Ilusat esimest adventi!

Rahulikku ja rõõmsat advendiaega kõigile! Meil sai esimesel advendil maja jõulutuledesse ja esimesed piparkoogid said erandkorras tehtud juba esimese advendi laupäeval nagu kuulsin seda peenelt nimetatavat. Küünlaid aga põleb kohe kõikide adventide eest :D lihtsalt meeldib! ja nii juba poolest novembrist saati :)

November on blogis kuidagi jälle vahele jäänud :) Mitte, et meil siin midagi ei toimu, aga see kõik on selline ühtlane argipäevakett oma rõõmude ja tegemistega. Nädalavahetusedki olid oma tegemisi täis. Gretel oli lausa kolmel nädalavahetusel järjest flöödiesinemised erinevatel kontsertidel, kaks neist oma muusikakoolis, sh muusikakooli juubelikontsert. Kusjuures muusikakooli juubelikontserdile jõudmine oli omaette ooper! Nimelt kutsuti just sel päeval Grete tüdrukute jalkavõistlusele, mis ajakavade järgi ei pidanud selleks ajaks ära lõppema, kui muusikakoolis juba proov algas. Meie õnneks aga üks võistkond ei tulnud kohale, mistõttu alagruppide süsteem asendati kõik-mängivad-kõigiga-läbi-süsteemiga ja nii sai Grete kaasa mängida ka viimase mängu, mille võit andis neile turniiri kokkuvõttes 3. koha! Peale viimast mängu jalkariided kotti, kaasavõetud kleit selga ja otse muusikakooli proovi. Sama kadalipp tuli läbida ka Grete trennikaaslasel, kes on samuti muusikakoolis õppiv jalkapiiga :) Kirke esines samuti neil kahel muusikakooli kontserdil - ühel klaveriga, teisel koori koosseisus.

Samuti kulus kaks nädalat novembris silmapõletiku seltsis (selle eest hoolitsesid pere kaks kõige pisemat) ja poja kasvatas silmapõletiku ajal ka silmahambaid, ehk et tuju oli tal alla igasugust arvestust ja kõrge palaviku viskas ka mõneks päevaks üles. Seda, et ööuni oli siis eriti katkendlik, pole vist vaja enam mainidagi. Aga, kogemused on õpetanud, et see kõik möödub, kuigi on jube tüütu.

1.12.2017

Küll aga tunneb kogu kamp suurt rõõmu ootamatult maha sadanud lumest. Väikese ehmatuse osaliseks saime ka seoses sellesama lumega. Reede hommikul (1.12), kui kogu see kaunidus saabunud oli, pidin ise lapsed kooli-lasteaeda viima, kuna abikaasa oli Soomes Slushil ja see lumi oli meie udupeenele väravale esimene. Udupeen tähendab siinkohal seda, et lahti käib ta automaatselt, kas siis nö helistades väravale või ka puldist saab teha. Väravale helistamisega olen juba ära harjunud, uus oli aga see, et peale helistamist läheb värav lahti täpselt 20 sentimeetrit ja selles praost ei pressi kohe kuidagi autoga välja :D Mina ja tehnika pole nagunii suured sõbrad ja ainuke lahendus, mille peale hommikul kell 8 tulin, oli kõne abikaasale. Tema muidugi alles magas, aga niipalju taipas, et soovitas lume igalt poolt maha pühkida. Pühkisime siis koos Kirkega siit ja sealt ja jälle proovisime, et äkki nüüd saame värava lahti. Lõpuks saimegi ja tuli välja, et hammasratta pealt peab olema kogu ulatuses (ca 6 meetrit) lumi maha pühitud. Pärast jõudsime mehega ainukesele loogilisele järeldusele, et ju värav ei saanud aru, kas hammasratta peal-vahel on lumi või kellegi väike sõrmeke ja seetõttu peatus niipea, kui lumi vastu tuli. Lumekiht oli ju tol päeval ka korralik ja sula, ehk et tegu oli paksu kihi raske lumega. Igatahes pärast ca 10-minutilist pusimist saime ikka väravast välja ja lapsed ei jäänud kooli isegi hiljaks, kuna üksi majandades arvestasin suuremate varuaegadega. Lõpp hea, kõik hea :)