Peaks midagi kirjutama... võiks nii palju asju teha... aga ei viitsi. Või ei taha? Ei saagi aru. Ei, masendust mul pole, ainult tohutu laiskus. Ei tea, kas 4 aastat kodust elu on mind nii laisaks teinud? Tegelikult - loomult olen ma vist ikka kogu aeg laisk olnud, küll aga kohusetundlik ja lojaalne. Samas kodustes toimetustes see kohusetundlikkus mind eriti ei aita. Tegelikult kõik igapäevane on ju tehtud, a la nõud pestud, toit tehtud, toad kraamitud, aga et loeks või õmbleks või teeks midagi muud... vot selleks ei tule vaimu peale.
Aa, äkki sellest, et lapsed on viimasel ajal öösiti jälle mingeid trikke teinud. Gretel on mingi enese- või mina-avastamise aeg vist. Kisab läbi une, viskleb, lohutada ei lase... maga siis sellise kõrval. Vahel ronib natukeseks kaissu ja siis mõne aja pärast jälle oma voodisse tagasi. Ja siis Kirke, kes peale uinumist vähemalt korra voodisse pissib, mis teda absoluutselt üles ei aja ja siis umbes poole nelja ja nelja vahel käib vetsus ja tuleb vut-vut-vut meie voodisse ja kukub siis meie vahel siplema. Eks see kõik läheb varsti jälle mööda. Hämmastav, kui kiirelt inimene harjub heaga (sain siin ka mõned kuud öö läbi magada - päris õnnis tunne oli :P).