Kreeta 5.-12.10.2018, reisikiri nr. 1

Postitus tuleb jube pikk 😊, jõudu!
Sel korral oli sihtkohaks valitud Kreeta. Meile lihtsalt meeldivad saared - Küpros, Tenerife, Kreeta. Järgmiseks mõlgub ka üks saar mõttes, aga eks paistab, kas sinna sobivat pakkumist leiab. Kuna reisime kuuekesi, on meie strateegia  pikalt ette broneeritud paketireisid ehk siis kasutame varajase tellija soodustust. Seega juba novembrist hakkan järgmise sügise pakkumistel silma peal hoidma. Võtsime ka nõuks laste huvides järgmisel sügisel reisida koolivaheaja ajal, mis omakorda kergitab veidi hindu. Aga kindel on see, et kuskile me reisime ka uuel sügisel!

4.-5.10
Aga alustades algusest... sel korral võtsime reisi algusega Riiast ja et väljasõit oli pool kuus hommikul, mis tähendab pool 4 lennujaama minemist, käivitus eelmise aasta logistikaplaan. Kell 10 õhtul autosse, 1 paiku lennujaama parklasse, kus siis ööuni poole 4ni. Ärasõidu päeval isegi kaalusime, et võiks startida kell 9, kui selleks ajaks valmis jõuame. Jõudsimegi ja lapsed olidki juba autosse istunud, kui abikaasa avastas, et maja torustikus on taaskord õhk! See probleem tekkis mitmed päevad varem, kui torufirma meie läheduses mingeid torutöid teostas ja suur hulk õhku mingil põhjusel torustikku sattus. Ärasõidu hommikul küll tundus, et probleem on lahenenud, ent vahetult enne startimist oli see siiski naasnud. Muidu ju poleks sellest ehk midagi, aga maakütte tsirkulatsioonipump võib õhu sinna sattudes kuivale jääda ning rikki minna, mis omakorda võib muid hädasid kaasa tuua. Seega, nagu te juba aru saite, siis kell 9 me ei startinud.
Kella 10ks oli abikaasa järjekordse kantmeetri vett turtsuvatest kraanidest välja lasknud ja jäime lootma, et vast sai niipalju korda, et midagi vähemalt rikki ei lähe. Nii asusimegi veidi mureliku südamega Riia poole teele.
Ei jõudnudki veel pikalt sõita, kui tuli välja, et kummalgi polnud meeles üle kontrollida ärasõidu kellaaega. 3 päeva enne reisi saad alati teate, et 24 tundi enne reisi peaks lennuaja ise üle kontrollima. Ma küll väga ei muretsenud, sest üldiselt kui midagi muutub, siis saadetakse ka vastavasisuline meil, aga veidi ikkagi hakkas närima. Neil hetkedel oled tänulik, et meil on nutitelefonid ja internet igalpool. Võtsin siis lingi lahti ja mida ma Riiast väljuvatest lendudest ei leidnud, oli meie lennunumbriga reis. Otsisin veel ühte- ja teistpidi, ikka ei midagi. Kuna pidime Valgas nagunii tankimise peatuse tegema, võtsime nõuks helistada. Esimene number muidugi ei vastanud, järgmiseks leidsin mingi Leedu koodiga Novatoursi numbri (nende firma paketireisiga oli tegu) ja ennäe imet!, sealt tõstetigi kell 11 õhtul toru. Saime teada, et see on üsna tavaline, et Riia lennujaam tšarterlende oma väljuvates lendudes ei näita. Päris huvitav olukord, kus reisibüroo saadab sulle kirja, et kontrollige kindlasti lennuaega, ent jätab mainimata, et ärge muretsege, kui te oma lendu sealt ei leia.  Telefonile vastaja ise oli väga reibas ja ütles, et kui mingit kirja muutuse kohta tulnud ei ole, siis on kõik nii nagu planeeritud. Järgmiseks korraks jälle targem !
Edasine sõit sujus viperusteta, väikesed olid juba ammu enne seda unne suikunud, suuremaid painas väike reisielevus ning nemad kustusid peale Valgat, ise tukkusin ka veidi. Pool 4 hakkasid kohe mitu telefoni autos äratama. Kõik olid kohe ärkvel, kompsud kaasa ja lennujaama. Tuleb tõdeda, et Riia lennujaama turvakontroll oli üks nõrgemaid, mida me näinud oleme. Tõnis ei pidanud fotokotist mitte midagi välja võtma, kui mujal on enamasti tulnud kõik objektiivid eraldi välja tõsta. Samas me absoluutselt ei kurda, päris mugav, kui seda kõike tegema ei pea, mul jäi isegi tahvel kotti. Kõik lennujaamaprotseduurid läbitud, natuke ootamist ja juba oligi pardaleminek.
Meie suureks üllatuseks ei kustunud kumbki väikestest lennusõidu ajal ära, alles teel hotelli, jäi poja bussiistmel tukkuma. Ja juba pool 11 olimegi hotellis. Hotell oli väga mõnus ja vastuvõtutöötajad väga sõbralikud ja abivalmid. Küll aga oleks kivi visata Reisieksperdi kapsaaeda, kes meile selle reisi vahendas. Nimelt, kui eelmisel sügisel broneeringut tegin, oli mul valida sama hinna eest kahe võimaluse vahel, kas 2 standardtuba või 1 kahetoaline peretuba. Uurisin spetsiaalselt, et kas on kindel, et kui võtan 2 standardtuba, et siis saan need kõrvuti ja neil on uks vahel, mille saame lahti teha. Lubati, et on! Hotelli jõudes aga selgus, et neil polegi selliseid tube, millel uksed vahel oleks. Kui mulle reisibüroo oleks kohe seda öelda osanud (nad võiksid seda ju teada või kui ei tea, võiksid hotellist enne lõpliku broneeringu tegemist üle küsida), oleksin ma loomulikult peretoa võtnud. Kahe toa kasuks otsustasin sellepärast, et kuna toad pidid ühendatud olema, andis see põrandapinda juurde ja seda pole 4 lapsega reisides kunagi liiga palju.

Esimene lõunasöök hotellis,
mil oli tunne nagu õhtu oleks,
sest hommik algas ju pool 4 :)

Saime siis teada, et ühendatud tube neil pole ja nad püüavad leida toad, mis on võimalikult lähedal, st polnud kindel, et isegi kõrvuti toad saame. Küll aga pakkusid nad abivalmilt välja, et mitte samal päeval, aga järgmisel, saaksid nad meile peretuba pakkuda. Selle teadmisega saime oma esimese toa kätte, paigutasime asjad sinna ja läksime lõunasöögile, peale mida suundus meid turvaliselt lennujaama sõidutanud perepea unevõlga likvideerima ja mina lastega basseini. Pärastlõunal saime kätte ka oma teise toa, see oli meie toaga samal koridoril, vaid üks tuba vahel. Kui suuremad piigad seda nägid, tegid nad kiire otsuse, et nende poolest pole toavahetust vaja, nad julgevad seal küll kahekesi olla ja on meile piisavalt lähedal. Nii siis jäidki 2 tuba - meie väikestega neljakesi ja suurematel piigadel oma tuba.

Meie toa rõdult vaade järgmisele majale

Hotell ise koosnes kaheksast erinevast neljakordsest majast ning valida oli kolme restorani ja mitmete snäki- ja joogibaaride vahel. Mulle Vahemere köök väga meeldib. Olgugi, et paljud toidud ujuvad oliivõlis, ei sega see üldse ja erinevat moodi valmistatud ja serveeritud köögivilju oli mõnusalt palju.

6.10
Võtsime sel aastal nõuks olla rohkem niisama (selle tõttu langes valik ka rohkemate tegevusvõimalustega hotellile) ja ainult natuke ringi vaadata (erinevalt Tenerifest, kus iga päev oli väljasõit). Jälgisin ka ilmateadet ja kõik prognoosid lubasid reisi algusesse ilusamaid ilmasid, kui viimastele päevadele, mistõttu planeerisime rendiauto võtta kolmapäeval.

Jupike lastebasseini

Reisi teisel päeval ehk laupäeval käisime peale hommikusööki kohaliku kaubandusega tutvumas ning peale seda oli lihtsalt lebotamine. Suuremad piigad käisid vaatasid ka kohaliku veepargi torud üle ja mina olin rannas, aga kuna meie seas mererannas ujujaid ei leidu, siis kolisime peagi kõik tagasi hotelli lastebasseini äärde. Kusjuures meie toad olid just selles majas, mis oli selle lastebasseini vastas ehk et mugavaim, mis meie jaoks olla sai. Selleks õhtuks broneerisime eelmisel päeval kohad Aasia resotrani. Korra oli seal tore ära käia, kuid nii suurt elamust sealt ei saanud, et korrata oleks tahtnud.

7.10

Tehnika valmis, spurt ja nii sünnibki
perepilt

Pühapäev oli jälle tõeline puhkepäev. Pärast hommikusööki väike jalutuskäik kaubandusse ja siis aina vesi, päike ja Vahemere toit. Õhtusöögile läksime sedakorda Kreeta restorani. Kuna see jäi veepargi alale otse rannas ja meil oli plaanis enne õhtusööki just mere ääres perepilte teha, siis sobis see eriti hästi. Tahtsime ka näha, palju ta erineb nö hotelli põhirestoranist. Oli küll veidi enam rahvuslikke toite lisaks rahvusvahelisele menüüle. Lastele on vist kõikides sellistes hotellirestoranides tänapäeval lastenurk, nii et ka nemad ei jää söömata, kui Kreeta toit pole see, mida nad süüa tahavad. Sealne valik ja asukoht meeldis meile ja nii otsustasime kohe, et ka teisipäeva õhtul einestame seal.

Kreeta restoran on nende palmide taga

8.10
Jõudis kätte minu Santorini päev. Selle päevakruiisi Kreetalt Santorinile kinkis mulle abikaasa sünnipäevaks, mistõttu ma käisin seal üksi. Koos oleks muidugi toredam olnud, aga kuna me võõral maal oma lapsi kellegi hoolde ei usalda ja lastele poleks see pikk päev laeval-bussis midagi pakkunud, siis sel korral sedasi.

Muidugi olin ma oma peas kõik välja mõelnud, kuidas see olema saab. Ette sõidab laev või praam, millel on päikesedekkidel lamamistoolid päevitamiseks, kus ma rahus 3 tundi päevitada saan. Reaalselt sõitis ette selline praam, mida oleme harjunud Soome liinil nägema. Ei saa öelda, et päikesedekki olnud ei oleks, aga toolid polnud päevitamiseks sobilikud.
Sel korral sellest midagi muidugi ei olnudki, sest merel oli suur tuul ja hoolimata täispäikesest, õues istudes jopet seljast võtta ei tahtnud. Seal tuule käes oli tegelikult väga mõnus istuda ja rahus mõtteid koondada. Nii saingi selle reisikirja siiani kirja panna. Mõnus aeg iseendaga olemiseks.

Päikesetõus Heraklioni sadamas
ca kell 7

Tagasiteel Kreetale kirjutan Santorini-muljetest. Aga kuna sõiduga läheb veel aega, panen kirja ka edasised plaanid. Nagu juba enne mainisin, kasutasime ilusamaid ilmasid basseinides sulistamiseks ja kehvemateks ilmadeks on plaanis väljasõidud. Homme, so teisipäeval, kui kohalike jutu järgi on "viimane ilus ilm" (ilmselt enne 3-päevast vihmaprognoosi), läheme ekspromt seilama. See tuligi täiesti etteplaneerimata. Nimelt läksin eile täpsustama kohta, kust ma hommikul kell 5.55 bussile saan, kui silmasin ekskursioonimüügi letil seda pakkumist. Purjepaadiga 4,5 tundi merel, ujumis- ja snorgelamispeatus meres asuva koopa juures.
Kolmapäevaks rentisime auto. See tuli sellest, et tahtsin tellida ekskursiooni (juba kodus olles), mis hõlmaks Amazonas Pargi külastuse ja Agios Nikolaose linna külastust koos sub-marine laevasõiduga, aga kui tellima hakkasin, sain teada, et oktoobris kahjuks seda enam ei pakuta. Kuna aga usun, et lastele oleks sellest palju rõõmu (käisime hiljuti Tallinna loomaaias ja väikesed olid vaimustuses), ei jäänudki muud üle, kui ise selline väljasõit korraldada.
Neljapäevaks bronnisin juba Eestis ära Heraklioni ja Knossose külastuse. Suuremad tahtsid Knossost näha ja mina leidsin võimaluse.
Reede hommikul saame rahulikult ärgata, süüa ja pakkida, sest transfeer peaks olema nii 11-12 paiku, selle peame veel täpsustama, sest infotunni, kus sellest ja muust räägiti, magasime me esimesel päeval lihtsalt maha.
Nüüd aga Santorini paistab ja aeg klõpse teha.