuul juba ei hakka :P Ja mees saab tunduvalt rohkem lastega üksi olla, kuna mind pole kodus ;)
Eelmisel reedel oli lasteaias 4-aastaste rühma jõulupidu. Nii armas on neid junsusid vaadata. Kirke ületas end ja ei kartnudki jõuluvana, kuigi enne pidu rääkis, et kardab ja talle sobiks, kui Grete ta paki jõuluvana käest ära tooks. Tegi jõuluvana habemele pai ja puha.

Pühapäeval, st eile, oli mul kooriga kontsert Viljandi kirikus. Läks täitsa hästi (mõnede eranditega ;). Pärast oli pidu ka ühe meeskooriga. Pidu oli hoogne ja meeleolukas. Jumal tänatud, et leidub veel mehi, kes valssi tantsida oskavad :D

Ees ootavad: täna õhtul selle aasta viimane kooriproov, kolmapäeval (16.12) pidu töökaaslastega, 19.12 esinemine kooriga Taskus (olete kõik kuulama oodatud, kell 12), 20.12 valla laste jõulupidu kultuurimajas koos laste teatriga, 22.12 teatrikülastus töökaaslastega, 25.12 jõuluvana külaskäik minu ja vendade perede lastele pluss venna sünnipäev ning 30.12-2.01.2010 kinkide jagamine ja uue aasta vastuvõtmine abikaasa vanemate juures.

Täna käisin päkapikuülesandeid täitmas ja vendade mudilastele kinke otsimas. Ütleme nii, et neljast kahele on olemas, kolmandale on mõte peas olemas ja neljanda puhul loodan, et õhtul kaubamajja minnest tabab mind inspiratsioon. Aa, ja siis on veel üks sõprade väike mups, temaga on veidi kergem, sest ta saab jaanuaris alles poole-aastaseks.

PS! Mis seda viimast kaerahelbe-mustikakooki puudutab, siis maitse poolest oli ta super, ainult, et kaubandusliku välimuse osas olid teatavad puudujäägid. Põhjus ilmselt liiga vedelas põhjataignas. Kuna retseptis polnud öeldud, kui suuri kaerahelbeid kasutada, võtsin kiirkaerahelbeid, aga selle asemel, et põhi eelküpsetades ära taheneks, muutus ta täitsa vedelaks (või sulas ära), servad olid täiesti põhjale valgunud. Kallasin siis kohupiimasegu sinna keskele, see vajus sisse nagu mudaauku :P Peale raputasin mustikad. Lõpuks oli tulemus päris huvitav, kohupiim oli sees kenasti ära küpsenud ja kohupiima peale osaliselt valgunud kaerahelbepõhi oli krõbeda küpsise taoliseks muutunud. Ja see küpsise osa oli väga mõnusalt hõrgu maitsega.

Erinevat

Möödunud pühapäeval külastasid meid Eesti oma feng shui eksperdid. Toredad inimesed, põnev jutt (mida on raske ümber jutustada). Üldiselt oleme heal kursil, aga arenguruumist puudust pole :P Seda nii maja kui isiksuste seisukohalt. Mis neid üllatama pani oli see, kui hästi kokkusobivad inimesed on kokku saanud ja pere loonud :P. Parseldasid meile maha ka oma kaks raamatut (meie oma soovil muidugi), millest lisainfot hankida.

Kolmapäeval tabas mind ootamatu imagomuutus. Juuksuriaeg oli juba varakult broneeritud, aga seda ma küll ei tea, kust tuli kolmapäeva hommikul mul mõte tukk ette lõigata. Mõeldud-tehtud! Ise olen rahul.

Täna sai roosipeenar omale lõpuks ka kuuseoksad peale, mille abikaasa hoole ja armastusega juba 2 nädalat tagasi metsat tõi. Ähvardas ju külmaga. Mõned oksad jäid üle ja neist sai trepile väike jõulumeeleolu-looja. Ise tehtud, hästi tehtud, missest, et kodukootud. Kui juba kodule ja kudumisele jutt läks, siis sujuvalt üle minnes kokkamisele, kombineerisin homseks järjekordse koogi retsepti... ühest koogist võtsin kaerahelvestega koogipõhja ja teisest mustika-kohupiimakatte... Ega lapsed neid kooke ei taha, kahjuks, aga mees on juba mitu kilo juurde võtnud :D

Kiisu kasvab ka jõudsalt. Ta on igavene mürgeldis, sellepärast on ta nimi Mürgel. Teglikult teine põhjus on ka, tal on otsa ees M täht. Näed?

Kulinaarsed toimetamised

Reedel sai tehtud nö vana kooli kaerahelbeküpsiseid, kus segasin kokku täisterakaerahelbed, või, suhkru ja munad (ja ühe muna puudumisel, mis tuli välja alles munakarpi avades, ühe muna jagu hapukoort). Ära nad söödi, aga arenguruumi veel on :)

Laupäeval tegin teoks heeringa-peedipiruka. Nikerdamist oli omajagu, aga tulemus oli vaffa. Kõigile, peale mu kalli abikaasa, maitses. Võtsin esmalt piruka onunaise sünnale kaasa, et seal degusteerida ning koju tagasi tulles võtsin mehele ka tüki kaasa. Maiasmokk, nagu ta on, lootis, et tõin talle tükikese sünnipäeva-kooki. Võttis kohe suure ampsu ja kui avastas, et suhu jõudis peet ja kala(luud), oli topelt pettunud. Ja kommentaar oli (mitte paha pärast), et selle oleks võinud ka koju toomata jätta :D Pärast ütles, et ta ju nägi, et seda pirukat tegin, aga sel hetkel talle lihtsalt ei meenunud, kui ampsu võttis ja kuna oli valmistunud magusaks ampsuks, oli ehmatus suur :)

Esimesed ahjukatsetused

Kogu tänaõhtune menüü tuli ahjust - nagu oligi arvata :P
Kõige esimesena läks ahju maasika-rabarberi kohupiimakook. Juba lõuna ajal, et õhtuks mõnusalt jahtunud oleks :P Ja õhtusöögiks ahjufriikad ja ahjuliha.
Kook jäi keskelt veidi vedel. Usun, et põhjuseks külmunud maasikate ja rabarberitükkide kasutamine. Maitseomadusi see ei muutnud. Täna läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin Vilma juubelitordi pulbrit. Nagu näha, oli mul koogitegemise juures väike abiline ka, kes segas tordipulbrit võiga. Aga olen juba mitu põnevat (ja tervislikumat) retsepti välja peilinud, nt laupäevaks (ema juurde kaasa, sest kodus pole ilmselt minuga selle söögi ajal kampalööjaid ;) heeringa-punepeedi pirukas ja homseks kaerahelbeküpsised.

Liha rohke sibula ja küüslauguga kukkus välja maitsev (tegin küpsetuskotis) ja laste lemmikud (ahju)friikartulid maitsesid ka üle pika aja hästi :)

Ahi

Täna lõppes meie aasta ja seitse kuud kestnud ahjuta elu. Nüüd on mul köögis (pliidi all) udupeen siinide ja pürolüüsiga integreeritav ahi :P No meie majas on nii, et igasugu tehnika (sh köögitehnika) valib mees ja talle juba igatsugu vidinad meeldivad. Kui see teda õnnelikuks teeb, miks mitte ;) Ahi on nagu pliitki AEG/ Electroluxilt.
Homme hakkan muffineid tegema, mis sest, et ma neid eales teinud pole. Siis pidime veel ahjukana või ahjuliha tegema ja miks mitte ka ahjukartuleid... ma usun, et meie menüü on nüüd mõnda aega suht ahjukeskne :) Ja kunagi ammu ma mõtlesin, et kui mu lapsed kasvavad, siis õpin ahjus saiavormi tegema, endale see mulle lapsepõlves väga maitses... Kahjuks on varemgi juhtunud, et mõtte ja teo vahel jääb tükk tühja maad, aga ma vähemalt püüan.
Muide, mis õmblemisse puutub, siis ma olen täitsa tubli olnud - laste mängutoa külgkardinad panin täna ette ja Kirke "lepatriinu-seelik" on ka valmis. Kusjuures üle pika aja olen ise tehtuga täitsa rahul :) Tüllkardina tahaks ka homme-ülehomme valmis teha ja ette riputada, sest laupäeva pärastlõunal olen ema juures ja pühapäeva hommikul külastab meid Eesti üks tuntumaid feng-shui eksperte. Huviga juba ootan, mida ta räägib :)

Minu elu esimene liiklustrahv ja Grete elu esimesed päkapikud

Sellised esimesed asjad kuu viimasel päeval :)
Läksin õhinal kangapoodi Kirke seeliku tarvis kangast ostma ja unustasin parkimiskella välja panna. Täitsa udupea ikka. Mul muidugi oli veidi unine Grete ka kaasas, kes tegi kõik selleks, et mu tähelepanu hajutada. Ja nii ta läks. Poodi jõudes ei tulnud kohe meelde ka. Umbes poole tunni pärast hakkas mingi uss kuskil närima, et midagi on vist valesti. Siis juba raalisin välja, et parkimiskell ununes panna ja ega siis ma enam lootnud trahvita pääseda. Siis jäi veel vaid oodata, et kui suur trahv on. Hea, et siiani eeskujulik liikleja olen olnud, sain miinimum-määra järgi. Isegi märge oli tehtud, et kell paigaldamata, kuigi sellist valikut kviitungil pole. Ah, mis sest enam! Ehk nüüd jääbki paremini meelde, et ei saa auto juurest lihtsalt minema jalutada, sest tasuta lõunaid paraku pole olemas! Aga kanga ma sain, mitte just sellise, mis mu kujutelmades hõljus, aga päris nunnu mummulise.

Täna sai Kirke loa suss päkapikkude jaoks aknalauale panna. See on nii veider, ta juba eelmisel aastal valis selleks issi villase soki. Ja nii ka sel korral. Grete praegu veel jutu järgi välja ei raalinud, mis värk toimub, aga panin ka tema sokikese issi soki kõrvale ja küll tal ülehomseks juba selge on, mis toimub. Kirke tahtis juba pärastlõunal ära magama minna, et hommik kiiremini tuleks ;) Siis mõne aja pärast tuli jutuga, et päkapikk oli talle öelnud, et ta toob üllatusmuna... Eks paistab, mis siis juhtub, kui polegi üllatusmuna ;)

Üks hea seik oli täna veel. Lõikasin Kirke seeliku välja ja traageldasin ühe külje kokku. Panin talle ümber, et näita, kas on paras (pikkus ja laius). Siis hakkasin süüa tegema ja käisin kooriproovis. Kui une-eelne muinasjutt oli loetud, ütleb mulle vaikselt: "Kuule, ma tahtsin sulle veel seda rääkida, et millal sa mu seeliku kokku õmbled?" Mina siis, et homme, kui lõunal lasteaiast koju tuleme ja Grete magama läheb, siis õmblen. Mõtleb natuke ja küsib: "Aga miks sa siis ei õmble, kui ma lasteaias olen?" Mina: "Sest siis on mul vaja koristada." Vastus: "Aga sa võid ju enne mu seeliku valmis õmmelda ja siis koristada." Vot nii! Siis ma muidugi kasutasin võimalust ja pinnisin talt välja lubaduse, et kui ma hommikul ta seeliku valmis õmblen, siis ta peab mul koristada aitama ;)

Haiged

Siiski jõudis kord ka Kirke kätte, köhib ja on palavik - 37,1-37,5 olnud siiani. Gretel seevastu pole enam palavikku ja nii üllatav kui see ka pole, mitte midagi muud ka ei tulnud, isegi nohu mitte. Ma siiralt loodan, et nii jääbki. Endal pole mul ka enam palavikku olnud, nüüd lõpuks, kui köha hakkab taanduma ja kurguvalu ka, siis lõi korraliku nohu. Aga hea vähemalt, et lastel tuju ok ja mul enam nõrkust pole. Vist hakkan kardinaid õmblema...

Meie uus kiisu

Palun, saage tuttavaks, see on meie uus kiisu. Kas ta nimeks saab Tiiger, Kurr, Nurr või midagi muud, see veel selgub. Ta ei kurtnud absoluutselt pika autosõidu ajal, pole teda ka hiljem nutmas kuulnud. Aga süles ta olla ei taha, muidu on väga uudishimulik, käib mööda elamist ringi nagu vana asukas juba. Lapsi natuke pigem pelgab ja eelistab täiskasvanuid. Usun, et see viimane muutub. Vähemalt loodan seda.

Muidu oleme tõbised. Esimesena langesin mina, eelmise kolmapäeva õhtul juba ja ei saanudki kauaoodatud peole reedel. Aga pole hullu, peaasi, et terveks saaks. Laupäeval tuli palavik Gretele, õnneks mitte talle omane kõrge, vaid väike, ilma muude sümptomiteta. Vahelduva eduga püsib siiani, muud pole ilmnenud. Kirke on siiani terve olnud, täna on veidi köhinud. On alates eelmisest neljapäevast kodus olnud. Palavikku pole. Ootame-vaatame. Mees ei tunne end väga hästi, aga päris haige ka pole, käib tööl.

Aiatööd novembri keskel

Jah, täna käisin õues maad kaevamas :D Ilmselt ma ise poleks selle peale tulnudki, et minna, aga kui Gretega hommikupoole jalutamas käisin, nägin üht vanapappi aias maad kaevamas. See meenutas mulle, et mul jäi ju ka jupike veel kaevamata, olin päris õnnetu selle pärast. Suurema osa kaevasin ära oktoobri lõpus, vahetulet enne Kirke sünnipäeva. Nii paningi Grete lõunaunne ja kõmpisin maad kaevama. Veest läbiligunenud maa ju oli, aga tehtud sai :) Ise olen nii rõõmus!
Tuppa tulles puhastasin veel ära siiamaani karpides kuivanud gladiooli ja Hollandi iirise sibulad ning panin daaliad mulla sisse pottidesse talvituma. Nüüd vist võin aiahooaja lõppenuks lugeda!

Uskumatu, aga ma ei jõudnud nädalavahetusel sekundikski õmblusmasina taha. Kui eile mõtlesin, et mida ma siis õige tegin, imestasin ise ka, kuidas on võimalik, et nii palju aega kulub majapidamisele :O. Mis seal ikka! Lootus sureb viimasene, et kunagi ma jõuan kõik tehtud... Laupäeval võtsin kätte ja käisin uut Lõunakeskust kaemas - üksi! Ei ole midagi öelda, uus osa on päris ilus. Tore, et Juku ja Lindex siinpool linna nüüd saadaval on. Kurb on see, et peale kahetunnist shoppamist omale teksasid ma ikkagi ei leidnud :( Ja seda ma ei kujuta ette, kaua Maksimarket seal vastu peab, võrredles Rimiga on nende kaubavalik (eriti mis puudutab puu-, köögi- ja juurvilju) päris kesine. Ainukese variandina näen ma, et Maksimarket laseb hinnad odavamaks kui Rimis, aga vaevalt, et nad seda teevad. Samas, klient alati võidab, kui kaks sarnast poodi peavad konkurentsis püsima, Lõunakas käib see nii toidu-, kui elektroonikapoodide kohta :)

Kiisu

Ei saa homme kassikest. Natuke kurb, kuigi oluliselt soodsam, kui ei pea kaks nädalat järjest Tallinnasse sõitma. Kiisuke kosub kenasti, oli fotosessioonil isegi käinud, niiet detsembri Tervisplussi kaanelt võite meie kiisukest imetleda :D (koos Kairit Tuhkaneni alias Nikiga). Seda ma ei tea, miks või kuidas just see kiisuke sinna fotosessioonile sattus. Kiisu nimi on praegu Varblane. Jälle ma ei tea, miks selline nimi. Eks see paistab, kas jääme selle juurde või üritame midagi muud. Mehe tähelepanek oli, et äkki on tal seetõttu selline nimi ja ta tuleb seetõttu meie ellu, et Kirke ometi R-tähe selgeks saaks :)

Õmblemisest vol 2

Vol 1 oli 13. september. Ja kuigi seal arvasin, et kohe-kohe kui Kirke kardinad valmis on, teen oma seelikuid-toppe-pusasid edasi, jõudis see aeg kätte alles eile.
Õigemini üleeile õhtul sirvisin oma Burdasid, see viib mind alati nö lainele. Eile siis revideerisin oma kangakotte. Tuvastasin järgmised pooleliolevad asjad: 4 toppi, ühed põlvpüksid, 2 seelikut. Täitsa lõpp! Lisaks muidugi Kirke sünnipäevast pooleli jäänud nukkude kleidid ja püksid. Need viimased lõpetan ma päkapikkude tuleku ajaks ära ja lähevad sussi sisse. Sel aastal on 2 sussi aknalaual. Ainult komme ei tahaks ma panna, nii mõtlesingi, et nukkude asjad ja siis ostan 48 vildikaga komplekti et siis paari päeva tagant mõlema sussi sisse paar tükki panna. Geniaalne, onju :P Eks kommi, mandariini ja piparkooki sattub ikka ka sussi sisse, aga mõõdukalt. Ja ilmselt veel midagi, nipet-näpet.
Enda asjade kohta mõtlen hetkel, et lõpetan pooleliolevad asjad ära, enne kui uusi hakkan välja lõikama. See väljalõikamise osa meeldib mulle rohkem, eks seetõttu ongi asjad lõpetamata, enamusel on tegemata vaid viimistlus, st mõned ääred, on see siis varrukad või kaelaauk vmt. Kui mul konkreetseks ürituseks mingit asja vaja on, siis saavad need asjad kohe tehtud, muidu aga kipuvad venima jääma. Aga kuigi mõni asi on vist juba vähemalt 3 aastat lõpetamist ootanud, on kõik asjad ikkagi lahedad. Seega, tasub ära lõpetada :) Tulemas on ka kodune nädalavahetus, ehk saavad need asjad valmiski. Kui ise rahule jään, siis äkki näitan teile ka...
Välja lõikamist ootavad (ehk mõtetes on veel) 2 pusa - üks sportlikum fliisist, teine kampsunilaadne ja pluus. Nende kangad on olemas ja lõikedki välja valitud. Ja Kirkele tahaks jõulupeoks õmmelda punase pika sametseeliku valge puuvillase alusseelikuga (äkki ka Gretele samasugune?), selleks vaja minna kõigepealt kangad osta :)
PS! Homme selgub, kas saame uue kiisu laupäeval kätte (sel juhul peab mees laupäeval Tallinnasse sõitma) või nädala pärast. Grete kogu aeg räägib, et kiisu kadunud. Nii kahju temast kohe :(

Koduloomad

Sellised käivad meil aegajalt aias, nii paaril korral nädalas :) Nüüd, kui kõikidel viljapuudel on võrgud ümber, on neid päris tore aknast vaadata, eriti meeldib see lastele.

Kurvem lugu on aga meie kiisuga. Umbes nädalajagu või mõned päevad rohkem tagasi küsis ta hommikul õue, nagu harikult. Läks ja jäi, enam tuppa küsima ei tulnud. Nüüd ma pole enam eriti lootusrikas ta naasmise osas, esimesed kolm päeva olin. Alguses mõtlesime, et jäägu siis nii, et kevadel toome maalt uue kassikese, kuid nähes, kui õnnetu Grete kassi kadumisest on, mõtlesime ümber. Nii leidis mees kassiabi.ee-st sobiva kiisukese, kes peale mõneajast kosumist meie koju peaks saabuma. Neljapäeval selgub, kas mees läheb talle järele sel nädalavahetusel või toome ta ära järgmisel nädalavahetusel, kui nagunii Tallinnas oleme. Kassike ise asub Lool. Mis temast sai või temaga juhtus? Kes seda nii täpselt öelda oskaks, kuid arvame, et ta läks rebasele kohta kätte näitama, kuid kaotas selle lahingu.

Peaks midagi kirjutama... võiks nii palju asju teha... aga ei viitsi. Või ei taha? Ei saagi aru. Ei, masendust mul pole, ainult tohutu laiskus. Ei tea, kas 4 aastat kodust elu on mind nii laisaks teinud? Tegelikult - loomult olen ma vist ikka kogu aeg laisk olnud, küll aga kohusetundlik ja lojaalne. Samas kodustes toimetustes see kohusetundlikkus mind eriti ei aita. Tegelikult kõik igapäevane on ju tehtud, a la nõud pestud, toit tehtud, toad kraamitud, aga et loeks või õmbleks või teeks midagi muud... vot selleks ei tule vaimu peale.
Aa, äkki sellest, et lapsed on viimasel ajal öösiti jälle mingeid trikke teinud. Gretel on mingi enese- või mina-avastamise aeg vist. Kisab läbi une, viskleb, lohutada ei lase... maga siis sellise kõrval. Vahel ronib natukeseks kaissu ja siis mõne aja pärast jälle oma voodisse tagasi. Ja siis Kirke, kes peale uinumist vähemalt korra voodisse pissib, mis teda absoluutselt üles ei aja ja siis umbes poole nelja ja nelja vahel käib vetsus ja tuleb vut-vut-vut meie voodisse ja kukub siis meie vahel siplema. Eks see kõik läheb varsti jälle mööda. Hämmastav, kui kiirelt inimene harjub heaga (sain siin ka mõned kuud öö läbi magada - päris õnnis tunne oli :P).

Esimene lumi

...sadas meil maha 12.10. Sadas kogu päeva, aga järgmiseks hommikuks oli siiski kõik läinud. Aga kuna ei saanud kindel olla, et ei pööragi ära külmaks, käisin lume alt daalia juuri, gladiooli ja Hollandi iirise sibulaid üles kaevamas. Nendega peaks nüüd midagi ette võtma, hetkel nad kuivavad endiselt tuulekojas. Olen aru saanud, et gladioolisibulad ei pea jahedas olema, need võib vabalt ka tuppa kapi otsa panna, daaliad peaks turba vmt sisse panema ja ikka jahedasse sokutama. Daaliate koha pealt ma muidugi väga kindel pole, et need ülde alles jäid, ikkagi paar külma ööd käisid neist üle ja lehed olid täitsa külmavõetud. Gladioolid olid küll nii sügaval, et nendega ei juhtunud kindlasti midagi. Gladioolid on palju tütarsibulaid ajanud, sellised tillukesed on nad. Eitea, kas ma peaks nad põhisibula küljest ära noppima või mis?
Mis siis veel teoksil on? Eelmisel nädalal alustasin "projektiga" nukuriided. Mõtlesin lapsele sünnipäevaks nukkudele riideid õmmelda. Igavene nikerdamine. Endale on oluliselt lihtsam õmmelda :P Mul oli plaan palju-palju asju teha, aga arvestades ajaressurssi, siis hea kui ma need väljalõigatud asjadki valmis saan. Välja on lõigatud 3 nö toakombet (2 neist ka valmis õmmeldud), 2 Lotte kleiti ja ühed traksidega püksid ja ühed kummiga püksid. Ülejäänud asjad on kokku traageldatud, seega suurem osa tööst on siiski juba tehtud.
Aga kui vähegi ilma tuleb, tahaks õues ka kaevetöid teha, st viimase jupi aiamaad ja kasvuhoone aluse maa labidaga lihtsalt ümber pöörata, et pealmisest kõvast koorikust lahti saada kevadeks. Meie hea plaan kõdusõnnikut tuua, läks kahjuks vett vedama, kuna auto jäi ilma koormata järelkäruga porisse kinni, seega koormat ei hakatud katsetamagi. Loodame siis kevade peale.

Väike vahepala

Viimase kuu jooksul on mind tabanud kaks äärmiselt kummastavat seika.
Esimene neist oli kuskil septembri teises pooles. Kell oli nii 16 paiku ja aeg Kirkele lasteaeda järele minna. Avastasin, et taaskord on käru autoga linna sõitnud (käru ei ole mitte Kirke, vaid Grete jaoks vaja :P). Õnneks tol päeval oli vend mul just külas ja hakkas koju sättima, seega oli nõus mind lasteaeda viima ja koju tooma. Hakkame siis lapsi riidesse panema. Vaatasin mina köögist õue ja hõikasin vennale, et vähemalt ilus ilm on. Vend vastas, et kuidas, vihma ju sajab (tema pani oma poega esikus riidesse)? Ma et, ei saja ju, päike paistab. Lähen siis ma esikusse ja sajabki! Kõnnin tagasi kööki - päike paistab. Siis läksin Kirke tuppa, mille aken avaneb maja otsa. Ja nii oligi - vihma piir jooksis poole maja pealt - maja ees sadas, maja taga mitte. Täitsa uskumatu! Seni, kuni end kokku saime pakitud, oli ka sadu läbi ja elutoa aknast paistis metsa kohal kaunis topeltvikeraar. Sel sügisel olen ma üldse väga palju vikerkaart näinud, pidevalt sajab läbi vihma :)
Ja teine tol hetkel mulle arusaamatu seik tabas mind eile. Nimelt, hakkasin meile Gretega lõunaks putru keetma. Vesi oli kohe keema minemas, lisasin soola-suhkru ja mõtlesin, et panen ka helbed ära sisse, et nagunii läheb kohe keema. Toimetasin ja vaatan, et mis jama, ikka ei kee veel. Kuidas nii? Ometi on näiliselt kõik korras, nuppude juures on näha, et pliidiplaat töötab max võimsusel. Proovisin siis selle kohal olevat "auku". Näiliselt on jälle kõik korras, nagu plaat töötaks max võimsusel, ometi ei lähe soojakski. Ma ei tea, kust mul tuli mõte ka parempoolset plaati proovida ja nii kummaline kui see ka pole, see töötas ja mitte ainult näiliselt, vaid läks punaseks ja sain oma pudru lõpuni keeta. Mõne aja pärast aga läks elekter ära (meil hakkab siis valvesüsteem piiksuma). Tagantjärele tarkus on see, et ilmselt kadus mingi faas enne ära, kui mingi teine faas, et pool pliiti töötab ühe faasi pealt ja pool teise pealt. Kui elekter tagasi tuli (näiliselt), siis asi jätkus, nt pooltes köögi pistikutes oli elekter ja pooltes mitte, samuti nt vannitoas ei olnud, aga koridoris oli elekter. Kella viieks said õnneks kõik faasid jälle töökorda.

PS! Eile said roosid lõigatud. Nüüd on nad nagu rootsud :P EKs kui "ekspert" (loe: sõbranna) jälle külla tuleb, näitan ette ja vajadusel teeb ta mõned korrektuurid.

Roosindusest

Roosinduses olen ma nõrk. Eile konsulteerisin sõbrannaga, kel 10 korda nii suur roosipeenar kui mul, mille tõttu ta end teemaga päris hästi kurssi on viinud, seda enam, et tema roosipeenral on üks talv juba selja taga.
Seega siis - on tagumine aeg kõik alumised lehed ära lõigata. Kui ilm on plussis, siis lahtiminevad õied võib veel alles jätta, aga mullakuhilad ümber varte võiks juba ära teha. Sealjuures tuleb kasutada kuiva mulda, mis tähendab seda, et ma pean minema mulda ostma. Samas loogiliselt võttes, isegi kui ma panen hetkel kuiva mulla, siis peale ülehomset vihma (mis nagunii tulemata ei jää ;) ), on see muld ju nagunii märg. Võibolla soovitatakse kuiva mulda selle tõttu, et sellest on hõlpsam kuhilat moodustada.
Nii ja kui õisi enam pole või ilmad külmaks lähevad, siis tuleb poole peale kõik varred tagasi lõigata. Mõtlen, et vist ostan ka mingid talvekatted neile. Ikkagi esimene aasta neil ja ega kuuseoksi pole mul ju siin kuskilt võtta (kui just naabri aias olevat kahte puud ründama ei lähe). Saab näha, mis seisus kevadel mu roosipeenrake on. Aga ühte ma ütlen - oma koduaia rajamine on hullult lahe!

Esimene öökülm

...oli meil eile öösel. Daalia õied on kurvalt longus :(
Aga eile hommikul olingi tubli ja võtsin porgandid (mida tuli 4 ämbrit), peedid ja kaalid üles. Neid viimaseid õnneks palju pole, sest miskipärast nad ei taha mul suureks kasvada ja väikseid pole ju mõtet üles korjata, sest peale koorimist ei jääks neist midagi järele. Neid on mul kokku väike ämbritäis. Kaalikad koorin vast ära ja lõigun parajateks ühepajatoidu-tükkideks ja panen külma. Peedid peaks ära keetma ja osadest keedan purkidesse borši põhja, siis hea talvel suppi teha. Kraam selleks on juba varutud, laupäeval (tuleval), kui maale sõidame, keedan ära.

Eile käisin homöopaadi vastuvõtul. Võtan määratud ravimi sisse (eile-täna-homme) ja jään ootama. Nädal enne oppi (26.10) otsustan, kas lähen või mitte. Kas lükkan edasi või olen terveks saanud :P või vajan veel aega otsustamiseks. Põhimõtteliselt on mul ju riiklikus kliinikus aeg mai alguses, see ei kao kuhugi. Kuigi aeg on jube halb (aiatööd).

Täna käis meil varbamudija. Lisaks jalatallamassaažile teeb ta ka seljamassaaži, täna proovisingi seda. Väga lõõgastav oli, kuigi alguses päris valus ka. Tajusin alles laual, kui pinges mul õlavööde oli. Peale massaaži selg kuumas ikka korralikult. Õhtul peaks veel aurusaunas käima, siis on eriti tervistav nädalavahetus olnud :P
Tegelikult käisime eile ka saunas - venna juures. Olid sauna ristsed, st vastvalminud sauna esimene korralik leilivõtmine. Nende uus saun on väga ilus, kuigi natuke pooleli veel, aga selle pisiasjaga oleme me harjunud, väga kodune tunne :D

Sügistööd

Võtsin end kokku ja läksin õue - aeda. Panin rooside vahele maha 12 hüatsinti. Ilusad, onju! Sry pildi kvaliteedi pärast, aga see on rohkem sortide salvestamiseks kui silmailuks :P Kui paki peal kirjas poleks olnud, siis mul küll poleks pähe tulnud neid nii sügavale kaevata (10-15 cm). Ja siis maasikapeenrasse sokutasin paarkümmend (tali)küüslauguküünt. Ka need oleks ilmselt külm ära võtnud kui neid oma äranägemise järgi oleksin maha pannud. Õnneks helistasin emale ja sain teada, et needki oleks mõistlik nii 10 cm sügavusele peita.
Porgandite, kaalikate ja peetide ülesvõtmist pole vist ka enam kuhugi edasi tõugata. Üritaks homme hommikul... aga eks näeb :P

Ei tea, kas gladioolid ja daaliad (minu kõnepruugis jorjenid) peaks juba üles võtma (st nende mugulad)??? Ja Hollandi iirised ja anemoonid?

Kui olin viimase küüslaugu maha pannud, oli taevas selline nagu viimaselt pildilt paistab ja napilt peale tuppajõudmist hakkas ka sadama. Mõne aja möödudes oli vihm möödas, vikerkaar taevas ja varsti jälle päike väljas. Tegelikult on meie sügise vaheldusrikkus ja värviküllus superilusad. Eriti toast läbi akna vaadates :P

Tahaks magada

Magasin küll 22.30-7.30, aga tahaks veel. Eks oma osa mängib ka sellele eelneva öö sisuliselt vahelejäämine, aga üldiselt on ka kuidagi väga kesine olemine. Kas tõesti mandlitest? Kuigi pean tunnistama, et kui augusti lõpus, septembri alguses tundsin tihtipeale mäda maitset kurgus, siis seda pole viimasel ajal olnud. Tuleval laupäeval lähen arst-homöopaadi konsultatsioonile. Räägin talle ära kõik viimasel aastal toimunud terviseasjad. Vaatame, mis ta kostab. Vaevalt, et ma nüüd mandlite lõikuse osas ümber mõtlen, aga hea olekski ta käest uurida ka võimalusi kiiremaks ja paremaks taastumiseks peale oppi. Operatsiooni aeg on 30. oktoober.

Täna on lasteaias koosolek.
Ja nüüd lähen Tõnise korjatud seeni marineerima :)

Muutused aias

Aeda on lisandunud üks õunapuu (Sõstraroosa) ja üks ploomipuu (Liivi Kollane Munaploom), millele on kevadel vaja tolmutaja kõrvale istutada. Valida on sinise ploomi ja kreegi vahel. Ämmale ja äiale väideti, et Emma Leppermann (roosa ploom) tolmutab kõiki kollaseid ploome. Mina aga mäletan, et mulle väideti, et mitte ja seda öeldi ka töökaaslastele, kes selle ploomi mulle kinkisid. Võta nüüd siis kinni! Aga pole viga, kirsside ja ploomide rivvi mahub veel mitu puud, niiet küll see ploom omale tolmutaja saab :) Siis veel on uus tuhkurenelas Grefsheim ja roos Red Triumph.

Ka on kerkinud kasvuhoone :) Kasvuhoone veel päris valmis pole, meheraas ehitab vastavalt võimalusele (viimastel nädalatel pole võimalust, st aega, eriti olnud :). Kevadel paneme kile peale ja käib küll mõned aastad. Hiljem peaks temast ikka (pleksi)klaas-kasvuhoone saama.

Täna oli lõpuks võimalus ka aias midagi ära teha. Kiired asjad (st vaaritamised) toas olid selleks korraks tehtud ja ka ilm oli tore. Korjasin ära viimased kurgid ja tühjendasin peenra taimedest, kiskusin üles herned, mis ei eraldunud tugivõrgust üldsegi mitte raskesti ning samuti ärakuivanud tillivarred ja õitsemaläinud salati. Veel jõudsin kolmandikule vaarikatele puistata kokkukorjatud muruhaket. Viimasel niitmisel palusin äial ühe kogujatäie sinna maha kallata. Kahjuks sellest kõigile ei jätkunud ja nüüd pean käsikäruga metsa äärest haket juurde tooma. Plaanis on vaarikatele tuua maalt ka kõdusõnnikut, kuna nad on kidurakesed (eriti just need, mis on ostetud puukoolist, isa juurest toodud on normaalsed). Loodetavasti plaan realiseerub veel enne talve. Sel viimasel pildil on näha meie "väike" muruplats :P

Selle nädala märksõnaks

... on vaaritamine. Kõigepealt esmaspäeval kuumutasin miski 20 liitrit õunamahla, mille isa pühapäeva õhtul tõi (40 liitrit sai toorelt ka sügavkülma pandud). Teisipäeval ja kolmapäeval said purkidesse ja sügavkülma nädalavahetusel korjatud seened. Seenesaak oli sel korral tunduvalt parem kui eelmisel korral (2 nädalat varem). Homme õhtul sõidab mees lastega taaskord maale. Teisipäeval, kui ta kukeseeni oli sunnitud hakkima, ta küll arvas, et aitab selleks aastaks, aga usun, et see on tal homseks üle läinud ja laupäeval siirdub jälle rõõmsalt metsa. Pealgi, metsaskäimine ongi seenetegemise kõige toredam osa (isegi toredam, kui söömine ;), kõige hullem on puhastamise etapp, aga seda saab ta vältida näiteks sellega, kui korjatud seened oma vanematele või mu vennale, kes ka sinna seenele sõidab, ära annab :) Niiet usun, et lõpuks on kõik rahul, kuigi mingi osa seeni võiks ta ikka koju ka tuua.
Aa, ja ise ma sel korral kaasa ei lähe, kuna pole aega :P Olen koori tegemistega hõivatud :)

Eelmisel nädalal

... ei jõudnud ma ei loodetud aia- ega õmblustöid sooritada. Osadel päevadel võõrustasin külalisi, reedel sõitsime ära maale ja nii saigi aeg otsa. Aaa, ja peale toredate kingituste sain veel meeneks 2 lisakilo :P Oma viga muidugi, aga nõme ikkagi :D

Õmblemisest

Kuskil augusti lõpus tuli mul hirmus tahtmine õmmelda. Pole seda päris ammu teinud (v.a. mõned mehe püksid parajasse pikkusesse vmt). Sirvisin Burdasid (ämmal on ca 15 aastakäiku, ma piirdusin kahe viimasega :), kirjutasin üles, millist riiet kui palju mul vaja on ja läksid kangapoodi. Leidsin üht ja teist. Sellist sihiteadlikku ostmist polnud ma varem teinudki, pigem niipidi et mingi kangas hakkas meeldima, ostsin ära ja siis kodus vaatasin lõike jne, sel korral olid lõiked välja vaadatud ja seejärel otsisin kanga.

Hakkasingi suure hooga omale seelikuid õmblema, ühe sain valmis ja teise välja lõigatud... Möödunud nädalal aga jätsin asja soiku, mitte seetõttu et siiber oleks saanud, päris tore ja põnev oli üle pika aja, kuid võtsin Kirke toa kardinad "vahele". Et laupäeval oli külalisi oodata, oli suurem motivatsioon see mitte nii põnev töö ära teha. Kangas oli juba kevadest olemas. Reede pärastlõunaks said kardinad ette :P Ema kinkis mulle ka kaltsuvaiba, mille Kirke tuppa maha panime ja nüüd on nii armas tuba, kohe palju-palju hubasem kui seni.

Kui nüüd uuel nädalal sajab, jätkan oma seelikute, topi ja kahe pusaga.

Kui on ilus ilm, tahaks aias toimetada - herned üles kiskuda (mis vist polegi nii kerge, kuna nad on aiavõrgu külge ennast kenasti kinni kasvanud :P), hüatsindid maha panna, roosid ära pritsida (neid on mingi hallitus vmt tabanud). Siis tahaks ma veel uue aiamaa plaani teha, kuna kavatsen järgmisel aastal peenrad teistpidi teha (praegustega risti). Praegu on hea peenarde ligikaudsed laiused ära mõõta ning uuele plaanile ära märkida, ka on värskelt meeles, kas, mida ja kui kui palju maha panna.

Aa, ja sünnipäevaks sain ka kaks ploomipuud - kollase ploomi "Ontario" ja roosa "Emma Leppermanni". Mu suurim soov oli küll Liivi kollane munaploom saada, aga ju seda siis ei olnud puukoolis. Eks ma uurin talve jooksul, mis see teine endast kujutab, kas soetame kevadel kolmanda ploomi veel või mitte. Täna said nad kenasti istutatud ja loomade kaitseks ka võrgud kohe ümber :)

PS! Kolmekilose roogitud lõhe fileerimine ja soolamine on päris tükk tegemist, eriti kui teed seda esimest korda ja nüri noaga :P Aga tulemus oli seda kõike väärt ;)

Uus toakaaslane

Selline ta siis on. Mehe arvates väike... Ta oleks kohe tahtnud osta seda, mida ta algselt plaanis (oli äkki 55 tolli?), kuid mis praegu väga palju maksab. Mõne aasta pärast maksab ta umbes poole vähem ja siis on mõistlikum teda osta. Ma isiklikult usun, et mõne aasta pärast me uut telekat päris ostma ei hakka (kui me vahepeal just lotomiljonäriks ei saa, ostaks vaid keegi lotopiletit ;).
Tuleb muidugi möönda, et seinale mahub ju suurem ära küll :P Ja kui me kunagi mööbli ostmiseni jõuame, siis telekaalune kapp on tammepuust ja veidi pikem.

Sügis

Juba ongi september käes.
Kirke alustas uut lasteaiahooaega, tegelt juba 24.08. Kolmandal päeval jäi magama ja on väga tubli. Lausa rõõm on näha, kuidas hommikul kilgates lasteaeda minnakse. Ei mingit nipitamist ega "boonuste" väljamõtlemist enam. Nt eelmisel reedel tahtsin lapsele lühema lasteaia päeva teha, et lähen kohe peale viimast sööki järele (kl 4). Kohale jõudes teatati mulle, et tahan õues mängida, nii me siis mängisimegi veel tunnikese lasteaia hoovis. Grete oli muidugi ka väga rahul. Mis on veel väga positiivne, et Kirke sööb lasteaias kenasti kõik kolma söögikorda. Ka hommikusöögi, mida ta eelmisel aastal ei teinud. Niiet hetkel oleme väga rahul!
Grete ei ole nii rahul, et õde kodus pole. Väljandab seda vinguva kõneviisiga. Hommikul on õnnetu, et tema õe ja issiga kaasa ei saa. Tegelt täitsa hea, et meil kohta pole, muidu äkki tekkikski kiusatus ta lasteaeda panna, kuigi hinges ma leian, et nii vara pole siiski hea. Muidu lasteaia nõudmisi ta täidab küll - sööb ise ja käib ka potil (mööndustega). Küll aga hakkame lasteaia juures muusikaõpetaja läbiviidavas beebikoolis käima (loodame, et lasua beebidega koos ei ole). Esimene kord on 9.09, eks siis paistab.
Väikest viisi toimetan ka aias. Ilmad on ju mõnusad olnud (mitte küll suve mõttes, vaid ikka juba sügise mõttes ;) ja siis ikka vaja Gretega õues olla. Aeg-ajalt korjan midagi (aedube või kurke), aga vaikselt olen juba ka koristustöödega algust teinud - lilled, mis õitsenud, ära kompostihunnikusse viinud, sama muude taimedega (esimene sats aedube, täna rookisin välja maitsetaimepeenralt piprarohu ja pealsesibula).
Nii need päevad mööduvad. Endal tuleb ka uue rütmiga harjuda, klapitada söögitegemist enne ja pärast lasteaiaskäiku jne.
PS! Eile ütles üles meie 13 aastat vana telekas. Hästi imelikult, hommikul töötas nigu muiste ja õhtuks oli elekter seest kadunud ja kõik. Täna peaks mees uuega koju saabuma. Ma küll pakkusin, et ärme ostagi uut, et nii palju aega jääks kõige muu jaoks, kui telekat pole, aga ta ikka ei tahtnud nii. Samas nii nõrk olen ma küll, et kui telekas olemas on, siis vahin mõttetuid filme ja saateid.

Käidud, oldud

Sedakorda siis maal käidud. "Saagiks" 12 purki aedoa-tomatisalatit, 9 purki ketšupikurke ja 15 purki värvikat köögiviljahoidist. Andis ikka hakkida. Õnneks purke pesi nõudepesumasin :P Seenele kahjuks ei jõudnud. Läheme uuele katsele, siis juba koos Tõnisega, 5.-6. september.

Eile sõitsin maalt otse suguvõsa kokkutulekule. Kõigepealt käidi vana-vanaema haual, kuhu ma sel korral ei jõudnud, kuna edasi mindi Pokumaale ja mul oleks edasi-tagasi sõitmine tulnud, kui oleksin ka Põlvasse surnuaeda läinud. Seega suundusin otse Pokumaale. Ega ma seal eriti ringi vaadata saanud, kuna olin Kirkele rääkinud, et seal on mängutuba ja tal oli kohe vaja sinna minna. Kui mängutoast ära läksime, siis enam matkarajale minna ei jõudnud. Aga mis seal ikka, küllap läheme lastega sinna kunagi tagasi, kui ka Gretele pakub Poku valmistamine suurema elamuse ning ta poolteisekilomeetrise matkaraja omal jalal läbida viitsib.
Peale Pokumaad sõitis kõik see mees (ca 50 inimest) tavapärasesse kokkutulekukohta. Söödi-joodi-tutvuti. Tutvumine tuli päevakorda, kuna sel korral oli kokkutulekule kaasatud vana-vanaema ühe õe järeltulijad. Mina polnud neist kedagi varem näinud. Mu ema põlvkond ikka teadis nendest oma põlvkonna esindajaid (ja ka vanemaid), aga minu-ealisi nägid ka nemad suures jaos esimest korda. Minu meelest oli hästi tore. Ja kuigi need sugulased on väga kauged, siis ikkagi on tore teada, et nad on meile sugulased.
Kuidagi on nii kujunenud, et mina tegelen ka sugupuuga. Sel korral sai vana-vanaema õdede ja venna perede sugupuud kõvasti täiendust, kuna esindajad olid kohal. Nüüd on mul kõva töö teha, et see kõik mingisse heasse süsteemi panna, et kõigil oleks hea aru saada, kes kust ja kelle kaudu sugulane on, kes kust põlvneb :)

Vihm, vihm, vihm

Nii siiber on sellest sajust. Samas jällegi kolmapäeval (12.08) Tormast toodud kirssidele (2 tk) on see väga hea. Nimelt võtsime üles kaks kitsede polt ära söödud kirssi ja asendasime need suurematega. Saab näha, kas ja kui palju nad põdema jäävad. Veitsa suured nad väljakaevamiseks olid, mistõttu juured said kõvasti kahjustada, kuid väiksemaid polnud ka võtta.
Vahepeal tegin kurke - hetkel on meil 28 0,7-liitrist kurgipurki, lisaks korjasin uue portsu aedube (sel korral pole vähem, st ca 7 liitrit).
Mõtlen, et imelik, et mul pole siiani pähe tulnud värske-hapukurke teha... Eile parandasin ka selle vea. Maitsenud veel pole, aga küll nad ikka head said :)
Uus nädal tuleb meil tegus. Kolmapäeval sõidan lastega maale, st Harglasse. Tahan mõned hoidised teha ja kui vähegi saan, siis tiiru ka metsas seenel käia. Mees jääb sedakorda koju, kuna tal on reedel tööpäev ja laupäeval sõidab ta töökoha suvepäevadele Naissaarele. Mina aga sõidan lastega laupäeval maalt otse oma suguvõsa kokkutulekule. Sel aastal on kõik pidulikum. Vähemalt on tunne teine, kuna vana-vanaemal on 100. sünniaastapäev.

Sookoll

Täna ja eile lõbustasin end muruniitmisega. Muidu käib meil äi murutraktoriga niitmas, aga sel korral niitsin käsimasinaga. Rannailmaga on muruniitmine tore vaheldus päevitamisele. Suurem osa on niidetud (niitsin vaid Grete une ajal, seega ca 2 tundi korraga), veidi on veel, selle kavatsen ka lähipäevil ära niita, siis ei pea traktoriga niipea tulema. Ainuke miinus asja juures oli sookollistunud jalad :P

Täienenud roosipeenar

Meie väikesele roosipeenrale lisandus 2 roosat roosi. Head sõbrad kinkisid need meile pulma-aastapäeval. Nüüd on meil kokku 5 roosi - 2 punast, 2 roosat ja 1 kollane (kollane on hetkel õied ära peitnud :). Perspektiivis, kui kivimüür valmis saab, on plaan roosipeenar suuremaks teha, umbes nii suureks, et mahub 10 erinevat roosi. Siis tahame kindlasti ka valget roosi ja eks paistab, milliseid veel. Kes teab, kaua need väikesed potiroosid üldse peenral vastu peavad. Mõnedel kasvavad nad hästi, teistel jällegi on kuuldavasti mõne aasta pärast välja surnud ja mõnel pole üldse peenras kasvama läinud. Mais ostetud punane on küll kenasti suuremaks kasvanud, ainult mingi hallitus on tal lehtedel, niiet pean teda veidi pritsima.

Aiasaadused

Väike ülevaade ka aias toimuvast.
Täna korjasin esimese saagi aedube. Ca 15 liitrit. Pole paha! Ainult, et ma ei tea, kes nad ära puhastab... ju ma ikka ise...
Porgandid on juba ammu nii suured, et toidu sisse oma porgandeid saab. Lastele peenralt õues närimiseks sai veelgi varem - vast juuli keskpaiku.
Kurgid on nüüd ilusad ja väikesed punnid on ka küljes, aga edenevad ikakgi visalt. Vaid 3 kurki olen saanud võtta ja needki sellised tillukesed. Kui nüüd sooja ilma peab, siis ehk saab midagi juba ka korjata.
Hernehekk on võimas. Kahju, et nii hilja enamus idanesid, alles nüüd hakkame herneid saama. Ideaalis võiks praegu juba teine peenar saaki anda. Aga no parem hilja, kui üldse mitte. Head magusad on nad küll.
Peedid-kaalid kasvavad omasoodu. Mõned peedid on juba täitsa suured, kaalikaid pole vaadanud. Redisepeenar on tühjaks tehtud. See on nüüd laste peenar, mida nad võivad rohida, kaevata, krablitada ja seda kõike teevad nad innuga.
Ka suvikõrvitsaga on sel aastal hoopis paremad lood, kui eelmisel. Esimene on juba täitsa suureks kasvanud. Pole raatsinud teist ära võtta. Kuna sort on sama, mis eelmisel aastal, siis oskan "edu" pandina välja tuua vaid nende tolmeldamise, mida teen alati, kui näen uusi õisi.

Üks ilus päev

... oli reede, 31.07. Naljatamisi nimetasime seda mehega pulma-aastapäeva tähistamise päevaks, kuigi "päris" aastapäev oli mõned päevad hiljem.
Me nimelt pole sellised erilised tähistajad. Viimastel aastatel on lapsed väiksed olnud ja kuhu sa neid siis ikka jätad ja tähistama lähed. Sel aastal oli võimalus nad päevaks koju mu ema seltsi jätta. Läksime siis lihtsalt kahekesi Tartusse ja kolasime ringi. Käisime kohtades, kus kahekesi on oluliselt mugavam käia, kui neljakesi.

Esmalt käisime puukoolis, et lihtsalt vaadata ja mõtteid koguda. Tahame talvel natuke mõelda aiakujunduse peale, võibolla mingi plaanigi teha, et mida ja kuhu. Praegu on nii, et kui mõni taim kingitakse, siis kõnnime mööda aeda ringi ja otsime kohta. Samas on maja ees haljastus veel pooleli (kuna kivimüür on vaja enne teha). Majaesise osas on palju mõtteid, aga jah, kõigepealt on vaja müür ära teha ja see on loodetavasti järgmise suve suurprojekt. Maja ette peaks tulema mitmete okaspuude eri vorme, roomavaid kadakaid ja mägimänd ja kanada ebatsuuga ja midagi ilmselt veel. Majatagusega on raskem, hetkel on ju suur-suur lage muruplats, ei oska nagu kuskilt otsast alustada, kuhu ja mida. Tegelikult, midagi siiski on juba paigas ka - nimelt mõtlesime välja, et terrassi äärde tuleb hekk, et aia poolt vaadates terrassi alla ei näeks ja nüüd valisime välja ka hekitaime. Selleks on Thunbergi kukerpuu "Harlequin". Ma küll ei imestaks, kui me vahepeal ümber mõtleme, kuna terrassi rajamiseni läheb veel mitu-mitu aastat, aga hetkel on otsus selline. Ühe taime ostsime ära ka ja panime kasvama, see jääb küll eraldi põõsana, mitte enam heki sisse.
Puukoolis sai lahendatud ka üks vana võlg mehe sünnipäevast, nimelt tõime ära oma viimase puuduoleva õunapuu (vanaema kinkis sihtotstarbelise ümbriku).

Siis käisime Maskus. Mul polnud olnud võimalust sinna varem sisse kiigata. Sain näha meile väljavalitud diivanit. Diivan on tõesti lahe ja ilmselt sobib meie tuppa väga hästi (kindluse mõttes peaks korra maketid maha panema, saaks parema ettekujutuse). Hinnast ma ei hakka siinkohal rääkima. Aga seda võin öelda, et MaSu aeg on hinna poole madalamaks toonud (kuna mees teab esimest hinda, mis sellel küljes rippus, siis on hea võrrelda) ja ka sellest praegusest hinnast lubati veel 10 % alet teha...

Siis võtsime väikese eine ja läksime kinno "Jääaeg 3" vaatama. Oli vaadatav, aga poleks olnud suur kaotus, kui ka vaatamata oleks jäänud. Lõpuks läksime sõpradele katsikule ja vedelesime saunas. Koju jõudes magasid lapsed magusat und ja nende vanaema oli päevaga rahul nagu ilmselt ka lapsed.

Laager Koorküla Valgjärve ääres

Eelmisel aastal ellukutsutud perede suvelaager sai sel aastal toreda jätku. Kõigepealt (talvel umbes) valiti selle aasta sihtkohaks Tündre järv. Kui emadepäeval Taagepera lossis söömas käisime, käisid kaks issit, kel mõlemal 2 last, kohta üle kaemas ja laitsid selle maha. Põhjuseks järsk vetteminek ning laagriplatsi puudumine (mets kohe järve ääres). Niisiis hakkasin uusi kohti välja pakkuma. Sõelale jäid (neti teel otsitud) Soontaga paisjärv, mille ühel kaldal on RMK metsaonn ja teisel kaldal telkimisala ning äia poolt pakutud Koorküla Valgjärv, kus nemad lastega omal ajal mitmeid kordi telkimas käisid.

Soontaga oli ilus koht. Paraku kajastus see ka selles, et mitu seltskonda seal juba telkisid ja see meile hästi ei sobinud (ülbikud, mis?). Sõitsime siis edasi Valgjärve äärde, õnneks asuvad need lähestikku, vahemaa vaid paarkümmend kilomeetrit. Seal ei leidnud me esmalt üldse õiget kohta üles, sattusime vastaskaldale, kus oli kellegi kohaliku heinamaa ja meeletu hord parme. Õnneks oli seal ka üks kalamees, kes meile teed oskas juhatada. Siis jõudsime väljavalitud RMK kohta. Teejuhiks oli meil Nukker Kukekese buss, mille juht otsustas kaunis suurest mudamülkast läbi sõita (sõiduautod jätsid selle osa seiklusest vahele). Läbi ta sealt sai ja tuvastas, et ka see koht on hõivatud. Tagasiteel aga seal augus ta lõpetas.
Proovisime, mis me proovisime (koguni kahe auto raket proovisime), välja me seda bussi sealt august ei saanud. Üks ekipaaž läks külla traktorit otsima, ülejäänud jäid metsa alla kaasavõetud näksimist hävitama (herneid, küpsiseid jmt). Iseenesest see peatus kulus juba ära küll, eriti lastega reisijatele, aga kas nüüd seda just vaja oli... ju siis oli!

Ei kulunud tundigi, kui kostus traktori mürinat. Traktoril polnud mingit probleemi buss välja vedada. Ja oh imet, traktorimees, kui kohalik inimene, oskas meid ka teisele sobivale platsile juhtada. See polnud küll RMK ametlik telkimisplats (puudus grillimisalus, lõkkepuud ja välikäimla), aga meile sobis väga hästi. Olemas oli lõkkekoht, järve viis väike purre, mille kõrval ka liivapõhjaga kohake, kus lapsed sulistada saanuks, kui oleks soojem ilm olnud. Mingi käimla moodi asja oli ka keegi varasem seltskond sinna ehitanud, niiet see oli ka lahendatud.

Ilmaga vedas selles osas, et ei sadanud. Viimasel õhtul imeväike sabin tuli, mis sundis asju kokku korjama, aga "ähvarduseks" see vaid jäigi. Traditsiooniliselt käisid mehed kummipaadiga kalal ja naiste ja lastega lõbusõitu tegemas.

Uue asjana mängisime sel korral ka lauamänge. Küll alles viimasel päeval enne kojusõitu, aga siiski! Pärastlõunal mängisime mängu "Elu on selline", mis osutus väga toredaks ja õhtul, kui lapsed olid kõigil magama pandud, mängisime "Aliast". Nalja sai paju!

Juulist augustisse

Märkamatult on juulist august saanud. Juuli lõpp oli meil tegus. Kõigepealt olime 26.-29. juuli perega laagris (matkaks ei saa seda ju nimetada, kuna me pesitsesime ühe koha peal), peale seda saime paar päeva kodus olla ja siis kohe sõit Kohilasse väikese sugulase esimesele sünnale, mis toimus täpselt meie kuuendal pulma-aastapäeval :). Teen neist südmustest järgnevalt eraldi postitused ka (nii kuidas mahti saan).

Nädalavahetus

Mina laagerdasin nädalavahetusel toreda seltskonnaga mere ääres. Kunda lähedal. Ilus oli. Kuigi see oli mu teine rattalaager, läbisin matka osa esmakordselt, kuna 2 aastat tagasi olin titeootel ja eelmise aasta matk jäi mul vahele. Sõitsime 50 kilomeetrit. Aega kulus koos mitmete vahepeatustega 8 tundi. Rohkem poleks enam jaksanud ka.

Kui ma siis ettearvatult väsinuna koju jõudsin, oli armas abikaasa ämbritäie mustikaid maalt kaasa toonud, kus tema lastega oma nädalavahetuse veetis. Iseenesest mustikate üle oli mul muidugi hea meel, aga "ajastus" oleks võinud parem olla :P Aga kes teeb see jõuab ja nii said marjad kenasti külma hoolimata minu väsimusest.

Mehel hakkas puhkus. Tore on perega kodus olla. Puhkuseprojekt on kasvuhooneehitus. Vundamendipostid on varsti valmis...

Maasikategu

Eile õhtul saabus mulle 20 kilo maasikaid. Tellitud oli väiksemaid ja keskmisi, kuna suuri mahub karpi vähe ja palju jääb tühja ruumi, samuti ei sula need suus nii kiirelt (meil on "komme" talvel marju külmunult süüa). Saime aga pigem keskmise ja suure marja. Ega sellest miskit katki polnud, sai lihtsalt rohkem toormoosi ja vähem terveid maasikaid karpi. Puhastamine läks selle võrra kiiremini ja kergemini. Ja kui magusad need maasikad oli... mmm... Väikesed abilised olid väga tublid, ehkki tüdinesid kiiresti :P

Imestus

Kui ma mais pikaksveninud lehtedega gladioole maha istutasin, olin täiesti kindel, et milleks seda kõike vaja oli. Lausa kahju oli vaadata kuidas nad tuules laperdasid. Aga nüüd, kujutate ette, esimene gladiool läks mul õitsema 10. juuli paiku. Koduaia mõistes on see vist päris varakult (samas, mida mina ka tean, pole ju kunagi enne ise neid kasvatanud). Arvatavasti paneb see mind imestama seetõttu, et minu jaoks seostuvad gladioolid augustiga ja seda eeskätt seetõttu, et minu kallil vana-vanaemal oli sünnipäev 26. augustil ning talle viisime/ viidi alati just gladioole. Kindlasti hooaja tõttu, aga need olid ka ühed tema lemmiklilledest.
Arvasin, et mu gladioolid on punased, aga hetkel kõik 3, mis õitsevad, on roosad. Kahel on veel õievarred juba suured, ülejäänutel pole veel näha.
Lisaks sellele arvasin, et kõik mu Hollandi iirised on tumesinised.

Ilmnes aga, et on veel erinevaid kollaseid, kollase-valge kombinatsioone.

Laulupidu

Olin ka mina seal - kaare all. Peale kümmet aastat pausi, st eelmine üldlaulupidu jäi mul vahele.

Lugesin siin ükspäev netikommentaare. Vaesest Sootsist hakkas kahju küll. Mina isiklikult jäin muusikalise poolega rahule. Ilmselt küll jah, et kui käputäis kutselisi koore oma kava esitasid, ei pruukinud see laulupeo mõõtu välja anda, lihtsalt nende kooride väikse koosseisu tõttu. Valikkoorid, usun, olid juba piisava massiga, aga noh, eks kui ise laulad, siis ongi juba õige asi ju, eksole :P

Aga see viibimise ja hilinemist värk oli ikka kreisi küll. Eriti hale oli lastest - mudilaskooridest. Kuigi jah, ei näinud ma, et lapsed ise oleksid nurisenud, neil oli kindlasti põnev ja puha, aga nende õpetajate nahas küll ei oleks tahtnud olla... Korra käis isegi mul peast mõte läbi, et 5 aasta pärast on mu vanem pliks juba 8,5-aastane ja võiks ka vabalt mudilaskooriga või laste tantsurühmaga kohal olla... Hetkel tundub mõte tore ja ahvatlev, aga eks aeg näitab.

Toimetamised

Olen üritanud viimastel päevadel hästi tubli olla. Tahan enne laulupeole minekut KÕIK korda teha-jätta, st. et aed oleks korras (sh uus peenar ubade külviks kaevatud ja ka oad külvatud), toad korras, pesu pestud-triigitud (muidu mul ikka koguneb triikimata pesu). Seda kõike seetõttu, et ämm-äi tulevad mehele appi lapsi hoidma (mees reedel tööl) ja siis neil hea rahulik lastega olla, pole tarvidustki midagi muud teha, ainult aegajalt toitu vaaritada. Äi küll muru niidab kindlasti ka, kui sõit juba siia on.
Tuleb tõdeda, et kui päike on väljas, siis mul asjad edenevad suht hästi (ma vist töötan päikesepatareide pealt :P). Ise olen aias toimetamisega päris pruuniks saanud. Kespäeval võtan tunnikese puhkust, et ka kõhupoolt "pruunistada". Lapsed on ka mõnusalt palju õues olnud - sulistavad vanni viidud veega, mängivad liivakastis, kiiguvad või "kaevavad" koos minuga maad (loe: talluvad minu kaevatud maa kinni ;). Niiet hetkel on elu ilus!

Jõesäng nr 2

Eile õhtul oli meil taaskord paduvihm, sedakorda koos äikesega. Ja jälle sain ma aiamaal mulda oma esialgsesse kohta tagasi kühveldada. Vähemalt äia tehtud traadist kaared kurkidel hoidsid ära järgmiste kurkide ära lömastamise, üleeile ju just istutasin uued kurgitaimed maha...

Aga vähemalt on mõned lilled aias õitsema läinud. Punane on kroonülane või teisisõnu anemoon ja sinine Hollandi iiris. Ilusakesed. Ootan juba astrite õitsemist, mulle tohutult meeldivad astrid. Kurb on ainult see, et siis ongi sügis käes. Hetkel on eriti nukker sellele mõelda, sest õigeid suveilmu pole ju praktiliselt olnudki...

Meie uus pereliige

Meil on nüüd kass - nimeta, hüüame teda Kiisuks. Kirke arvates võiks talle nimeks panna Džungel (ärge küsige, kust ta sellise nime peale tuli, ma tõesti ei tea!). Kass sai isegi omale oma toa :P (mees koristas tulevase sauna eesruumi ehitussodist puhtaks). Kuna põrand on valatud betoon, siis on kogu elamine seda tolmu jälle täis veetud. Oeh, vastik-vastik-vastik! Aga kuna meil on mingi ports hukkaläinud parketti (ajast, mil 100-liitrine akvaarium meie kodust äraolekul põrandale tühjenes ja parketi kummi ajas), siis mees paneb lähipäevadel selle sinna maha, niiet pool ruumist vähemalt peaks kaetud saama ning lastel tuleb siis mööda parketti kõndida...
Loomulkult on lubatud kassil ka toas olla ja enamasti ta seal ongi, aga et ta õpiks oma kastis asjal käima ja ta vahepeal "puhata" saaks, siis viime teda ka "oma tuppa" magama. Ja lemmikmäng on nüüdsest kassi vedamine nukuvanris või tema magama panemine nukkude hällis vmt...

Pudulojused

Ämm ja äi ostsid uue kutsu. Eelmisega juhtus jaanuaris õnnetus - sai veremürgituse ja suri. Tõug on sama - Berni karjakoer. Eelmine koer tundus rohkem toakoera moodi, see tundub veidi enam õuelooma moodi, vähemalt hetkel. Krutskeid täis on ta ka. Eriti meeldib talle Gretet hirmutada, jookseb Grete poole ja siis see väike inimene karjub südantlõhestavalt, sest tema mõistes läheneb ju suur loom :P Kirke õnneks koera enam ei karda, teeb vabalt pai, söödab jne.

Reedel ilmselt tuuakse meile kassipoeg. Grete on suur kassisõber, seda valget kassiema fännas ta täiega (väike ei anna end eriti kätte). Eks näeb, millise isendi saame, st millist iseloomu ta meile eksponeerib. Jääb vaid loota, et ta pole see, kes armastab mööda kardinaid ronida...