Perelaager nr 9

Pakkimine - meie läksime kahe
autoga ja venna perel oli autol
järelkäru :D

Maanteemuuseum

Maanteemuuseum

Sel aastal viis matkatee meid Setumaale. Telkimiskohaks valisime juba talvel välja RMK Värska metsamaja, mille omale ka broneerisime. Selleks olid sellised täiesti objektiivsed põhjused, et suvel on seltskonnas kaks kõige värskemat titte, üks 5-kuune ja teine pooleteisekuune. Lõpuks kujunes sedasi, et viiekuune titt magas koos emme, issi ja kahe vennaga ikkagi telgis ja mina pojaga kahekesi metsamajas. Samas pakkus metsamaja hüvesid kõigile. Saime selles kasutada väikest pliiti (pooled toidud said selle tõttu lõkke asemel pliidil tehtud), veekeedukannu (kõik nõudepesuveed soojendasime paja asemel sellega), külmikut (ei olnud ohtu, et liha- ja piimatooted rikneksid) ja sauna (õhtul hea lapsed puhtaks pesta ja kui ilm oleks alt vedanud, oleks kindlasti tihedat kasutust leidnud).

Käisin veits lõkke
juures mängimas

Noorim laagriline
veetis enamuse
ajast sedasi

Sel aastal aga ilm meid alt ei vedanud. Saime mõnusad päikselised ja kuumad ilmad (mõne jaoks oli kuuma ehk liigagi palju :). Eriti tore oli see, et ilm ja kohavalik täiega toetasid teineteist. Ujumiskoht oli kohe maja kõrval, lapsed said nii palju vees mulistada, kui vähegi suutsid. Teiselpool maja oli võrkpalliplats. Pallureid meie hulgas polnud, küll aga kasutasid seltskonna 7-8 nooremat liivaplatsi rohkemal või vähemal määral liivakastina. Hitiks kujunes teatevõistlus, milles oli 3 võistkonda ja 4 vooru - kummipaadi kotis hüppamine, tandem suur veab väikest katkisel kiigel, millest oli ootamatult kelk saanud :), jooks palliga palliplatsi võrguni ja tagasi, ümber märgise ujumine. Peamiselt oli nalja, aga natuke ka pisaraid, sest kõik ei saa võita ja ega see võidu mittesaamise talumine ei tule kõigil ülearu kergelt. Et sport võidab näitab aga see, et kohe peale võistluse lõppu taheti uued võistkonnad teha ja uuesti alustada, mis küll teoks ei saanud.
Uus asi sel aastal oli ka üheks õhtusöögiks hamburgerite tegemine. Segasime seal kokku kaks erinevat kotletitainast, igaüks võttis oma käpaga nii suure palli, kui arvas end ära söövat, meisterdas kotleti, pani lõkkepannile Krisi pilgu alla valmima ning kui valmis, sai oma kotleti saia/ leiva vahele, kuhu oli laotud täpselt sellised lisandid, kuidas keegi soovis. Oli vahva ettevõtmine!
Kaasas oli meil ka kummipaat, millega nii kalastati kui tehti lõbusõitu, muidugi käisime ka Seto muuseumis ja Tsäimajas lõunal ning Lämmijärvel väikesel paadisõidul.

Vanaemaga hommikuks munavõid tegemas

Õrsava järv

Argipäev

Meie armas jasmiin

Priipõli saigi läbi. Algab argipäev kodus 4 lapsega. Abikaasal tänasest puhkus läbi ja taas tööasju ajamas. 

Nö rutiini või režiimi mõttes on see isegi hea Viimane kuu aega on selline kaootiline olnud. Üks osa minu liikumatusel ja abistamisevajadusel, pikk haiglasolek, siis kõigil harjumine titega ja tagatipuks jalka EM, mis hoiab õhtul kaua üleval (eelkõige mind) ja lapsed ei saa õigel ajal magama, kuna emme vaatab jalkat :) Grete püüdis ka vaadata ja alagrupimängude ajal õnnestus see ka paremini, kuna siis olid mängud ka kell 4 ja kell 7, aga kümneste mängude ajal kippus ta enne lõppu siiski ära kustuma. Nüüd peagi saab jalkakuu läbi ja on kergem õhtused protseduurid normaalsemal ajal (kui seda on lastega peres 23 kuni 00) ära teha. Samuti on minu tervis enamvähem taastunud, nii keisrihaav kui selg lubavad juba mõned päevad täiesti valuvaigistivabalt liikuda ja toimetada, mis muidugi ei tähenda veel seda, et päris kõike vabalt teha saaksin. Tõsta ju endiselt ei või ja puhkehetki tuleb veidi rohkem endale lubada, kui tavapäraselt, et taastumine ikka taastumise, mitte uue liikumatusega ei lõppeks. Selles valguses selline kole ilm nagu nüüd terveks nädalaks lubab, soosib mu taastumist, et polegi nagu varianti aiamaale minna :)

Külmavõetud
aedoad

Hetkel terendabki ees 3 kodust nädalat, kus ka mõlemad suured lapsed kodus on (juunis oli ju kumbki ka laagris). Rääkisime läbi, et selle ajaga saavad sorteeritud ja korrastatud nende tubade kõik kapid ja sahtlid, nädalas vähemalt kahel päeval harjutatakse pilli (rohkemad korrad on vabatahtlikud) ja vahel võiks taaskord ka raamatu kätte võtta. Lugeda neile tegelikult meeldib, aga üldjuhu tahavad nad seda teha õhtul enne und, aga kui magamaminemisele hakatakse mõtlema 23 või hiljem, siis pole lugemiseks enam aega jäänud :)

Mõned allesjäänud oad
uue külvi vahel

Aiaga on aga sellised lood, et kuna mina ligemale kuu aega pole seal suurt midagi teha saanud, siis ema on käinud kahel korral siin ja suurema tulekahju ära kustutanud. Kasta (voolikuga) ja kurke/ tomateid korrastada saan nüüd juba ise. Enne jaani külvas ema uued aedoad, mis viimane külm 3. juunil ära oli võtnud. Nüüdseks on uus külv kõik kenasti tärganud ja küllap augustis sealt ka oma saagi kätte saan. Suvikõrvitsate õueistutamine jäi ka kuskile sinna enne jaani. Need õitsevad kõvasti, aga hetkel on veel enamus isasõied. Mäletan eelmisest aastast, et siis ka peale istutamist olid peamiselt isasõied, hiljem tulid emasõied ja oli saaki rohkem kui küll. Mul on ka 9 taime, niiet ilmselt kuskil augustis on neid jälle rohkem, kui vaja. Kasvuhoonest tuleb juba juunikuu algusest kurki ja nädalajagu tomateid. Õuekurgid annavad ka vaikselt saaki, kuid tundub, et üks õuesort on kibe, peab veel jälgima, kas kõikidel taimedel on mõrud või oli tegu ühe taime või üksiku kurgiga. Kui kogu sort, siis on pool õuepeenart kibedaid kurke, mis on nõme! Ainuke, mis olukorda veidi päästab, et kuna mu marineeritud kurkide retsept on üsna kange äädikaga, siis marineerida neid kurke saab küll, äädikas ja suhkur "tapavad" kibeda ära, see on mul varasemalt testitud. Ainult värskehapukurki ja hapendatud kurke mõrudest kurkidest teha ei saa. Õnneks kolm neljandikku kogu mu kurgitaimedest on muud sordid ja neil pole mõrusid kurke avastanud. Kahju on sellest, et paki peal lubatakse alati mõruvabasid kurke, aga ikka mul õnnestub vähemalt üle aasta mingid seemned soetada, mis siiski pole mõruvabad :( See on see, kui tahad uusi katsetada. Tomatite puhul juba hakkavad mul meelissordid väja kujunema, ilmselt jõuan kurkidega varsti samakaugele :)

Minitomatite õiekobarad

Juuni alguse vaikus

10-päevane

Juuni algus läks meil tite sünni ootamise tähe all. Tähtajaks oli määratud lastekaitsepäev ehk siis esimene juuni. Hingest lootsin, et et ta tahaks juba mais meie juurde tulla, aga nii muidugi ei läinud. Ei tulnud ta ka juuni esimesel nädalal ega ka teisel mitte. Et siis oma viimase lapse sünniga saime nö täispaketi kogemustest, mida tüdrukud meile pakkunud ei olnud - alustades 2 nädalat üle aja kandmisest ja sünnituse esilekutsumisest lõpetades erakorralise keisrilõike ja veidi liiga suure kaalukaotusega peale sündi, mis viis ööpäevaks rinnapiima väljalüpsmise ja lapse pudelist toitmiseni, mis sellesama ööpäevaga haiglas küll ka lõppes. 

Lisaks siis raseduse viimasel 

Pärast esimest sööki, mida tuli 1,5 tundi issi rinnal oodata

nädalal hakkas tunda andma lõigatud selg, mis ei lasknud lõpuks enam parema jala peale üldse astuda ja kui haiglasse esilekutsumisele läksime, siis viimased lõputud koridorid sõitsin juba ratastoolis. Haiglasoleku ajast, mis kujunes lausa 7-päevaseks, võiks pikalt ja laialt kirjutada, aga las ta jääb. Enamasti tundsime toetust ja hoitust, saime ju juba esilekutsumise esimesel päeval perepalati, kus pesitsesime kuni kojusaamiseni ehk et see oli minu "koduks" esmaspäevast pühapäevani (13.-19.06). Personal ikka enne hoolitsevalt küsis, et te ikka teate, et esilekutsumisega võib 3 päeva minna? Muidugi me teadsime seda, aga ei meie ega ka nemad ei uskunud, et nii kaua läheb, sest tegu nii mitmenda sünnitusega ja nii pika ülekandlusega, aga just nii ju läks. Edasi siis juba kolmapäeval, 15.06, erakorraline keiser, kuna poja otsustas käe tervituseks poolkinnisest emakast välja pista. Igatahes tere tulemast meite sekka. Ootasime Sind väga! 

Puhkehetk perepalatis: häid lambaid...

Alguses, peale lapse sündi, ei olnud märkigi, et seljahäda hakkaks järele andma, alles jaanilaupäeval, see on siis 8 päeva peale poja sündi, tundsin, et saan veidi paremini liikuma. Siis vähendasin kohe kiirelt valuvaigistite koguseid (sinnani tuli neid võtta ka keisrihaava pärast) ja nüüdseks kõnnin juba normaalselt ja ilma rohtudeta. 

Kui mure enda selja pärast hakkas taanduma, siis avastasime, et 10-päevaselt polnud laps endiselt sünnikaaluni jõudnud ja oli üldse nädalaga vaid 100 grammi juurde võtnud. Kuna meil on kodus beebikaal, läks lahti jälle toidukordade kaalumine. Piimapuudust mul pole, välja lüpsmama ka enam ei hakanud, pidin vaid veidi last sudima, et ta peale esimest viit sõõmu end kohe magama ei säti. Sedasi toimetades jõudsime mõne päevaga sünnikaaluni ja enne kolmenädalaseks saamist saavutasime juba ka 4300 grammi piiri. Nüüd me enam iga toidukorda ei kaalu, päeva paari tagant kontrollime, et midagi oleks juurde tulnud ja siis juba ongi hästi. Iseenesest on ju magav titt väga mugav titt ja see laps magab hästi ja palju (küllap see peagi üle läheb ;), aga siiski on oluline ka kaalus juurde võtta. Hetkel tundub, et kaalukõver tuleb pigem nagu Gretel (ehk et minimaalne), mitte nagu Kirkel (maksimumi lähedal).

Kokkuvõtteks võib öelda, et viimased 3 nädalat on olnud nagu ameerika mäed, et kui üks mõõn hakkab üle minema, siis terendab mingi uus, aga õnneks on siiki lahenenud siiani kõik positiivses võtmes ja selle üle on mul hirmus hea meel :)

Väike nuki

Ühel hilisõhtul lastearsti juures

Lõpuks ometi kodus: peale kolmepäevast esilekutsumist
ja neljapäevast haiglasolekut peale sündi

Kõuts sättis end ka tite juurde

10-päevane