Talvised aiatööd

Kasvuhoonekoristus ei taha mul kuidagi mõistlikul ajal välja tulla - no umbes nii, et hooaeg lõppeb ja kasvuhoone saab ka kohe korda. Seda on ju nii lihtne edasi lükata, isegi välja ei paista, on see töö tehtud või tegemata :)
Sel aastal sai see tehtud 1. detsembril. Külm oli taimedest juba üle käinud, samas ei olnud nad veel täielikult ära kuivanud, mis juhtub kevade poole, kui päike kasvuhoone soojaks kütab. Vesihein aga oli hoolimata külmast kaunilt roheline. Enne ja pärast pildid ka juurde.












Veel muldasin ma roose. Roosikasvatus pole mu tugevaim külg, aga ma siiski püüan. Esimene külmalaine alla kümnekraadist külma ei toonud ja siis olid mu roosid veel muldamata. Kui uuesti külm saabus ja ähvardas öösel ka üle 10 kraadi külma, vedasin kasvuhoonest kevadel üle jäänud turvase esikusse sooja ning kui see oli ära sulanud, valasin lihtsalt roosidele peale.

Samal päeval, kui roosid said mullatud (13.12), leidsime pojaga
liivakastist külmumata liiva (kuna kelk oli seal peal ja liiv polnud
külmumiseks piisavalt märg).

Laste jõulupeod

Sel aastal oli meie peres taaskord kaks lasteaia jõulupidu. Oli aeg, kus see oli samuti nii, siis vahepeal oli 1 pidu lasteaias ja nüüd taaskord 2.
Poja kõige esimene lasteaia pidu toimus juba 5. detsembril. Tema käib meil lasteaias alates septembrist pool päeva. Alguses oli rütm nädal-poolteist aias, samapalju kodus. Nüüdseks oleme jõudnud rekordini - ta käis 3 ja pool nädalat järjest aias enne kui tatise ninaga ta koju jätsin. Ironiseerides veidi hetkel päevakajalise uue perearstide juhendi üle, siis võiks ta mul vabalt ka aias käia. Lont ripub küll sageli nina all, pühkida tuleb tihedasti, kui tuju on, siis nuuskab ka, aga meel on rõõmus ja endal tal sellest nohust halvem pole. Kuna nina kinni pole, siis hingata saab kenasti läbi nina. Mina aga jätsin ta siiski koju, sest pigem kosuda väikesest nohust, kui hiljem kõrva- või põskkoopapõletikku ravida. Mitte, et ma seda juhendit perearstidele pahaks paneks, aga kogu retoorikas on millegipärast ära kadunud see tüsistuste oht. Loomulikult, iga vanem peakski säilitama talupojatarkuse ja lähtma oma lapsest ja parimatest kavatsustest, aga natuke liiga vabaks on see kõik jäetud. Samas, sellega on nagu vaktsineerimisega, kes on vaktsiinipooldaja, ei peaks muretsema vaktsineerimata laste pärast, nende nede eest vastutavad nende vanemad, neile nad ju ohtlikud pole. Samuti on vaba voli oma tatine laps ju koju jätta, juhend ei sunni teda lasteaeda viima

Aga nüüd siis ikkagi pidudest ka :)
Poja oli oma peol väga vapper. Kui pidu algas ja lapsed veel kõrvalruumis sissetulemist ootasid, kostis sealt suur nutujoru, milles tuvastasin ära ka oma lapse nutu, kelle ma enne pidu olin uuesti rühma viinud. Miks ta nuttis, seda ma ei tea, sest minust maha jäi ta sinna nututa (võibolla oli teistega solidaarne :). Aga kui publiku ette jõudis, hakkas tal nähtavasti põnev või oli pingelangus, otsis silmadega meid üles ja nutt saigi läbi. Paljudel teistel lastel nii hästi ei läinud ja nemad jorutasid kogu peo ja osad ei läinud üldse vanemate sülest ära. See kõik on tavapärane kahe-aastaste jõulupeol. Lisaks oli kaks sõimerühma ka kokku pandud, mis kogu olukord ei lihtsustanud.
Pidu ise oli armsasti üles ehitatud, tegu oli nö ühe pere jõuluõhtuga, kus õpetajad ema ja isa kehastasid ja lapsed olid lapsed. Oli riidessepanemise laul ja taignategemise laul ja muid laule ja tantse. Jõuluvana vaatas ka kogu tralli pealtvaatajate hulgas pealt ja hiljem läks laste juurde, hästi delikaatselt, et lapsed kartma ei hakkaks :) Ja kuigi meil poja suhtub võõrastesse umbusklikult (nii ka jõuluvanasse), oli ta nii vapper, et läks tõi oma kommikarbi ise ära.

Karmeni pidu oli täna. Tema on meil juba vana peohunt - laulab ja tantsib julgelt ja jõuluvana küsimustele vastab samuti valjuhäälselt :) Tema oli taaskord lumehelbeke. Neil oli ka vahva etendus, kus Punamütsike ja mitte kuri hunt lähevad vanaemale head ja paremat viima ja keda kõiki nad oma teel siis kohtavad. Nii said oma tantusd ära teha nii lumehelbekesed, mõmmid kui päkapikud. Pildil Punamtsike kahe lumehelbekesega.

Kruiis Stockholmi, 26.-28.10.2018

Naasnud lõunamaalt, ära pidanud Kirke sünnipäevapidustused, oligi taas aeg kohvrid pakkida ja põhjamaa poole seilata.
See Rootsi kruiis tuli kuidagi sedasi natuke isegi ootamatult. Ema käis mul suvel oma õe ja õetütrega teisel õetütrel Rootsis külas. Kuna võõrustajad elavad Stockholmi servas, siis kesklinna ta oma reisi ajal ei sattunudki. Aga kuna meie sünnipäevad annavad sel aastal kokku kenasti täpselt 100, sai sellest mõttest tuld võetud ja nii oligi asi käima lükatud.
Ühise nädalavahetuse leidmine ei olnudki ülemäära lihtne, ikka oli ühel või teisel mõni üritus juba ees. Nii oligi esimene võimalus oktoobri lõpus. Lootsime, et ilmataat on meile armuline ja annab selleks kuueks tunniks, mis maismaal jõuad olla, ilusa ilma, aga paraku sedasi ei läinud. Üleüldse on mul reiside ajal nagu mingi koterman ilmaga - eelmise aasta oktoobris Tenerifel saime kaliima (teeb küll ilma kuumemaks, aga õhk on Sahaara liivtolmu täis ja päikest pole),veebruaris Soomes suusatamas oli kolmel mäepäeval selle talve kolm kõige külmemat päeva (hommikul kell 10 mäele minnes 18, 21 ja 23 kraadi külma, mis päeva peale oluliselt ei langenud), juulikuus Gruusias, kus arvasin olevat lauspäike ja leitsak, oli küll soe, ent sadas peaaegu iga päev. Ja selle aasta oktoobri alguse Kreeta, kus sel ajal on enamasti ikka veel nii 24 soojakraadi ja päikeseline - sel aastal oli mõned kraadid vähem, tuuline ja suhteliselt pilvine. Ja nüüd Rootis - külm, kõle tuul, mis tahtis mütsi peast viia ja kohati ka vihm. Aga ega ma ei jäta, ükskord see "needus" murdub ja ka minul veab reisi ajal ilmaga :) sest reisida on nii tore, et pole mõtet ilmaoludel lasta oma tuju rikkuda, vaid tuleb valida vastavalt ilmale hoopis tegevusi reisil.

Väike vahepeatus bussiekskursioonil

Selles mõttes me olimegi arvestanud, et ilm võib meid alt vedada ja juba enne reisi ostsime ära eestikeelse bussiekskursiooni Stockholmis. See andis toreda ülevaate saarekestest, millel Stockholm asub, kesklinnast, vanalinnast, juurde veidike ajalugu ja tänapäevast eluolu. 2 ja pool tundi giidiga bussis mööda linna tiirutades kaart näpu vahel möödus linnutiivul.

Rääkides veel kotermanidest, siis juhtus meiega taaskord selline markantne lugu, et kuigi ekskursiooni ajaks oli märgitud hiljemalt 10.45 kohaliku aja järgi, siis startisime lõpuks alles kell 11 (meie olime juba 10.20 eeskujulikult bussis), kuna 5 inimest, kes olid laevalt sellele ekskursioonile piletid ostnud, ei ilmunud lihtsalt välja. Ja kuna neid oli nii palju, ei soostunud giid varem bussiga sadamast lahkuma. Tema sõnul pole kunagi varem nii paljud inimesed tulemata jäänud. Njah, kui palju olen ma kuulnud giide või reisijuhte ütlemas... mitte kunagi varem pole seda olnud :)

Niisiis, kui olime bussiekskursiooni lõpetanud ja giidiga veel pool tunnikest vanalinnas ringi jalutanud, oli meil jäänud maismaal olla mõned tunnid. Esmalt käisime kuningalossi kingipoes vaatamaks, mida toredat seal pakutakse ja siis käisime kuningakoja keldris mitusada aastat vanu tõldu vaatamas. Uskumatult uhked ikka nägid need tõllad välja.

Tahtsime minna ka kuningalossi seestpoolt vaatama, aga kuna sinna oli väga pikk piletijärjekord, siis loobusime. Veel oli meil veel plaan minna Nordiska Museet'i, sinna oleks kõndinud nii umbes pool tunnikest kuningalossi juurest, aga et ilm oli nii erakordselt kõle, ei tahtnud ei ema ega mina seda retke ette võtta. Lapsed nagunii poleks tahntud, aga nendega oli kokkulepe, et kuna see on ema ja minu reis, siis sel korral neil sõnaõigust pole. Aga valik neil oli, et kui sellised tingimused ei sobi, siis võib koju jääda, ei pidanud kaasa tulema :)
Lõpuks oli konsensuslik otsus minna ära linnaliinibussi peale ja laeva tagasi liikuda. Seda enam, et meil polnud õrna aimugi, kui kaua linnaliinibussiga sõit sadamasse aega võtab. Rootsis bussist piletit osta ei saa, peab pileti ette ostma ja mitte iga kiosk neid pileteid ei müü. Kuningalossi lähedal oli vaid üks kiosk, kust neid sai ja siis polnud veel ka giid kindel, et ega parasjagu otsas pole. Sel korral oli õnn meiega ja saime oma piletid ostetud. Küll aga imestasin, et giid ei maininud (raske on uskuda, et ta ei teadnud, kuna giidiks oli eestlane, kes juba üle 15 aasta Rootsis elanud), et lastele pole laupäeval piletit osta vaja. Mina ostsin 2 lapse ja  täiskasvanu piletit ja siis bussis imestasime, miks lapse pilet läbi ei lähe, aga bussijuht viipas käega, et minge aga edasi. Hiljem ühelt tuttavalt sain teada, et lastele pole piletit laupäeval vajagi.

Igatahes jõudsime õnnelikult linniliinibussiga sadamasse, kuigi enne reisi olin arvestanud, et võtame kindlasti takso, esiteks oleks see meile veidi enam aega linnas jätnud ja teiseks olen ma hirmus halb orienteeruja ja ma ei usalda end võõras kohas, aga kuna giid nii ilusti kõik lahti seletas ja peatused ja bussinumbrid ette näitas, oli mõttel jumet. Seda enam, et me mujale enam seiklema ei plaaninud minna. Tagasisõit sadamasse kestis kuningalossi juurest pool tundi ja andis infot ka edaspidiseks, kui omal käel neid muuseume ja vaatamisväärsusi külastada, mida me bussiaknast nägime, siis tagasisõit on sellesama bussiga nr 76 (möödub Djurgardeni saarele viivast sillast nt).

Aga ei saanud seegi sõit mööda ilma taganjärele naljakate, aga tol hetkel mitte nii naljakate juhtumiteta. Nimelt otsustasime kodust Tallinna minna autoga (mis tähendas, et võtsin vastu otsuse, ise läbi Tallinna sõita, mida ma varem olen vaid ühe korra teinud, aga siis Tartu maanteelt mööda Järvevana teed loomaaeda, nüüd aga siis läbi kesklinna sadamasse). Kodus veel küsisin abikaasalt, et kas tal on kunagi juhtunud, et terminaali vastas olevad parklad on kõik täis pargitud. Ta on päris palju sadamasse parkinud ja kunagi pole seda ette tulnud. See rahustas!
Esimesena juhtus see, et GoogleMaps püüdis mind järjepidevalt juhatada D Terminali mööda teed, kus oli ees keelumärk. Kui olin paar ringi seal ümber kvartali ära teinud ja aru saanud, et nii me kohale ei jõua, keerasin suvalise maja juurde parklasse ja helistasin sadama kodulehelt leitud parkimise infotelefonile. Palusin, et kas ta saaks öelda mulle D Terminali vastas oleva mõne parkla täpse aadressi, mille saaks GoogleMapsi sisestada, aga mingit abi ma sealt ei saanud. Lõpuks panin sihtkohaks SadamaMarket, et küll siis sealt juba leiame ja ennäe imet, jõudsin teele, mille ära tundsin ja kust saigi kenasti parklate juurde. Esimene parkla - silmini täis, teine parkla - sama lugu, kolmas parkl täis! Sõitsin veidi kaugemale, kus sadama enda parkla - ka täis. Aeg aga tiksus halastamatult ja suurem laps tagaistmel oli juba üsna närvis, et kas me ikka jõuame laevale. Tegelikult oli kell alles 5 ja pardale sai kuni 17.40ni. Kuna ma rohkem parklaid sadama läheduses ei teadnud, keerasin sadama parklast üle tee majade vahele. Leidsin koha sellise oranži ühisteenuste märgi all. Sinist auto äravedamise märki seal polnud, lugesin info läbi, et valesti parkimise eest leppetrahv 57 euri, tegin kiire otsuse, et kui trahv siis trahv, panin auto lukku ja läksime laeva. Natuke süda valutas, jäi ju siiski variant, et auto veetakse ka ära ja et kuna olime ära 2 ööpäeva, et siis tuleb näiteks trahv kahe päeva eest, aga otsustasin sellega tegeleda siis, kui tagasi jõuame. Nüüd olime laevas ja nautisime reisi!
Laevalt maha tulles viskasime omavahel nalja, et teeme panuseid, kas auto on alles. Ümber nurga jõudes langes esimene kivi südamelt, auto on olemas - hea seegi. Lähemale jõudes ootasin, et kojamehe vahel on paberilipik. Aga seda polnud. Sõitsime ruttu minema, lootusega, et lõpp hea kõik hea. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et trahvilipik läks kaduma (või keegi võttis ära) ja mõne aasta pärast tuleb mõnest inkassofirmast trahv koos viivistega, aga hetkel hindan ma seda võimalust ikkagi teoreetiliseks. Aeg annab arutust :)

Mis nendest maikuu tegemistest ja kodu 10 ehitamistest saanud on?

Väike postitus ka selle kohta, kuidas ehitamised edenenud on. Laias laastus garaaž on katuse alla ja üldiselt sellisena ta üle talve jääbki. Kivimüür on laotud, tagant täidetud, aga maakivikate lükkus garaaži ehituse tõttu edasi. Pildid on tehtud 18.10 ja räägivad iseenda eest. Võiks veel mainida, et kogu see nädal peale Kreeta reisi on olnud tohutult mõnus, soe ja päikseline. Pole just tavaline, et Eestis on oktoobri keskel 15-17 kraadi sooja. Lihtsalt imeline :)

Kuna krunt on meil päris suure
kaldega, tekkis garaaži vasakusse
äärde korralik kõrguste vahe. Kuidas
teisiti seda ikka lahendada, kui
kevadel rajatava kiviktaimlaga :)

Päris keeruline oli neid kaari
pildi peale saada

Kreeta 5.-12.10.2018, reisikiri nr 3.

Teisipäev, 9.10

Selline armas purjekas, tol
päeval küll purjeid ei heisatud

Jõudis kätte seilamise päev. Kuna see ekskursioon oli keset päeva ehk et algusega kell 11, võttis abikaasa nõuks peale hommikusööki minna ära osta suveniirid, mis varasematel jalutusringidel silma olid jäänud. Nii jagunesimegi mina väikestega hotelli mänguväljakule ja suuremad abikaasaga shoppama, et kõigil oleks mõnusam.

Kell 11 oligi väike mikrobuss meil hotelli juures järel, et meid kohaliku linnakese (Hersonissos) sadamasse viia. Olime kohal juba pool tundi enne väljakuulutatud väljasõiduaega. Kõik olid elevil, päike paistis, tuul sasis juustes ja meeleolu oli hea. See väike pisiasi, et väljusime pool tundi peale väljakuulutatud aega, häiris vist kõige rohkem mind. Aga varajaste saabujatena olime mõnusalt end laevaninas sisse sättinud ja nautisime olemist.

Koobas

Kui ükskord sõitma hakkasime, said lapsed tõelise elamuse osaliseks. Eelmisel aastal Tenerifel väikese jahiga merele vaalu vaatama sõites selliseid laineid ei olnud. Nüüd aga avamere poole sõites oli mõnus laine vastu, mis kiigutas korralikult üles-alla. Nii meie suured kui väikesed lapsed kiljusid rõõmust ja mingit hirmu kellelgil ei olnud, mis oli isegi veidiüllatav mu jaoks. Väga-väga lõbus oli.

Sõit mööda rannikut

Peagi jõudsime esimesse ujumis- ja snorgeldamispeatusesse Saint George'i lahte merekoopa juurde. Meie kambast kasutas ujumisvõimalust vaid Kirke, teised pole suuremat sorti veeloomad. Mina püüdsin päevitada, mis pilves ilma ja tugeva külma tuule tõttu eriti hästi ei õnnestunud ja teised nautisid niisama olemist. Selles peatuses pakuti ka lõunaeinet -  grillitud kanafilee salati ja saiaga. Edasi sõites lapsed juba ootasid suuri laineid, aga piki rannikuäärt sõites neid eriti polnud. Malise kuurorti juures oli teine ujumise- ja snäkipeatus, eelmisest lühem. Tagasiteel saime veelkord suured lained ja paadilt lahkusid kõik rõõmsate ja lõbusatena.

Teine peatus Malia juures

Õhtusöök ootas meid Kreeta restoranis enne mida käisime pere ääres perepilte tegemas.

Kolmapäev, 10.10

Teel ahviparki

Nagu esimese reisikirjas kirjutasin, võtsime väljasõidu trajektooriidee ekskursioonilt, mida veidi kohandasime. Alustasime Kreeta ainukese loomapargiga. Väike armas eraomanike ahvi- ja papagoipark - Amazonas Park. Park asus mägedes ja saime juba veidi serpentiinidel sõitmise tunnet tunda. Pargiala ei olnud suur, aga oli väga kena ja suurepäraselt haljastaatud ning hooldatud. Suuremad lapsed ootasid kannatamatult, millal juba ahve toita saab. Selleks, et toidetavate leemuriteni jõuda, läksime aga läbi makaakide aia. Enne minekut loeti sõnad peale, et hoidke oma puuviljatopse makaakide eest varjul, sest nad on kärmed näppajad. Naersime omaette, et teevad vist nalja, aga ei hakanud katsetama. Kui leemurid toidetud said ja läbi makaakide aia tagasi tulime, olime aga tunnistajaks olukorrale, kus makaak näppaski ühelt meesterahvalt allesjäänud puuviljad ja neid mõnuga nosima põgenes. See oli väga naljakas!

Peale ahviparki suundusime Agios Nikolaousi linnakesse, kus mul oli kella ühesele laevasõidule piletid broneeritud. Saime ahvipargist minema hiljem, kui olime planeerinud, ent aega tundus veel piisavat, siis aga tegime väikese auringi enne kui õigele teele saime ja lõpuks parkisime end alguses valesse sadamasse. Seda saime teada laevaomanikult, kui neile helistasime,e t me tuleme, ent jääme pisut hiljaks. Aga tundus, et neil polnud plaaniski päris sel ajal välja sõita, kui välja oli kuulutatud. Nad võtsid väga rahuliklt, juhatasid meid õigesse sadamasse ja kui me siis mõned minutid peale ühte jooksuga kohale jõudsime, saime aru, et me pole isegi mitte viimased, keda oodatakse.

Rannikuäärne hotell - üks paljudest

Makaak oma "ohvrit" ootamas

Laev väljus 13.15. Merealune maailm on armas jälgida, aga 40 minutit selleks on ehk veidi palju, kui see pole eriti vaheludrikas. 40 minutit vaatasime klaasidest mereelu ja tagasiteel olime päikesedekil, kus sai imetleda linna lahe poolt.  Vaated olid lummavad, aga tuul mere peal taaskord väga suur. Laevameeskond isegi käis ütlemas, et hoidke palun väiksemaid lapsi kinni :)

Pärast laevasõitu tegime mõnusa eine rannaäärses kohvikus ja edasi sõitsime Elounda ja Plaka poole. Bussireisil poleks me ilmselt sellele teele sattunud, aga seda soovitas meile autorendi töötaja. Tee kulges mööda mäekülge vaatega sellele samale lahele, kus me just olime laevaga käinud. Nüüd aga nägime seda kõike kõrgelt. Imeilus!

Kuna nüüdseks oli nö "kohustuslik programm" läbitud, väikesed olid end autos juba unne sättinud, siis võtsime nõuks mägede poole sõita. Midagi muud ma ei osanud GoogleMapsi sihtkohaks panna kui Spathi/ Dikti. Kodus eeltööd tehes oli silma hakanud, et see on mägi keset saart. Nii siis panime sihtkoha paika ja hakkasime vaikselt liikuma. Nüüd ilmselt nägime me kõige enam seda nö ehedat Kreetat, väikeseid räämas mägikülasid ja kõrbenud maad. Aga samuti meie jaoks kõrgeid mägesid ja avaraid vaateid. Ühel hetkel avastsime end olukorrast, kus Maps ütles, et sõitke otse edasi, aga meie jaoks seal autoteed ei olnud, nagu kitserada oleks olnud. Kuna olime selleks ajaks juba poolteist tundi seigelnud, mõtlesime, et aitab kah, panime sihtkohaks oma hotelli, tegime tagasiteel veel nii kõrgelt kui saime panoraampilte oma kuurortist ja olime planeeritust veidi varem hotellis tagasi.

Päeva lõpetuseks vaade mägedest Hersonissose, Stalise ja Malia poole

Viimase õhtu tuuline meri Kreeta restorani terrassilt vaadatuna

Neljapäev, 11.10
Nagu varem kirjutasin, pidin sel päeval suuremate lastega Heraklioni ja Knossost külastama. Aga nii see siiski ei läinud. Teisipäeval (9.10), sain sellise kirja:
"Unfortunately the tour to Knossos and Heraklion has been canceled for Thursday due to the strike at the archaeological sites of Greece. Would you like to do this tour on Friday 12th of October?"
Nojah, olin neile sunnitud vastama, et aitäh pakkumast, aga reedel lendame me juba kodu poole. Nii jäigi meil Kreeta pealinn ja kuulsaim vaatamisväärsus nägemata.
Enam ei hakanud uut väljasõitu ka otsima. Ilm polnud küll eriti päikseline, aga tegime peale hommikusööki suurematega pikema shopingu ja pärast seda vedelesime lihtsalt basseini ääres. Olime kohe nii laisad, et ei viitsinud isegi lõunasöögile minna, kasutasime snäkibaari võimalusi - lapsed sõid pitsat, friikaid ja puuviljasalatit ja mina Kreeka salatit. Abikaasa küll loobus sellest suurepärasest võimalusest ja läks üksi restorani. Viimasel õhtul käisime taaskord Kreeta restoranis, kuna seal lihtsalt oli nii mõnus.

Reede, 12.10
Tagasilend oli planeeritud ülimõnusale ajale, kell 3 päeval. Bussi tuli meile järele kell 11.50. Hommikul jäi aega rahulikult hommikusöögil käia ja kohvrid pakkida. Aga nagu ikka, poleks ju tegu meie reisiga, kui kõik läheks nii nagu planeeritud :). Kell 3 ootas lennukitäis rahvast endiselt ootesaalis ja mingit infot viivituse põhjuse ega kestuse kohta ei jagatud. Veidi peale poolt nelja lasti väravast läbi ja lennukile jõudes nägime, et tegu pole SmartLynxi lennukiga, mis pidi seda lendu teenindama. Ju siis oli mingi tehniline rike või muu probleem. Ent kui lõpuks lendu saime, jõudsime kenasti Riiga ja lõpp hea kõik hea!

Lühikokkuvõte kogu neist pikkadest kirjadest aga on see, et hoolimata kõikidest neist juhtumistest, oli meie reis mõnus, tore ja soe. Mulle isiklikult meeldis Kreeta väga ja tahan sinna kunagi kindlasti tagasi, nii kevadel, suvel kui sügisel :)

Kreeta 5.-12.10.2018, reisikiri nr. 2, Santorini

Olen tagasiteel Santorinilt Kreetale. Õues on juba pime, kuigi kell pole veel kaheksagi. 18.15 asus praam Kreeta poole teele, just nö kuldse tunni ajal, mil 18.45ni päikeseloojangut pildistasin ja filmisin, siis sõin õhtusöögi ja nüüd on veel parasjagu ligi 2 tundi aega randumiseni.

Milline see päevakruiis siis oli? Teistsugune, kui ma arvasin.
Kas ma kahetsen, et läksin? Absoluutselt mitte, ei sekunditki!
Ilmaga selles mõttes vedas, et oli päikeseline, sellist lauspäikest meil ühelgi hotellis veedetud päeval ei olnud. Küll aga oli merel ja mere ääres rannas suur tuul, mis tegi ilma jahedaks. Aga pildistamise mõttes on hea, kui on päikseline, pildid tulevad ilusad ja päikeseloojangu praamil saime ka nö täie raha eest.

Mis Santorinit ennast puudutab, siis Oia nö postkaardi-linnaosa oligi täpselt selline nagu piltidelt paistab. Selle tõestuseks minu tehtud pildid ka siia. Õhkkond oli seal ka kuidagi hästi mõnus - rahulik ja sõbralik. Kuna käisin ka mõnda suveniiri otsimas, küsisid päris mitmed, kust ma pärit olen ja jäime natukeseks jutustama. Inimesi (st turiste) oli saarel ilmselt veidi vähem kui tipp-hooajal, sest täiesti vabalt sai teha pilte, kuhu võõraid peale ei jäänud.

Fira

Käisime ka pealinn Firas, kus ma maalilise vaatega söögikohas mõnusa eine võtsin ja lõpuks ka tunnikese Perissa musta vulkaanilise liivaga rannas, kus ma päevitada püüdsin, kuigi tuule käes hakkas lausa külm :) Nagu ka pildilt näha, siis ülerahvastuse käes see rand ei vaevelnud :)

Perissa rand

Nüüd mõnest asjast ka, mis oleks võinud veidi teisiti olla. Esiteks - tellisin ingliskeelse ekskursiooni. Sain bussitäie inimesi, kus ekskursioon käis kolmes keeles - vene, prantsuse ja inglise. Just täpselt sellises järjekorras, kuna enamus olid bussis venelased. Vene keele giid oli eraldi, prantsuse ja inglise keele oma sama inimene. Vene giid rääkis enamuse ajast ning teine giid pidi siis vähest allesjäänud aega kahe keele vahel jagama ja kuna ta prantsuse keeles tundis end vabamalt, siis inglise keeles jäi juttu kõige vähemaks. Muidu olid mõlemad giidid toredad ja bussiseltskond samuti.

Päike paistab veel Valgele saarele

Teiseks oleks pidanud ise ehk parema eeltöö tegema praamide osas. Mina valisin pikima sõiduaja (ehk kõige aeglasema praami) just päevitamist sillmas pidades, aga praam polnud selleks üldse mõeldud. Selles kontekstis oleks võinud vabalt vähe kiirema laeva valida (valikus on ka kiirkatamaraan, mis sõidab ca 1h 45min ja vahepealne praam/laev, mis sõidab ca 2,5 tundi, minu praam sõitis 3h 15 min). Samas, kui aeg kõrvale jätta, siis on tegu väga heade praamidega ja kellele näiteks meeldib lugeda, siis väga mõnus aeg iseendale. Mina kasutasin selle aja reisikirja kirjutamiseks. Samas, kui meie praam hakkas tagasi sõitma just päikeseloojangu ajal, siis neid kiiremaid praame ma sel ajal ei näinud. Täitsa võimalik, et nad startisid enne meid ära ja kuna nad liiguvad kiiremini, jõudsid nad loojangu ajaks ära avamerele, samal ajal kui meie Küklaadide vahel veel liikusime.






















Kolmandaks, päeva struktuur oleks võinud veidi täpsem ja konkreetsem olla. Sellel firmal, kust ma alguses selle tripi tellisin, oligi kohe tutvustuses kellaajaline plaan, kus, mis ja kui kaua. Kahjuks nemad teatasid päev enne reisi, et kahju küll, aga laevafirma  lõpetas hooaja ja nemad enam kruiisi Santorinile ei paku, mistõttu otsisin analoogse pakkumise teiselt pakkujalt. Lõpuks olen muidugi õnnelik, et kõik laevafirmad oma hooaegu lõppenuks ei lugenud ja oli võimalus siiski ära käia. Vaevalt, et me niipea sinnakanti uuesti sattume.