Mis nendest maikuu tegemistest ja kodu 10 ehitamistest saanud on?

Väike postitus ka selle kohta, kuidas ehitamised edenenud on. Laias laastus garaaž on katuse alla ja üldiselt sellisena ta üle talve jääbki. Kivimüür on laotud, tagant täidetud, aga maakivikate lükkus garaaži ehituse tõttu edasi. Pildid on tehtud 18.10 ja räägivad iseenda eest. Võiks veel mainida, et kogu see nädal peale Kreeta reisi on olnud tohutult mõnus, soe ja päikseline. Pole just tavaline, et Eestis on oktoobri keskel 15-17 kraadi sooja. Lihtsalt imeline :)

Kuna krunt on meil päris suure
kaldega, tekkis garaaži vasakusse
äärde korralik kõrguste vahe. Kuidas
teisiti seda ikka lahendada, kui
kevadel rajatava kiviktaimlaga :)

Päris keeruline oli neid kaari
pildi peale saada

Kreeta 5.-12.10.2018, reisikiri nr 3.

Teisipäev, 9.10

Selline armas purjekas, tol
päeval küll purjeid ei heisatud

Jõudis kätte seilamise päev. Kuna see ekskursioon oli keset päeva ehk et algusega kell 11, võttis abikaasa nõuks peale hommikusööki minna ära osta suveniirid, mis varasematel jalutusringidel silma olid jäänud. Nii jagunesimegi mina väikestega hotelli mänguväljakule ja suuremad abikaasaga shoppama, et kõigil oleks mõnusam.

Kell 11 oligi väike mikrobuss meil hotelli juures järel, et meid kohaliku linnakese (Hersonissos) sadamasse viia. Olime kohal juba pool tundi enne väljakuulutatud väljasõiduaega. Kõik olid elevil, päike paistis, tuul sasis juustes ja meeleolu oli hea. See väike pisiasi, et väljusime pool tundi peale väljakuulutatud aega, häiris vist kõige rohkem mind. Aga varajaste saabujatena olime mõnusalt end laevaninas sisse sättinud ja nautisime olemist.

Koobas

Kui ükskord sõitma hakkasime, said lapsed tõelise elamuse osaliseks. Eelmisel aastal Tenerifel väikese jahiga merele vaalu vaatama sõites selliseid laineid ei olnud. Nüüd aga avamere poole sõites oli mõnus laine vastu, mis kiigutas korralikult üles-alla. Nii meie suured kui väikesed lapsed kiljusid rõõmust ja mingit hirmu kellelgil ei olnud, mis oli isegi veidiüllatav mu jaoks. Väga-väga lõbus oli.

Sõit mööda rannikut

Peagi jõudsime esimesse ujumis- ja snorgeldamispeatusesse Saint George'i lahte merekoopa juurde. Meie kambast kasutas ujumisvõimalust vaid Kirke, teised pole suuremat sorti veeloomad. Mina püüdsin päevitada, mis pilves ilma ja tugeva külma tuule tõttu eriti hästi ei õnnestunud ja teised nautisid niisama olemist. Selles peatuses pakuti ka lõunaeinet -  grillitud kanafilee salati ja saiaga. Edasi sõites lapsed juba ootasid suuri laineid, aga piki rannikuäärt sõites neid eriti polnud. Malise kuurorti juures oli teine ujumise- ja snäkipeatus, eelmisest lühem. Tagasiteel saime veelkord suured lained ja paadilt lahkusid kõik rõõmsate ja lõbusatena.

Teine peatus Malia juures

Õhtusöök ootas meid Kreeta restoranis enne mida käisime pere ääres perepilte tegemas.

Kolmapäev, 10.10

Teel ahviparki

Nagu esimese reisikirjas kirjutasin, võtsime väljasõidu trajektooriidee ekskursioonilt, mida veidi kohandasime. Alustasime Kreeta ainukese loomapargiga. Väike armas eraomanike ahvi- ja papagoipark - Amazonas Park. Park asus mägedes ja saime juba veidi serpentiinidel sõitmise tunnet tunda. Pargiala ei olnud suur, aga oli väga kena ja suurepäraselt haljastaatud ning hooldatud. Suuremad lapsed ootasid kannatamatult, millal juba ahve toita saab. Selleks, et toidetavate leemuriteni jõuda, läksime aga läbi makaakide aia. Enne minekut loeti sõnad peale, et hoidke oma puuviljatopse makaakide eest varjul, sest nad on kärmed näppajad. Naersime omaette, et teevad vist nalja, aga ei hakanud katsetama. Kui leemurid toidetud said ja läbi makaakide aia tagasi tulime, olime aga tunnistajaks olukorrale, kus makaak näppaski ühelt meesterahvalt allesjäänud puuviljad ja neid mõnuga nosima põgenes. See oli väga naljakas!

Peale ahviparki suundusime Agios Nikolaousi linnakesse, kus mul oli kella ühesele laevasõidule piletid broneeritud. Saime ahvipargist minema hiljem, kui olime planeerinud, ent aega tundus veel piisavat, siis aga tegime väikese auringi enne kui õigele teele saime ja lõpuks parkisime end alguses valesse sadamasse. Seda saime teada laevaomanikult, kui neile helistasime,e t me tuleme, ent jääme pisut hiljaks. Aga tundus, et neil polnud plaaniski päris sel ajal välja sõita, kui välja oli kuulutatud. Nad võtsid väga rahuliklt, juhatasid meid õigesse sadamasse ja kui me siis mõned minutid peale ühte jooksuga kohale jõudsime, saime aru, et me pole isegi mitte viimased, keda oodatakse.

Rannikuäärne hotell - üks paljudest

Makaak oma "ohvrit" ootamas

Laev väljus 13.15. Merealune maailm on armas jälgida, aga 40 minutit selleks on ehk veidi palju, kui see pole eriti vaheludrikas. 40 minutit vaatasime klaasidest mereelu ja tagasiteel olime päikesedekil, kus sai imetleda linna lahe poolt.  Vaated olid lummavad, aga tuul mere peal taaskord väga suur. Laevameeskond isegi käis ütlemas, et hoidke palun väiksemaid lapsi kinni :)

Pärast laevasõitu tegime mõnusa eine rannaäärses kohvikus ja edasi sõitsime Elounda ja Plaka poole. Bussireisil poleks me ilmselt sellele teele sattunud, aga seda soovitas meile autorendi töötaja. Tee kulges mööda mäekülge vaatega sellele samale lahele, kus me just olime laevaga käinud. Nüüd aga nägime seda kõike kõrgelt. Imeilus!

Kuna nüüdseks oli nö "kohustuslik programm" läbitud, väikesed olid end autos juba unne sättinud, siis võtsime nõuks mägede poole sõita. Midagi muud ma ei osanud GoogleMapsi sihtkohaks panna kui Spathi/ Dikti. Kodus eeltööd tehes oli silma hakanud, et see on mägi keset saart. Nii siis panime sihtkoha paika ja hakkasime vaikselt liikuma. Nüüd ilmselt nägime me kõige enam seda nö ehedat Kreetat, väikeseid räämas mägikülasid ja kõrbenud maad. Aga samuti meie jaoks kõrgeid mägesid ja avaraid vaateid. Ühel hetkel avastsime end olukorrast, kus Maps ütles, et sõitke otse edasi, aga meie jaoks seal autoteed ei olnud, nagu kitserada oleks olnud. Kuna olime selleks ajaks juba poolteist tundi seigelnud, mõtlesime, et aitab kah, panime sihtkohaks oma hotelli, tegime tagasiteel veel nii kõrgelt kui saime panoraampilte oma kuurortist ja olime planeeritust veidi varem hotellis tagasi.

Päeva lõpetuseks vaade mägedest Hersonissose, Stalise ja Malia poole

Viimase õhtu tuuline meri Kreeta restorani terrassilt vaadatuna

Neljapäev, 11.10
Nagu varem kirjutasin, pidin sel päeval suuremate lastega Heraklioni ja Knossost külastama. Aga nii see siiski ei läinud. Teisipäeval (9.10), sain sellise kirja:
"Unfortunately the tour to Knossos and Heraklion has been canceled for Thursday due to the strike at the archaeological sites of Greece. Would you like to do this tour on Friday 12th of October?"
Nojah, olin neile sunnitud vastama, et aitäh pakkumast, aga reedel lendame me juba kodu poole. Nii jäigi meil Kreeta pealinn ja kuulsaim vaatamisväärsus nägemata.
Enam ei hakanud uut väljasõitu ka otsima. Ilm polnud küll eriti päikseline, aga tegime peale hommikusööki suurematega pikema shopingu ja pärast seda vedelesime lihtsalt basseini ääres. Olime kohe nii laisad, et ei viitsinud isegi lõunasöögile minna, kasutasime snäkibaari võimalusi - lapsed sõid pitsat, friikaid ja puuviljasalatit ja mina Kreeka salatit. Abikaasa küll loobus sellest suurepärasest võimalusest ja läks üksi restorani. Viimasel õhtul käisime taaskord Kreeta restoranis, kuna seal lihtsalt oli nii mõnus.

Reede, 12.10
Tagasilend oli planeeritud ülimõnusale ajale, kell 3 päeval. Bussi tuli meile järele kell 11.50. Hommikul jäi aega rahulikult hommikusöögil käia ja kohvrid pakkida. Aga nagu ikka, poleks ju tegu meie reisiga, kui kõik läheks nii nagu planeeritud :). Kell 3 ootas lennukitäis rahvast endiselt ootesaalis ja mingit infot viivituse põhjuse ega kestuse kohta ei jagatud. Veidi peale poolt nelja lasti väravast läbi ja lennukile jõudes nägime, et tegu pole SmartLynxi lennukiga, mis pidi seda lendu teenindama. Ju siis oli mingi tehniline rike või muu probleem. Ent kui lõpuks lendu saime, jõudsime kenasti Riiga ja lõpp hea kõik hea!

Lühikokkuvõte kogu neist pikkadest kirjadest aga on see, et hoolimata kõikidest neist juhtumistest, oli meie reis mõnus, tore ja soe. Mulle isiklikult meeldis Kreeta väga ja tahan sinna kunagi kindlasti tagasi, nii kevadel, suvel kui sügisel :)

Kreeta 5.-12.10.2018, reisikiri nr. 2, Santorini

Olen tagasiteel Santorinilt Kreetale. Õues on juba pime, kuigi kell pole veel kaheksagi. 18.15 asus praam Kreeta poole teele, just nö kuldse tunni ajal, mil 18.45ni päikeseloojangut pildistasin ja filmisin, siis sõin õhtusöögi ja nüüd on veel parasjagu ligi 2 tundi aega randumiseni.

Milline see päevakruiis siis oli? Teistsugune, kui ma arvasin.
Kas ma kahetsen, et läksin? Absoluutselt mitte, ei sekunditki!
Ilmaga selles mõttes vedas, et oli päikeseline, sellist lauspäikest meil ühelgi hotellis veedetud päeval ei olnud. Küll aga oli merel ja mere ääres rannas suur tuul, mis tegi ilma jahedaks. Aga pildistamise mõttes on hea, kui on päikseline, pildid tulevad ilusad ja päikeseloojangu praamil saime ka nö täie raha eest.

Mis Santorinit ennast puudutab, siis Oia nö postkaardi-linnaosa oligi täpselt selline nagu piltidelt paistab. Selle tõestuseks minu tehtud pildid ka siia. Õhkkond oli seal ka kuidagi hästi mõnus - rahulik ja sõbralik. Kuna käisin ka mõnda suveniiri otsimas, küsisid päris mitmed, kust ma pärit olen ja jäime natukeseks jutustama. Inimesi (st turiste) oli saarel ilmselt veidi vähem kui tipp-hooajal, sest täiesti vabalt sai teha pilte, kuhu võõraid peale ei jäänud.

Fira

Käisime ka pealinn Firas, kus ma maalilise vaatega söögikohas mõnusa eine võtsin ja lõpuks ka tunnikese Perissa musta vulkaanilise liivaga rannas, kus ma päevitada püüdsin, kuigi tuule käes hakkas lausa külm :) Nagu ka pildilt näha, siis ülerahvastuse käes see rand ei vaevelnud :)

Perissa rand

Nüüd mõnest asjast ka, mis oleks võinud veidi teisiti olla. Esiteks - tellisin ingliskeelse ekskursiooni. Sain bussitäie inimesi, kus ekskursioon käis kolmes keeles - vene, prantsuse ja inglise. Just täpselt sellises järjekorras, kuna enamus olid bussis venelased. Vene keele giid oli eraldi, prantsuse ja inglise keele oma sama inimene. Vene giid rääkis enamuse ajast ning teine giid pidi siis vähest allesjäänud aega kahe keele vahel jagama ja kuna ta prantsuse keeles tundis end vabamalt, siis inglise keeles jäi juttu kõige vähemaks. Muidu olid mõlemad giidid toredad ja bussiseltskond samuti.

Päike paistab veel Valgele saarele

Teiseks oleks pidanud ise ehk parema eeltöö tegema praamide osas. Mina valisin pikima sõiduaja (ehk kõige aeglasema praami) just päevitamist sillmas pidades, aga praam polnud selleks üldse mõeldud. Selles kontekstis oleks võinud vabalt vähe kiirema laeva valida (valikus on ka kiirkatamaraan, mis sõidab ca 1h 45min ja vahepealne praam/laev, mis sõidab ca 2,5 tundi, minu praam sõitis 3h 15 min). Samas, kui aeg kõrvale jätta, siis on tegu väga heade praamidega ja kellele näiteks meeldib lugeda, siis väga mõnus aeg iseendale. Mina kasutasin selle aja reisikirja kirjutamiseks. Samas, kui meie praam hakkas tagasi sõitma just päikeseloojangu ajal, siis neid kiiremaid praame ma sel ajal ei näinud. Täitsa võimalik, et nad startisid enne meid ära ja kuna nad liiguvad kiiremini, jõudsid nad loojangu ajaks ära avamerele, samal ajal kui meie Küklaadide vahel veel liikusime.






















Kolmandaks, päeva struktuur oleks võinud veidi täpsem ja konkreetsem olla. Sellel firmal, kust ma alguses selle tripi tellisin, oligi kohe tutvustuses kellaajaline plaan, kus, mis ja kui kaua. Kahjuks nemad teatasid päev enne reisi, et kahju küll, aga laevafirma  lõpetas hooaja ja nemad enam kruiisi Santorinile ei paku, mistõttu otsisin analoogse pakkumise teiselt pakkujalt. Lõpuks olen muidugi õnnelik, et kõik laevafirmad oma hooaegu lõppenuks ei lugenud ja oli võimalus siiski ära käia. Vaevalt, et me niipea sinnakanti uuesti sattume.

Kreeta 5.-12.10.2018, reisikiri nr. 1

Postitus tuleb jube pikk 😊, jõudu!
Sel korral oli sihtkohaks valitud Kreeta. Meile lihtsalt meeldivad saared - Küpros, Tenerife, Kreeta. Järgmiseks mõlgub ka üks saar mõttes, aga eks paistab, kas sinna sobivat pakkumist leiab. Kuna reisime kuuekesi, on meie strateegia  pikalt ette broneeritud paketireisid ehk siis kasutame varajase tellija soodustust. Seega juba novembrist hakkan järgmise sügise pakkumistel silma peal hoidma. Võtsime ka nõuks laste huvides järgmisel sügisel reisida koolivaheaja ajal, mis omakorda kergitab veidi hindu. Aga kindel on see, et kuskile me reisime ka uuel sügisel!

4.-5.10
Aga alustades algusest... sel korral võtsime reisi algusega Riiast ja et väljasõit oli pool kuus hommikul, mis tähendab pool 4 lennujaama minemist, käivitus eelmise aasta logistikaplaan. Kell 10 õhtul autosse, 1 paiku lennujaama parklasse, kus siis ööuni poole 4ni. Ärasõidu päeval isegi kaalusime, et võiks startida kell 9, kui selleks ajaks valmis jõuame. Jõudsimegi ja lapsed olidki juba autosse istunud, kui abikaasa avastas, et maja torustikus on taaskord õhk! See probleem tekkis mitmed päevad varem, kui torufirma meie läheduses mingeid torutöid teostas ja suur hulk õhku mingil põhjusel torustikku sattus. Ärasõidu hommikul küll tundus, et probleem on lahenenud, ent vahetult enne startimist oli see siiski naasnud. Muidu ju poleks sellest ehk midagi, aga maakütte tsirkulatsioonipump võib õhu sinna sattudes kuivale jääda ning rikki minna, mis omakorda võib muid hädasid kaasa tuua. Seega, nagu te juba aru saite, siis kell 9 me ei startinud.
Kella 10ks oli abikaasa järjekordse kantmeetri vett turtsuvatest kraanidest välja lasknud ja jäime lootma, et vast sai niipalju korda, et midagi vähemalt rikki ei lähe. Nii asusimegi veidi mureliku südamega Riia poole teele.
Ei jõudnudki veel pikalt sõita, kui tuli välja, et kummalgi polnud meeles üle kontrollida ärasõidu kellaaega. 3 päeva enne reisi saad alati teate, et 24 tundi enne reisi peaks lennuaja ise üle kontrollima. Ma küll väga ei muretsenud, sest üldiselt kui midagi muutub, siis saadetakse ka vastavasisuline meil, aga veidi ikkagi hakkas närima. Neil hetkedel oled tänulik, et meil on nutitelefonid ja internet igalpool. Võtsin siis lingi lahti ja mida ma Riiast väljuvatest lendudest ei leidnud, oli meie lennunumbriga reis. Otsisin veel ühte- ja teistpidi, ikka ei midagi. Kuna pidime Valgas nagunii tankimise peatuse tegema, võtsime nõuks helistada. Esimene number muidugi ei vastanud, järgmiseks leidsin mingi Leedu koodiga Novatoursi numbri (nende firma paketireisiga oli tegu) ja ennäe imet!, sealt tõstetigi kell 11 õhtul toru. Saime teada, et see on üsna tavaline, et Riia lennujaam tšarterlende oma väljuvates lendudes ei näita. Päris huvitav olukord, kus reisibüroo saadab sulle kirja, et kontrollige kindlasti lennuaega, ent jätab mainimata, et ärge muretsege, kui te oma lendu sealt ei leia.  Telefonile vastaja ise oli väga reibas ja ütles, et kui mingit kirja muutuse kohta tulnud ei ole, siis on kõik nii nagu planeeritud. Järgmiseks korraks jälle targem !
Edasine sõit sujus viperusteta, väikesed olid juba ammu enne seda unne suikunud, suuremaid painas väike reisielevus ning nemad kustusid peale Valgat, ise tukkusin ka veidi. Pool 4 hakkasid kohe mitu telefoni autos äratama. Kõik olid kohe ärkvel, kompsud kaasa ja lennujaama. Tuleb tõdeda, et Riia lennujaama turvakontroll oli üks nõrgemaid, mida me näinud oleme. Tõnis ei pidanud fotokotist mitte midagi välja võtma, kui mujal on enamasti tulnud kõik objektiivid eraldi välja tõsta. Samas me absoluutselt ei kurda, päris mugav, kui seda kõike tegema ei pea, mul jäi isegi tahvel kotti. Kõik lennujaamaprotseduurid läbitud, natuke ootamist ja juba oligi pardaleminek.
Meie suureks üllatuseks ei kustunud kumbki väikestest lennusõidu ajal ära, alles teel hotelli, jäi poja bussiistmel tukkuma. Ja juba pool 11 olimegi hotellis. Hotell oli väga mõnus ja vastuvõtutöötajad väga sõbralikud ja abivalmid. Küll aga oleks kivi visata Reisieksperdi kapsaaeda, kes meile selle reisi vahendas. Nimelt, kui eelmisel sügisel broneeringut tegin, oli mul valida sama hinna eest kahe võimaluse vahel, kas 2 standardtuba või 1 kahetoaline peretuba. Uurisin spetsiaalselt, et kas on kindel, et kui võtan 2 standardtuba, et siis saan need kõrvuti ja neil on uks vahel, mille saame lahti teha. Lubati, et on! Hotelli jõudes aga selgus, et neil polegi selliseid tube, millel uksed vahel oleks. Kui mulle reisibüroo oleks kohe seda öelda osanud (nad võiksid seda ju teada või kui ei tea, võiksid hotellist enne lõpliku broneeringu tegemist üle küsida), oleksin ma loomulikult peretoa võtnud. Kahe toa kasuks otsustasin sellepärast, et kuna toad pidid ühendatud olema, andis see põrandapinda juurde ja seda pole 4 lapsega reisides kunagi liiga palju.

Esimene lõunasöök hotellis,
mil oli tunne nagu õhtu oleks,
sest hommik algas ju pool 4 :)

Saime siis teada, et ühendatud tube neil pole ja nad püüavad leida toad, mis on võimalikult lähedal, st polnud kindel, et isegi kõrvuti toad saame. Küll aga pakkusid nad abivalmilt välja, et mitte samal päeval, aga järgmisel, saaksid nad meile peretuba pakkuda. Selle teadmisega saime oma esimese toa kätte, paigutasime asjad sinna ja läksime lõunasöögile, peale mida suundus meid turvaliselt lennujaama sõidutanud perepea unevõlga likvideerima ja mina lastega basseini. Pärastlõunal saime kätte ka oma teise toa, see oli meie toaga samal koridoril, vaid üks tuba vahel. Kui suuremad piigad seda nägid, tegid nad kiire otsuse, et nende poolest pole toavahetust vaja, nad julgevad seal küll kahekesi olla ja on meile piisavalt lähedal. Nii siis jäidki 2 tuba - meie väikestega neljakesi ja suurematel piigadel oma tuba.

Meie toa rõdult vaade järgmisele majale

Hotell ise koosnes kaheksast erinevast neljakordsest majast ning valida oli kolme restorani ja mitmete snäki- ja joogibaaride vahel. Mulle Vahemere köök väga meeldib. Olgugi, et paljud toidud ujuvad oliivõlis, ei sega see üldse ja erinevat moodi valmistatud ja serveeritud köögivilju oli mõnusalt palju.

6.10
Võtsime sel aastal nõuks olla rohkem niisama (selle tõttu langes valik ka rohkemate tegevusvõimalustega hotellile) ja ainult natuke ringi vaadata (erinevalt Tenerifest, kus iga päev oli väljasõit). Jälgisin ka ilmateadet ja kõik prognoosid lubasid reisi algusesse ilusamaid ilmasid, kui viimastele päevadele, mistõttu planeerisime rendiauto võtta kolmapäeval.

Jupike lastebasseini

Reisi teisel päeval ehk laupäeval käisime peale hommikusööki kohaliku kaubandusega tutvumas ning peale seda oli lihtsalt lebotamine. Suuremad piigad käisid vaatasid ka kohaliku veepargi torud üle ja mina olin rannas, aga kuna meie seas mererannas ujujaid ei leidu, siis kolisime peagi kõik tagasi hotelli lastebasseini äärde. Kusjuures meie toad olid just selles majas, mis oli selle lastebasseini vastas ehk et mugavaim, mis meie jaoks olla sai. Selleks õhtuks broneerisime eelmisel päeval kohad Aasia resotrani. Korra oli seal tore ära käia, kuid nii suurt elamust sealt ei saanud, et korrata oleks tahtnud.

7.10

Tehnika valmis, spurt ja nii sünnibki
perepilt

Pühapäev oli jälle tõeline puhkepäev. Pärast hommikusööki väike jalutuskäik kaubandusse ja siis aina vesi, päike ja Vahemere toit. Õhtusöögile läksime sedakorda Kreeta restorani. Kuna see jäi veepargi alale otse rannas ja meil oli plaanis enne õhtusööki just mere ääres perepilte teha, siis sobis see eriti hästi. Tahtsime ka näha, palju ta erineb nö hotelli põhirestoranist. Oli küll veidi enam rahvuslikke toite lisaks rahvusvahelisele menüüle. Lastele on vist kõikides sellistes hotellirestoranides tänapäeval lastenurk, nii et ka nemad ei jää söömata, kui Kreeta toit pole see, mida nad süüa tahavad. Sealne valik ja asukoht meeldis meile ja nii otsustasime kohe, et ka teisipäeva õhtul einestame seal.

Kreeta restoran on nende palmide taga

8.10
Jõudis kätte minu Santorini päev. Selle päevakruiisi Kreetalt Santorinile kinkis mulle abikaasa sünnipäevaks, mistõttu ma käisin seal üksi. Koos oleks muidugi toredam olnud, aga kuna me võõral maal oma lapsi kellegi hoolde ei usalda ja lastele poleks see pikk päev laeval-bussis midagi pakkunud, siis sel korral sedasi.

Muidugi olin ma oma peas kõik välja mõelnud, kuidas see olema saab. Ette sõidab laev või praam, millel on päikesedekkidel lamamistoolid päevitamiseks, kus ma rahus 3 tundi päevitada saan. Reaalselt sõitis ette selline praam, mida oleme harjunud Soome liinil nägema. Ei saa öelda, et päikesedekki olnud ei oleks, aga toolid polnud päevitamiseks sobilikud.
Sel korral sellest midagi muidugi ei olnudki, sest merel oli suur tuul ja hoolimata täispäikesest, õues istudes jopet seljast võtta ei tahtnud. Seal tuule käes oli tegelikult väga mõnus istuda ja rahus mõtteid koondada. Nii saingi selle reisikirja siiani kirja panna. Mõnus aeg iseendaga olemiseks.

Päikesetõus Heraklioni sadamas
ca kell 7

Tagasiteel Kreetale kirjutan Santorini-muljetest. Aga kuna sõiduga läheb veel aega, panen kirja ka edasised plaanid. Nagu juba enne mainisin, kasutasime ilusamaid ilmasid basseinides sulistamiseks ja kehvemateks ilmadeks on plaanis väljasõidud. Homme, so teisipäeval, kui kohalike jutu järgi on "viimane ilus ilm" (ilmselt enne 3-päevast vihmaprognoosi), läheme ekspromt seilama. See tuligi täiesti etteplaneerimata. Nimelt läksin eile täpsustama kohta, kust ma hommikul kell 5.55 bussile saan, kui silmasin ekskursioonimüügi letil seda pakkumist. Purjepaadiga 4,5 tundi merel, ujumis- ja snorgelamispeatus meres asuva koopa juures.
Kolmapäevaks rentisime auto. See tuli sellest, et tahtsin tellida ekskursiooni (juba kodus olles), mis hõlmaks Amazonas Pargi külastuse ja Agios Nikolaose linna külastust koos sub-marine laevasõiduga, aga kui tellima hakkasin, sain teada, et oktoobris kahjuks seda enam ei pakuta. Kuna aga usun, et lastele oleks sellest palju rõõmu (käisime hiljuti Tallinna loomaaias ja väikesed olid vaimustuses), ei jäänudki muud üle, kui ise selline väljasõit korraldada.
Neljapäevaks bronnisin juba Eestis ära Heraklioni ja Knossose külastuse. Suuremad tahtsid Knossost näha ja mina leidsin võimaluse.
Reede hommikul saame rahulikult ärgata, süüa ja pakkida, sest transfeer peaks olema nii 11-12 paiku, selle peame veel täpsustama, sest infotunni, kus sellest ja muust räägiti, magasime me esimesel päeval lihtsalt maha.
Nüüd aga Santorini paistab ja aeg klõpse teha.

No mis ma oskan kosta 😄???

Kui kevadel blogi aktiivsus veidi kasvas (sest on ju järgmisteks aastateks statistilist võrdlust vaja taimede kohta), siis suvel on asi ikka täitsa soiku jäänud. Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et 2018 suvi oli meil ülimõnus soe, vihma ei sadanud (meid see ei kurvastnud, kuna tiigis oli piisavalt vett, et taimi kasta, aga laiemas plaanis muidugi tekkis metsadesse suur tuleoht ja põllumehed ikaldusid).
Selles mõttes oli meie suvi traditsiooniline, et lapsed olid kodus, käisid laagrites ja oli meie perelaager, millest olen ju ka harilikult ikka kirjutanud, aga ebatavaline oli see, et meie Kirkega käisime 10 päeva Gruusias. Ka sellest oleks pika ja põhjaliku reisikirja võinud teha, aga näed, kõik on tegemata. Gruusias käis Kirke tansturühmaga tantsimas ja mina rühma saatjana kaasas. Võibolla kunagi teen meenutuskokkuvõtte piltide järgi, mis veel meeles on. Eks paistab!
Küll aga on mul värskelt meeles meie Kreeta reis, millest järgmine postitus tulebki :)