Elu maal: Ahvenamaa

Ahvenamaa kook

14.-17.07 oli mul võimalus käia koos mehe ja tema töökaaslastega Ahvenamaal. Teoks sai see seetõttu, et mu laulureis Ahvenamaale jäi ära. Õnneks selgus see nii vara, et sain sujuvalt ümber lülituda sellele reisele, kus ma nüüd käisin.
Reis oli tore, kuigi oli mitmeid uskumatuid ja mõnikord ka segavaid faktore. Esimene asi näiteks oli see, et Eckeröline laevadel pole kombeks rääkida inglise keelt, otseloomulikult ei leia sa sealt ka ühtegi silti inglise keeles, kõik on soome ja rootsi keeles. Õnneks pole soome keel hiina keel, et kohe mitte midagi aru ei saaks, aga siiski oli see häiriv. Ja seda nii kohalikel liinidel kui liinil Tallinn-Helsinki-Tallinn.

Reisikorraldaja oli ka päevad pisut üle planeerinud. Reis kujuneks aegajalt selliseks bussi-bussist välja vaatamisväärsust vaatama-ruttu bussi tagasi tüüpi reisiks. Minu tagasihoidlik arvamus on see, et pigem oleks võinud läbi käia vähem kohti, aga oleks jäänud rohkem aega lihtsalt olla. Eriti oli seda tunda reisi kolmandal päeval, kui hommikul võeti suund Mariehamni poole, kuhu jõuti lõpuks pealelõunal (sest palju vahepeatusi oli) ja kus jäi lõpuks aega olla vaid 1 tund ja 15 minutit (sest siis pidi algama tagasisõit Helsinkisse). Ja kuigi tegu on tõepoolest väikese linnakesega, siis meie oleks abikaasaga soovinud minna mõnele sadamas loksuvale laevarestorani miljööd ja kohalikku toitu nautima, mitte vaid peatänavat kiiruga läbi jalatada. Aga see selleks!

Tore oli see, et giid oli kohaliku eluga väga kursis. Neil pikkadel bussitundidel rääkis ta kohalikust eluolust, kommetest ja ajaloost. Uskumatuna tundus lugu sellest, et kogu saarestikul on vaid üks haigla ja see asub Mariehamnis. Seal siis sünnivad ka lapsed ja kõik naised peavad 2 nädalat enne lapse sünnitähtaega haiglasse minema. Kui naine ei lähe haiglasse või laps sünnib varem, siis saadetakse järele helikopter. Samuti on seal vaid üks gümnaasium - loomulikult rootsikeelne ja Marienhamnis. Sellest tekkis mul üks tööalane mõte, kuna Ahvenamaalased peavad end pigem rootslasteks (räägivad ju ka rootsi keeles, kuigi kodakondsuselt on soomlased) ja Soome nad ülikooli minna ei taha, siis võiks neile Tartu Ülikooli tutvustada :) Vaatame sügisel...

Vartsalan lossi

Aga kus me siis kõik ära käisime... Helsinki bussiekskursioon leidis aset reede hommikul kell 7.15 (neljapäeva öö vastu reedet ööbisime laevas). Täitsa sürr oli! Ega me bussist väljunudki, sest vihma sadas. Edasi võeti suund Turu linna poole, kus käisime toomkirikus ja Turu kindluses. Ja siis juba läbi Turu saarestiku Ahvenamaa saarestikule. See on äge, kuidas väikseid "auke" tees lodjad asendavad, st kui kahe saare vahe on väike, siis ei sõida seal mitte praam, vaid lodi (mis sealses keeles on lossi), samas silla ehitamiseks on tõenäoliselt vahe liiga suur. Sildu on muidugi ka üksjagu. No ja siis pikemaid vahemaid läbisime ka mitme praamiga. Igatahes reede õhtuks jõudsime Vardö saarekesele, kus me kämpingutes ööbisime. Kämping oli mere ääres (seal ju sisemaad praktiliselt polegi ;).

Laupäeval võeti suund Mariehamni poole, aga suure ringiga - külastasime Bomarsundi varemeid ja selle vaate(või kaitse?)torni, Kastelholmi kindlust ja seal kõrval asuvat vabaõhumuuseumi, Eckerö kirikut ning postimaja ja lõpuks jõudsime ka Mariehamni.