Detsembri tegemised

Paljulapselises peres on detsember pidude ja kontsertide rohke.

Alustasime 11.12 kooli ja muusikakooli ühiskontserdiga. Sel aastal esines seal Grete mudilaskooriga, eelmisel aastal olid mõlemad suuremad mudilaskooris ja Kirke mängis ka orelit. Seal aastal siis teisiti. Kirke tahtis küll lastekoori minna, kuid prooviajad oli mõlemad sellised, mis kattusid trenniga ja misiganes langeb trenniga kokku, on tema valik nr 1 trenn :)

Iluvõimlejana

Kirke oma teises tantsus, kolmandast
head pilti pole :)

Jätkasime Triiniksi jõulupeoga 16.12, kus osalesid Kirke ja Karmen, pealtvaatajana mina. Grete pidi muidu ka tulema, aga tal tuli sinna just aasta viimane jalkaturniir, mistõttu see pidu jäi tal käimata :) Abikaasa jõudis napilt Tallinnast oma partnerfirma jõulupeolt tagasi, et kärus magavat poja valvata, st nagu ikka, taaskord oli lahendada korralik logistikaülesanne, et kõik lapsed ja suured saaksid oma käimised käidud ja õigeks ajaks igalepoole kohale. Kuna Gretel oli väljasõit täpselt samal ajal, kui tantsuklubi pidu algas, läks tema võistlustele sel korral koos sõpradega, Tõnis organiseeris end täpselt selleks ajaks koju, et vankris magav poja täiesti järelvaleta ei jääks :) Ja niipea, kui tantsuklubi pidu lõppes, kimasin Otepääle Grete võistlusi vaatama, mis läksid pea kella seitsmeni õhtul :) Selline see ema-logistiku-korraldaja-kaasaelaja-innustaja-paitaja-lohutaja roll juba kord on.

Edasi tuli 18.12 muusikakooli kontsert, mille teemaks oli maskiball Veneetsia stiilis (märksõnadeks veel barokk ja renessanss). Õhtujuhiks oli palutud Aivar Kallaste, kes õpetas ajastule kohaseid tantse. Oli väga-väga tore kontsert-pidu!

Lõpetuseks, 20.12 oli jõulupidu Karmenil lasteaias. Seal olid kõik ülejäänud vaatajad. Karmen käib meil segarühmas. Kui eelmisel aastal oli rühm 10 kuueaastast, kes sügisel kooliteed alustasid ja 8 kolmeaastast, siis nüüd on nende 8 nelja-aastase kõrvale pandud kahe- ja kolmeaastased. Neljased on nüüd suured! Karmenit õnneks selline rühm ei sega. Ise pelgasin, et sügisel lõpuks neljaselt selgeks saanud r- täht äkki uuesti ära kaob, kui pudikeelsed kõrvale tulevad, kuid see pole teoks saanud. Õpetajate jutu järgi hoiab neljaste punt peamiselt mängides omaette ja väiksemad siis jällegi kokku. Karmen on selles mõttes ideaalne lasteaialaps, et ka iga vaba päeva hommikul küsib ta lasteaeda ja on hirmus kurb, kui sinna ei saa :) Ja kui õhtul läheb voodis lollitamiseks, tuleb vaid meenutada, et ruttu tuttu, muidu äkki ei saagi lasteaeda :D

Ilusat esimest adventi!

Rahulikku ja rõõmsat advendiaega kõigile! Meil sai esimesel advendil maja jõulutuledesse ja esimesed piparkoogid said erandkorras tehtud juba esimese advendi laupäeval nagu kuulsin seda peenelt nimetatavat. Küünlaid aga põleb kohe kõikide adventide eest :D lihtsalt meeldib! ja nii juba poolest novembrist saati :)

November on blogis kuidagi jälle vahele jäänud :) Mitte, et meil siin midagi ei toimu, aga see kõik on selline ühtlane argipäevakett oma rõõmude ja tegemistega. Nädalavahetusedki olid oma tegemisi täis. Gretel oli lausa kolmel nädalavahetusel järjest flöödiesinemised erinevatel kontsertidel, kaks neist oma muusikakoolis, sh muusikakooli juubelikontsert. Kusjuures muusikakooli juubelikontserdile jõudmine oli omaette ooper! Nimelt kutsuti just sel päeval Grete tüdrukute jalkavõistlusele, mis ajakavade järgi ei pidanud selleks ajaks ära lõppema, kui muusikakoolis juba proov algas. Meie õnneks aga üks võistkond ei tulnud kohale, mistõttu alagruppide süsteem asendati kõik-mängivad-kõigiga-läbi-süsteemiga ja nii sai Grete kaasa mängida ka viimase mängu, mille võit andis neile turniiri kokkuvõttes 3. koha! Peale viimast mängu jalkariided kotti, kaasavõetud kleit selga ja otse muusikakooli proovi. Sama kadalipp tuli läbida ka Grete trennikaaslasel, kes on samuti muusikakoolis õppiv jalkapiiga :) Kirke esines samuti neil kahel muusikakooli kontserdil - ühel klaveriga, teisel koori koosseisus.

Samuti kulus kaks nädalat novembris silmapõletiku seltsis (selle eest hoolitsesid pere kaks kõige pisemat) ja poja kasvatas silmapõletiku ajal ka silmahambaid, ehk et tuju oli tal alla igasugust arvestust ja kõrge palaviku viskas ka mõneks päevaks üles. Seda, et ööuni oli siis eriti katkendlik, pole vist vaja enam mainidagi. Aga, kogemused on õpetanud, et see kõik möödub, kuigi on jube tüütu.

1.12.2017

Küll aga tunneb kogu kamp suurt rõõmu ootamatult maha sadanud lumest. Väikese ehmatuse osaliseks saime ka seoses sellesama lumega. Reede hommikul (1.12), kui kogu see kaunidus saabunud oli, pidin ise lapsed kooli-lasteaeda viima, kuna abikaasa oli Soomes Slushil ja see lumi oli meie udupeenele väravale esimene. Udupeen tähendab siinkohal seda, et lahti käib ta automaatselt, kas siis nö helistades väravale või ka puldist saab teha. Väravale helistamisega olen juba ära harjunud, uus oli aga see, et peale helistamist läheb värav lahti täpselt 20 sentimeetrit ja selles praost ei pressi kohe kuidagi autoga välja :D Mina ja tehnika pole nagunii suured sõbrad ja ainuke lahendus, mille peale hommikul kell 8 tulin, oli kõne abikaasale. Tema muidugi alles magas, aga niipalju taipas, et soovitas lume igalt poolt maha pühkida. Pühkisime siis koos Kirkega siit ja sealt ja jälle proovisime, et äkki nüüd saame värava lahti. Lõpuks saimegi ja tuli välja, et hammasratta pealt peab olema kogu ulatuses (ca 6 meetrit) lumi maha pühitud. Pärast jõudsime mehega ainukesele loogilisele järeldusele, et ju värav ei saanud aru, kas hammasratta peal-vahel on lumi või kellegi väike sõrmeke ja seetõttu peatus niipea, kui lumi vastu tuli. Lumekiht oli ju tol päeval ka korralik ja sula, ehk et tegu oli paksu kihi raske lumega. Igatahes pärast ca 10-minutilist pusimist saime ikka väravast välja ja lapsed ei jäänud kooli isegi hiljaks, kuna üksi majandades arvestasin suuremate varuaegadega. Lõpp hea, kõik hea :)

17.10, puhkepäev ja tähevaatluse teine katse

See päev oli Tiina perel ärasõidupäev ja meil shoppamise päev. Kuna aga nende lennuk läks alles õhtul kell 5, tulid nad hommikul veel meie juurde basseini (koos pagasiga). Nemad reisisid vaid käsipagasiga - ulme minu jaoks :) Lapsed lustisid 10-12 basseinis ja kui tuli poja uneaeg, sättisime meie end linna peale, nemad läksid sööma ja siis ära lennujaama.

Minul oli eesmärgiks leida omale tore ehe. On ju Tenerife kuulus ka oma pärlite poolest. Mis mind imestama pani, oli see, et Puerto Coloni rannapromenaadil polnud ühtegi ehtepoodi. Ühes kaubanduskeskuses käisime ka, seal ka polnud Tenerife Pearli poodi. Hiljem saime teada, et veidi teiselepoole jalutades oleksime selle poe ka leidnud, aga siis polnud enam aega. Kruusi, mida ka soovisin, leidsin. Nimelt otsustasin eelmisel aastal, et igalt soojalt maalt, kuhu me sattume, toon omale kohvikruusi. Sel aastal läks õnnetuseks sedasi, et alles kodus avasasin kruusi alt lugedes, et kasutada ainult dekoratiivsel eesmärgil. Olin päris õnnetu ja Tõnis ka, sest ostsime analoogsed kruusid :( Oma Küprose-kruusi kasutan igapäevaselt.
Ehted on aga rohkem nagu sünnipäevakingitus sugulastelt, kes mulle septembris raha kinkisid. Niisiis kuna ma ehtepoodi õigel ajal ei leidnud, mõtlesin, et eks siis ostan Eestist midagi, mis seal ikka. Lapsed shoppasid ka oma shoppamised ära, tegime veel paar pilti rannapromenaadil ja läksime sööma. Ent järgmisel päeval lennujaamas ei jätnud ma ikka veel jonni, tundus kuidagi ebaloogiline, et lennujaamas Tenerife Pearli poodi pole. No ja oligi, mitte suur, aga olemas. Sealt sain omale mälestuse Tenerifelt ühendatuna sünnipäevakingiga :) Aitäh kinkijatele!

linnutee

Sel õhtul startasid ju Tõnis ja piigad uuesti ka tähevaatlusele. Kirke ületas end, kui läks ikkagi kaasa, kuigi eelmisel korral tuli ta mägedest tagasi kõrvavaluga. Tema on  meil ainuke, kellel ka lennukis tikuvad kõrvad valutama hakkama, teistel lähevad vahepeal lukku, aga lausa valutama ei hakka. Väikesed ei teinud tõusudel ja laskumistel üldse teist nägu, neil poleks nagu miskit tunda. Teisel katsel said tähed vaadatud. Tõnisele hakkas tähtede pildistamine lausa meeldima :) Lapsed olid veidi kurvad, et just tol õhtul kuud näha polnud, kust pidi Tenerife-nimelist mäeahelikku näidatama, kuid üldises plaanis jäid ikkagi rahule, sest oli põnev.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et selliseid lebopäevi nagu viimane, oleks võinud rohkem olla, aga kuidagi ei raatsinud kuskile minemata jätta. Meie (täiskasvanute) poolest oleks võinud olemata olla veepargid, aga need olid suurematele lastele reisi parim osa, Loro meeldis kõigile, samuti ookeanisõit. Tähevaatlus ja saaretuur olid huvitavad.
Järgmise aastas kontekstis mõtlesime, et oleks ratsionaalne võtta hotell koos veepargiosaga, saavad suured lustida, väiksed ka, kui neile peaks see vahepeal meeldima hakkama ja ise saab veidi rohkem lebotada. Ei pea eraldi kuskile selleks sõitma :D Ja siis nt kaheks päevaks võtaks rendiauto ja käiks vaataks midagi. Ilmselt kui osutub võimalikuks minna, siis on valikuks Kreeta vm Kreeka saar, aga eks aeg annab arutust.

18.10 oli tagasisõidu päev. Õnneks sel korral tangiti lennuk korralikult täis ja lennuaeg oli 6 tundi ja 10 minutit. Lennujaama jõudsime juba 3 tundi enne lendu, tegime Burger Kingis lõuna ja peatselt juba saigi lennukisse, kus poja peagi unele sättis ja kuuest tunnist ligemale 2 ja pool maha magas. Maandusime Eesti aja järgi kell pool 11 õhtul ja peale 11 Tallinn-Tartu maantel olid väikesed taas unes. Suurtele pakkusin võimalust neljapäeval koju puhkama jääda, aga nemad tahtsid hirmsasti kooli, läksid siis :)
Selline tore-väsitav-seiklusrikas reis sel korral :)

16.10, Loro Park

Selleks päevaks oli planeeritud väljasõit Tenerife pealinna Santa Cruzi. Seal asub üks Tenerife kuulsamaid teemaparke Loro Park. Sinna läksime ka korraldatud transpordiga. Kogunemine peatusesse kell 9, väljasõit ca pool 10 ja kohal ca pool 11. Olin enne reisi kodus palju videosid erinevate parkide kohta vaadanud. Ütleks, et Loro puhul tundusid käärid kõige suuremad. Piltidelt ja videodelt tundus kõik nii suur ja avar, tegelikkuses aga olid käigurajad suhteliselt kitsad ja vaatedki mitte kõige avaramad. Me olime eesmärgiks võtnud ära vaadata 3 showd (vaala, delfiini ja merilõvide omad) ning niisama ringi uudistada. Nii see ka teoks sai. Muidu on lisaks nendele seal veel papagoide tsirkus ja kino moodi loodusfilmi vaatamine. Kuna meie aeg oli transfeeribussist sõltuv ja lastega käimine võtab rohkem aega, sh söögipaus, siis rohkem poleks me jõudnudki.

vaalad etenduse lõpus lehvitamas

Vaalade show meeldis mulle väga. Enne show algust filmiti sisenevat ja juba kohtadel ootavat rahvast ja näidati seda otsepildis suurele ekraanile. Mõnele pandi väike tekst ka juurde a la "I'm too pretty" või "Kiss me", inimesed olid elevil ja läksid kenasti kaasa. Keda niisama näidati, lehvitasid. Ka otsiti publiku hulgast üles lapsed, kellele oli söök kätte antud, kuna tegelikult oli söömine seal keelatud. Samuti näidati klippe varasemate showde inimeste reaktsioonidest, kui nad märjaks said. Need olid kõik armsalt naljakad. Read, kus oli reaalne märjaks saada, olid kenasti ära märgitud, seega kogemata keegi märjaks ei saanud. Meie suuremad olid nõuks võtnud, et tahavad ilmtingimata märjaks saada ja läksid esimesse ritta. Ülejäänud seltskond loobus sellest vahvast boonusest ja valis istekohad turvaliselt kuiva tsooni.

merelõvi liugu laskmas ja veidi üldmiljood

Peale vaalu vaatasime ringi, olime veidi pettunud, et valged tiigrid end üldse näole ei andnud ja oligi käes delfiinishow aeg. Kuna olime Aqualandis juba ühte delfiinietendust näinud, olid ootused päris kõrged, mistõttu tuli ilmselt ka pettumus. Show oli võrreldes eelmisega palju lühem, aeglasem, vähemate trikkidega. Delfiinid ise muidugi olid ikka armsad. Siis oli toidupetus ja ringivaatamine, kuniks jõudsime lõpuks merilõvide etendusele. Nemad olid nii vilkad ja rõõmsad olevused hoolimata oma loibadest, mis nad justkui kohmakaks teevad. Väga vahva show oli.

palju Nemosid :)

Peale seda läbi haide ja teiste kalade akvaariumi välja ja transfeeribussiga koju.

Kuna olime Tiina perega erinevates bussides, otsustasime, et sel õhtul välja ei lähe, kuna väikesed oli täiesti kutud :) Väike poetiir ja koju puhkama.








Mis mulle seal pargis veel hästi meeldis, oli pingviinide maja nö tehniline lahendus. Pingviinid elavad oma suures külmkapis ja ilmarahvale on sisse säätud lint, mis sõidutab sind sellest hiiglaslikust "kapist" mööda. Astud aga maja alguses lindile, naudid vaadet, soovi korral teed oma klõpsud, imetled neid armsaid olevusi siit- ja sealtpoolt ja liigud edasi. Ääretult mugav ka lastega.

sipelgakaru oli üks lahe tegelane

kuni issi poes käis peale Loro-päeva :)

15.10, saaretuur

Saaretuuril käisin mina koos suuremate piigadega. Tõnis jäi väikestega "koju". Tuuri viis läbi eestlane, kes tegeleb sellega seal juba kaheksandat aastat. Tuur oli selline klassikaline bussiekskursioon. Mina ootasin seda väga, sest nii sai saarele ringi peale teha ja kuulda näha palju Tenerife ajaloost, kujunemisest ja ka praegusest elust-olust. Ise poleks 4 lapsega sellist ringi kindlasti läbinud. Tuuri tutvustus ise on selline:

Kõige pikemad bussiotsad vältavad 45 minutit, peatuseid on palju ning meiega jõuate ära käia nii vulkaani El Teide juures, “piraadikülas” Mascas kui sõita ümber saare, väisates põhjakalda linnu ning vaadata otsa guantšide kuningatele ja mustale madonnale.

Esimene peatus on Tenerife kõrgeimas külas Vilafloris, seejärel vulkaan El Teide ja Roques de Garcia NB! köisraudteega küll sõita ei jõua kahjuks. Alla sõidame me mööda loodenõlva, läbi "värske" laava väljade, männimetsade ning Santiago de Teide mandlioru piraadikülla Mascasse. Seejärel “neetud” pealinn Garachico juba põhjakaldal, veinipealinn Icod de Los Vinos (veinide degusteerimine Malvaasia veini muuseumis ja lõunasöök restoranis Casa del Carmen - üks Icodi vanimaid restorane! - on hinna sees),

A. von Humboldti poolt maailma kõige kaunimaks tunnistatud La Orotava org ja linn oma ilmakuulsa rõdudega majaga (La Casa de los Balcones, AD 1632) ning päeva lõpuks veel kõigi kanaaride kaitsepühak Kandelaaria Neitsi (Virgen de la Candelaria ehk must madonna) Candelaria basiilikas ja guantši kuningate kujud loojuvas päikeses ookeani rannal.

Masca oli omapärane elamus sinna viiva mägitee pärast, La Orotava oli ilus ja tema liivamaalid raekoja ees oli lahe teadasaamine, jutud Kanaari männist kui saare mageveetootjast ja kohalikest, kes hispaanlaste poolt ca 15. sajandiks maha löödi on huvitavad faktid. Lapsed väsisid vahepeal ära, aga peale sööki jälle kosusid ja olid vaprad. Kuni meie 7st 7ni ära olime, toimetas Tõnis väikestega. Kuna neist keegi eriline veeloom pole, mängisid toas ja kui poja uneaeg kätte jõudis, sättisid õue jalutama. Pärastlõunal tuli jälle Tiina pere, et väikesed mängida saaksid. Õhtu lõpetuseks õhtusöök järjekordses rannapromenaadi söögikohas. Neil on seal ju sedasi, et söögikohad on kõik kõrvuti ja igaühest on nö müügimees promenaadil, kes värbab sind just oma söögikohta sööma. Vahel tuuakse lastele juba ennetavalt pulgakommi, et sõprust luua ja meelitada. Meie käisime neljas erinevas söögikohas, ühes kaks korda.

Masca piraadiküla

mägiteed piraadikülla ja
terrassipõllud

Garachico (neetud pealinna) vanalinn

keskel suur ja vana draakonipuu
veinipealinnas Icod de Los Vinos

kuulus rõdudega maja, mille rõdud on
tehtud Kanaari männist ja on ehitatud 1632

mauride ehitusstiili mõjud -
eraldi rõdud meestele ja naistele
(vihjeks: tegu on moslemitega)

kord aastas tehakse suur liivamaal
La Orotava raekoja ette, see võtab
6 nädalat ja pühitakse kokku pidustuste õhtul.
pildil on näha erinevate aastate "teosed"

näide liivamaali tegemisest
La Orotavas

minu uus guantšikeelne nimi :D

14.10, Siam Park

teel Siamisse, ületades kiirteed,
kaliima-taevas ja 35 kraadi

4 väiksemat päevitustoolide vahel liivaga mängimas,
Siamisse on oma liivarand lainebasseini juurde tehtud :)

TripAdvisori kasutajad hindasid 2017. aastal selle maailma parimaks veepargiks. Peetakse teda ka Euroopa suurimaks veepargiks. Minusugust veepõlgurit jätab see kõik muidugi täiesti külmaks, kuid meie suurematele lastele meeldis seal küll. Nende õnneks oli meil ju kaasas tädi, kes nendega torudes ja jõgedel käis. Meie siis valvasime Tõnisega oma väikseid koos nende väikestega. Et ikka igas päevas oleks väike rosin, siis alustuseks sõitis pargi väljareklaamitud tasuta transfeeribuss meist lagedalt mööda, mistõttu asusime siiski jalgsi teele. Kohale jõudes avastas abikaasa, et on veeparki saabunud ilma ujumispüksteta ning õige pea selgus, et poja on luti ära kaotanud. Otsisime, mis me otsisime, üles me seda ei leidnud, uut polnud pargist seest kuskilt osta ja varulutti mul ka kaasas polnud (jäi majutusse). Eelkõige vajab poja meil lutti magamajäämiseks ja uneaeg juba pressiski peale :D Jorises, mis ta jorises, aga magama ta õnneks jäi. Mis puutub abikaasa ujumispükstesse, siis ega ta neist puudust polekski tundnud, kui oleks see lubatud 25 kraadi olnud ja ta oleks saanud oma pikkade riietega istuda, kuid 35 puhul arvasime, et äkki on vaja vahepeal basseini end jahutama minna, nii ta siis käis ja hankis omale sealt uued ujumispüksid :)

Pärast veeparki põikasime läbi juba kodupoeks saanud ostukeskuse toidupoest, mille ees on kiiged. Sealt ka paar klõpsu.

13 ja reede, ookeanisõit ja tähevaatlus

kerge laine suigutas hästi

13 ja reede viis meid jahiga merele vaalu vaatama. Aga et jälle ikka veidi vürtsi kohe päeva algusesse saada, oli infomeilis mulle vale kai number saadetud. Kogu meie vahva seltskond - 4 täiskasvanut ja 6 last ootasid kokkulepitud ajal kai nr 1 juures, aga mida polnud, oli Skyline I. Ilmselt olime veits murelike nägudega, sest ühe teise firma eesti poiss tuli uurima, mida ootame, kui eesti keelt kuulis. Tema teadis kohe, et kai nr 1 juures Skylinet pole, vaid see ootab nr 2 juures. Olime ka ise selleni jõudnud, et läheks vaataks teiste kaide juurde, aga kuna kinnitus e-mailis oli nii konkreetselt nr 1, siis ootasime veel seal. Viivitus oli väike ja juba esimese lainetusega oli see kõik ununenud. Nii tsill oli olla - oli päike, tuuleõhk ja väike laine. Vaalade seljad nägime ka ära, delfiine mitte, keda aegajalt ka nähakse. Oli ka väike snorgeldamise, ujumise ja võileivasöömise peatus ja siis tagasi sadamasse. Kuna jahi pealt käisid ujumas vaid kõige vapramad, siis merelt naastes maandusime kogu seltskonnaga hotelli basseinidesse. Tenerifele saabunud kaliima tõttu oli temperatuur üle 30 kraadi. Kaliima on kuum kõrbetuul, mis toob Saharast kaasa liiva ja tolmu ja ka kuumalaine. Kui muidu on keskmine temperatuur Tenerife sel ajal 25 kandis, siis meil oli kaliimapäevadel 35 kraadi ja ööselgi ei langenud alla 28. Piltidelt on see ka hästi näha, enamasti kohtab Tenerifel sellisel ajal selget taevast, siin on näha sudusse uppunud mäed :)












Peale basseini oli väiksemate kamp suhteliselt süsi, mistõttu otsustasime, et välja sööma ei lähe. Kuna meie apartmendis oli olemas täisvarustuses köök lausa koos nõudepesumasinaga, tõime poest virna pitsasid ja jäätist ja saigi varane õhtusöök tehtud. Varase õhtusöögi tingis ka Tõnise ja meie suuremate laste õhtune ekskursioon tähti vaatama. Arvasime, et kaliima tõttu seda ei toimu, ent sellekohast teadet päeva jooksul ei saabunud. Nii läksidki nad kolmekesi kokkulepitud ajaks bussi ootama, mis ka saabus. Tähevaatlus oli planeeritud Teide jalamile, 2,2 km kõrgusele. Ära nad seal käisid, ent tähti siiski ei näinud. Aga tuleb kiita tuurikorraldajat, juba broneerimise ajal ütles ta, et hea oleks, kui broneerida aeg reisi alguspoolde, et juhuks, kui ei peaks õnnestuma (mida juhtub väga harva), oleks reisi lõpupoole üks varupäev võtta. Meil jäi selleks viimane õhtu enne ärasõitu ja vaja seda ka läks :)

12.10, Aqualand

Tahaks veeparki, aga võtmega on mingi jama :D

Neljapäeval pidime kohtuma kell 10 Aqualandi väravas. Et see asus meist vaid umbes kilomeetri kaugusel, otsustasime sinna jalutada. Oli ka arvata, et ilmselt pojal tuleb siis juba uneaeg :), kuna ta oli ju ärganud Eesti, mitte Teneerife aja järgi. Sättisimegi juba minema.  Kui olime ukse kinni lasknud (uksel oli turvalukk, kinni tõmmates sulgus automaatselt), meenus mulle, et midagi jäi maha ja oli vaja korraks tuppa tagasi minna. Proovime ja proovime, aga mis ei avane, on uks! Võti lihtsalt ei keera! Korteriomanik (õigemini vahendaja) oli meile kahed võtmed andnud ja kahjuks oli teine paar uksel seespool ees! Ja meie õnnetuseks oli neil seal sedasorti turvalukk, mis väljaspoolt ei keera, kui seespool võtmed ees. Seda saime teada, kui mees vahendajale helistas, et mis värk on, võti ei keera. Vahendaja oli muidugi 100% kindel, et ta rääkis meile sellest, meie aga oleme 100% kindlad, et ta unustas seda mainida. Meie poolt oli kuulamas 4 kõrvapaari ja olgu, kuidas muidu lastel meie jutu kuuldavõtmisega ja kuulamisega lood on, siis eriti kõige vanem suudab sõnatäpsusega meelde jätta, mida sellistes situatsioonides räägitakse. Ise ma arvan, et kuna neil kahel suuremal oli miljon eksitavat küsimust (a la, kuidas see ventilaator laes tööle käib, kustkaudu ma juba basseini saan minna jne jne), siis maakler ei saanud oma tavapärast juttu selles järjekorras, kuidas harilikult, rääkida ja lõpuks jäigi mainimata. Olgu sellega kuidas oli, igatahes tuleb õnne tänada, et midagi tuppa ununes ja asjaga sai tegelema hakata kohe hommikul! Nimelt, oli Kanaaridel sel päeval just püha ja kogu saarel olevat üleüldse vaid 2 turvalukkudega tegelevat firmat või töömeest ja otseloomulikul puhkepäeval käis kõik topelt-tasu eest. Maakler lubas meil ära Aqualandi minna, oli küll veidi löödud, et pidi oma puhkepäeval sellega tegelema, ent õhtuks oli lukufirma luku keerama saanud ja meile ulatati sõbralikult arve 96 euroga. Kui päeval Aqualandis mõtlesime, et poleks aus, kui kogu summa meilt välja kasseeritakse, siis õhtuks olime juba käega löönud, et kui nii on, siis nii on, lõpuks on meil ju vaja see võti ikkagi kätte saada, sest lageda taeva alla nagu ka jääda ei tahaks :D

mõned väikesed laskumised

Nüüd lõpuks jõuan ka Aqualandini. See oli üks tore, paraja suurusega veepark. Veepargid (hiljem veel ka Siam park) olid reisiplaani lülitatud eelkõige silmas pidades suuremaid lapsi. Ei mina, Tõnis ega väiksed veest nii suurt lugu ei pea. Pojale tunduvad vist kõik veed peale vanni liiga külmad, tema ei tahtnud isegi lastebasseinides olla. Karmen oma kahe täditürega veidi lastebasseinides lustis, aga eelistas temagi basseinide ümber jalutada ja mööda radadeäärseid äärekive kõndida. Aqualandi-päeva lõpetas vahva delfiinietendus sealsamas. Delfiinid tegid erinevaid trikke, show oli hea muusikaga ja hoogne. Pargist tagasiteel lunastasime oma korterivõtme ja suundusime kõik koos jälle ranna lähedale sööma.

meie magala: Karmenil eraldi madrats ja pojal reisivoodi,
suuremad olid eraldi toas

Järjejutt Tenerifest, 11.10, kohalejõudmine

hommikukohv ootepausil

Väljalend oli välja kuulutatud kolmapäevaks, 11.10, kell 7.15. Mina, kui meie pere logistik, mõtlesin välja plaani, et kui kell 5.15 tuleb hiljemalt lennujaama sisse astuda, siis oleks mõtekas kodust hilisõhtul sõitma hakata, kaasreisijatel veidi rohkem tunde ja autojuhul mõned tunnid autos magada ja õigeks ajaks kohvritega lennujaama siseneda. See tundus kõigile hea plaanina. Niisiis oligi arvestatud, et hilisõhtuni on aega pakkida ja koristada ja end valmis seada. Kuni siis kella kuue paiku tuli kõne, et Prantsuse lennujuhtide streigi tõttu on lend hommikul 2 tundi edasi lükatud. Uueks lennuajaks oli 9.30. Korra jäime mõtlema, et äkki sõidaks hommikul kodust või sõidaks õhtul kellegi juurde Tallinna poole ära ja stardiks hommikul sealt, aga jäime ikkagi oma esialgse plaani juurde lootuses, et ehk väiksemad lapsed veavad autotoolides unega enamvähem poole seitsmeni välja. Nii ka läks, veidi peale kuut poja enam silmi kinni panema ei soostunud, kuigi Karmen veel magas. Ajasime end autost välja ja läksime lennujaama vajalikke toiminguid tegema. Sel korral olime selles osas juba targemad, et kiletusmasin hommikul ei tööta, kaasas oli oma toidukile, millega käru enne äraandmist kokku kiletada. Check-in ja turvakontroll sujusid ladusalt ja juba olimegi tuttava Lotte maja juures. Kell oli parasjagu hommikukohvi aeg. Lapsed mängisid ja käisid vahepeal söömas ja meie jõime kohvi. Tund enne väljalendu avastasime, et lend on veelkord tunni võrra edasi lükatud. Ajas päris tigedaks, aga lastele seletasime, et tuleb vaid loota, et lendu päris ära ei tühistata, vaid "ainult" edasi lükati. Nimelt üks Poola lend vahetult enne meie lendu just tühistati ja rahvas saadeti lennujaamast koju ning sama oli juhtunud Tõnise õe perega eelmisel päeval Baselis, kust nemad oma reisi Tenerifele alustasid. Möödus seegi tunnike ja oh seda rõõmu kui juba saigi lennukisse. Aga et liiga lihtsalt ei läheks, saime lennu alguses teada, et oh imet!, me teeme tankimiseks vahemaandumise Kopenhaagenis. Need on need Eesti kõrged kütuseaktsiisid! See tegi niigi ligi 6,5-tunnise lennureisi üle tunni aja pikemaks. Lisaks sellele ei tohi ju lennuki tankimise ajal lennukis isegi püsti tõusta. Endal polnudki hullu, aga kuna poja oli juba kergelt üleväsinud, oli see paras väljakutse. Lõpuks oli ta nii väsinud, et nuttis end magama. Õnneks ei kestnud see eriti pikalt ja ei paistnud ta oma nutu tugevuse või pikkusega ka kuidagi eriliselt silma. Lapsi oli lennukis omajagu ja neid, kes nutsid kõvemini ja rohkem, oli päris palju. Samas polnud ühtegi last, kes oleks suutnud kogu reisi aja nutta, mistõttu mind need aegajalt nutvad lapsed kuidagi ei seganud.

Lõpuks, Eesti aja järgi peale kuut ja sealse aja järgi peale nelja, olime me lõpuks päral. Veidi muretsesin, et kuidas me majutusse kohale saame, ei olnud meil ju paketireis, vaid lend ja ise otsitud apartment, aga lennujaama taga seisis pikk taksoderivi, suuremaid ja väiksemaid ja ei kulunud poolt tundigi, kui oma tavaariga korteris olime :) Muidu poleks probleemi, 6 inimest ja 7-kohaline takso, aga meil oli ju kaasas ka poja suur käru lisaks kahele suurele kohvrile, mis pidi kõik pagasiruumi ära mahtuma.

meie vahva seltskond

Peale kiiret sissesättimist läks esimene ring basseini ja teine rannapromenaadile õhtusöögile. Juba basseinis liitus meiega Tiina pere ja nii see väsitav päev õhtusse sai. Poja muidugi ajavahet ei tunnistanud, olles kella kaheksaks õhtul puruväsinud ja ilma oma õhtusööki kätte saamata vankrisse ta kustus (Eesti aja järgi oli ju kell 10). Ja kuna ta oli magama jäänud nö Eesti aja järgi tavapärasel ajal, ärkas ta hommikul samuti Eesti aja järgi tavapäraselt kell 7. Kahjuks oli Tenerifel siis alles kell 5 hommikul :) ja täiesti kottpime. Ma olin ikka päris üllatunud, et seal oli kella 8ni pime ja siis läks umbes 10 minuti jooksul täiesti valgeks. Mingit pikka vindumist polnud.

vaade majutuse rõdult; üks väheseid päikseloojanguid, mida nägime -
täpsemalt esimesel ja viimasel päeval, vahepeal oli kaliima