Mõned klõpsud kasvuhoonest

kollaste kirsstomatite kobarad

See augustis saabunud sügis võib seenele sõita, mina kavatsen küll kasvuhoonest oma saagi kätte saada. Tõttöelda, nii ilusaid suuri tomateid ei ole mul kunagi olnud. Suure osa sellest annab mulle müüdud vale tomatisort. Vilja asemel müüdi mulle Faworit taimed. Kuid ma pole üldse õnnetu selle pärast. Faworit on teist aastat mu lemmiksort, Viljasid tahtsin osta seetõttu, et Faworite jäi mul endalgi külmavõtmisest järele. Nüüd aga ongi peaaegu kogu kasvuhoone mul Faworit'e täis. Kui võrrelda oma ja ostetud taimede saaki ja tomatite suurust, siis vahet märgata pole. Ja alles jäid mul ju kõige kiduramad taimed. Ega ma jonni ei jäta, kuigi sel aastal külm enamustele mu taimedele 1:0 tegi, hakkan ilmselt veebruaris (no võibolla nihutan külvamise veidi hilisemaks, et nad kevadeks nii ilusad suured poleks, et mul jälle ei tekiks kiusatust taimi liiga vara kasvuhoonesse vedada) jälle uue tuhinaga pihta. Vanarahvas ütleb selle kohta: loll, aga järjekindel!

Lastele meeldivad kõige rohkem kirsstomatid ja eriti just kollased. Kõige tomatimaiam on üldsegi Karmen. Lõikan kollase tomati pooleks, panen talle lauale ja varsti on see sealt kadunud.

punane kirsstomat "elab"
lae all

Ahjaa, seoses kasvuhoonega, ka viinamarjahooaeg on juba nädalajagu avatud. Kõik söövad palju jaksavad, lastel hakkab isu täis saama, sealjuures poole suve peal tooreid käidi küll näppamas ;) Õnneks kõik pole veel valmis ka, seega peaks hooaega ligemale kuuks jätkuma.

Taasiseseisvumispäeva seened

Kokku saime 6 liitrit marineeritud seeni ja umbes poolteist kilo praetud kukeseeni. Järgmine seenetripp septembri keskel, siis loodaks riisikatele :) Vahva oli see, et seenelkäimisega oli seotud kogu pere, Karmen andis oma panuse kärus magades, mil mina käisin kodu juures metsas tiiru koos Kirkega, Grete käis vanaisaga "suures" metsas ja abikaasa oma radadel. Tühja korviga ei naasnud keegi.

Pisike sünnipäevalaps

Pisikese preili sünnipäev tuli kuidagi ootamatult. Kuidas ta küll juba nii suureks on saanud? Kõndimise osas on ta meie kolmest küll kõige laisem, aga eks tal tuleb ka kõige toekamat keha kõndima asutada. Praegu ta tõuseb koha peal kükkist püsti ja seisab toeta, mõnikord harva teeb ka 1-2 sammu, ent kõndimiseni läheb veel suts aega. Ega kiiret pole ka kuhugi. Muidu on ta samuti igati asjalik tegelane. Mõned sõnad on ka, millest võib aru saada: emme ja issi ja kiisu ja pai, lill, aitäh, tädi, kindlasti midagi veel, mis hetkel ei meenu. Suus 7 hammast. Pikkuse ja kaalu saame teada järgmisel nädalal, aga need on ca 73 cm ja 10 kg.

Lõbutsesime emaga köögis

Veetsime emaga laupäeva köögis. Tulemuseks 11 purki sellist toredust. Maitsa pole saanud, aga välja näevad võrratud!

Gladioolid

Gladioolid on iiriste järel mu teised lemmikud. Selle tõttu leidub neid mu aias üsna ohtralt. Ja mis seal salata, eks igal kevadel ostan ma neid ka aina juurde. Siinkohal tahaks jagada kolme pilti. Esimene mahapanemise ajast (ehk et millised ma oma aruga ostsin) ja teise praegusest (ehk et, millised ma siis sain :). Punaste asemel sain need tumelillad ja valgete asemel kollased. Ega neil ju mdiagi viga pole, eriti meeldivad mulle need kollased, kuid üllatama paneb, kui erinevad nad ikka on.

Maanteemuuseumis

Võtsin end eile kokku ja käisin lastega maantemuuseumis. Tõuke selleks andis minu juures hoiul olev ristipoeg. Oli väga tore. Viimati käisin seal, kui Grete oli mul kõhus ja Kirke pooleteiseaastane, seega siis päris mitu aastat tagasi. Peale seda on seal ikka äge keskus püsti pandud. Laste jaoks oli ägedaim elektriautodega sõitmine, ent nad vaatasid huviga ka muid asju. Autokauplusest "vana-aegseid" kõrsikuid osta ja krõbistada oli omaette atraktsioon.

Pärast läksime minu ema juurde pannkooke sööma ja tädi juurde kohvile :)

Leigol

Juhtus nii, et sattusin esimest korda Leigo Järvemuusikale. Sattusime seetõttu, et toredate sõprade pere võttis mõned päevad enne ühendust ja uuris, et ega me tahaks nendega ühineda. Kuna meil see laupäevaõhtu oli täiesti juhuslikult täiesti vaba, siis haarasin kohe võimalusest. Nii suur fänn ma/me pole, et oma perega minek ette võtta, aga hea seltskonnaga laupäevaõhtu looduskaunis kohas mõnusa muusika saatel veeta on ikka tore.

Entusiastlikult ostsin reedel isegi piletid ära, et poleks kohapeal nendega jahmerdamist... Kui siis laupäeva hommikul kell 7 vihmasabina peale ehmatusega ärkasin (sest lapse vanker oli lahtiselt õues) ja käru sisse lükkama läksin, ei tulnud veel sellist mõtetki, et see vihamsadu kestab peaaegu lakkamatult terve päeva. Kella 9 paiku veel tudeerisime erinevaid ilmaprognoose, mis kõik lubasid juba lõunaks saju lõppu ja kella 5-ks ka pilvede hajumist. Olime lootusrikkad!

Tuleetenduse ettevalmistus
aimatavas päikeseloojangus

Kui kella kaheks polnud sadu endiselt lakanud, hakkas mure vaikselt hinge pugema. Mis siis, kui vihm tõepoolest ei lakka? Kolme lapsega märjal murul 6 tundi - ei tundunud just parim laupäevaõhtu meie elus. Kella kolme paiku sadu lakkas, ent ikka oli nii pilves, et ei saanud loota, et taevakraanid uuesti ei avane. Kell 4 tegin igaks juhuks kontrollkõne Leigole, veendumaks, et nad ei ole kavas muudatusi teinud. Saanud eitava vastuse, sättisime end kell 5 minekule.

Kohal olime veidi enne poolt kuut, Esimene kontsert oli poole peal, aga me ei olnudki eesmärgiks võtnud täpselt viieks jõuda. Üllataval kombel  muru enam märg ei olnud (teed olid küll porised vihmast), laotasime suure teki maha, avasime 2 mugavat matkatooli ja nautisime sooja, sääskedevaba mõnusat õhtut hea seltskonna ja muusikaga :) Nii suurepärast lõppu nii trööstitule päevale ei osanud kohe mitte unistadagi!

Muusikalise poole pealt oleks võinud 1. ja 2. kontsert vahetuses olla, siis oleksid kontserdid läinud tõusvast joones ;) Mitte, et sellel teisel kontserdil midagi viga oleks olnud, ent see kõnetas mind kõige vähem.

Ja mis tulemängu puudutab, siis see mulle meeldis, just see, et ei olnud tavapärane ilutulesik koos mürtsudega, vaid lõkete ja valguse installatsioon, muusika vaiksemates kohtades oli kuulda lõkke põlemise praginat ja valguses näha lõkkesuitsu :)

Kuigi vanarahvatarkus ütleb, et üks pilt ütleb rohkem, kui 1000 sõna, siis sel korral ei pea see paika. Mu seebikarbiga tehtud pildid on küll toredad, kuid päris sealset miljööd siiski välja ei anna, aga midagi ikka!

Kontserdi lõppedes...

Esimesed hoidised tehtud

Peale perelaagrist tulekut kohtusin peenrast 5 "pisut" ülekasvanud suvikõrvitsaga. Need on nüüdseks purki jõudnud, lisaks neile ka mustsõstrad ja punased sõstrad. Esimestest sai moos koos õunte ja pirnidega nind teistest tarretis, mis küll ära ei tarretunud, aga ilma kestade ja seemneteta vedel püree on ka igati lahe. Seemnete ja kestade väljavõtmiseks kasutasin köögikombaini vastavat seadet. Kui poleks netist lugenud, et selline asi kombainidel on ja seda saab selleks puhuks kasutada, poleks ma seda jubinat vist kunagi sahtlist välja võtnud :D Ka oleme söönud purkide viisi värskehapukurki ja ees ootab esimene talvekurkide tegemine. Kuna abikaasa on esmaspäevast taas tööl, oleme meiegi rohkem kodused. Otsustasin küll nüüd veel suvest viimast võtta ja neil kuumadel ilmadel lastega rannas käia. Täna käisime Elvas ja neile meeldis seal väga. Homme läheme ka :) Karmen on meil ka suur veesõber. Seda saime teada juba mere ääres. Panin ta vee piirile istuma, nii et laine vastu varbaid käis, ent tema peale mõningast istumist otsustas kõht vees ringi käputada. Vahva!

11

2.augustil tähistasime oma tähtpäeva väikese fotoshootinguga ning hilise lõunaga Põjaka mõisas. Väike "seiklus" oli ka. Plaanisime pilte teha Põltsamaa roosiaias ja kuigi ma külastasin nende kodulehte korduvalt, ei leidnud ma sealt infot, et see on laupäeval avatud kella 16-ni. Nüüd, kui läksin üle vaatama, kus see kirjas on, leidsin kontakti alt, et kauplus on avatud L-P kuni 16, kuidagi ei olnud võimalik välja lugeda, et siis ka aed kinni pannakse. Aga see selleks.

Ühesõnaga, kui me siis 16.10 kohale jõudsime (plaan oli sedasi, et 16-17.30 võtame aja piltide tegemiseks ja kell 18.00 ootas meid laud Põhjakas), oli värav kinni. Abikaasa läks värava kõrvalt infot lugema, sai teada, et 16 suletakse. Pidasime autos plaani, et mis me nüüd siis teeme, kui värava juurde sõitis auto, läks postkasti vaatama. Tegime kiire järelduse, et see peab asjaga seotud inimene olema ja abikaasa läks uurima, et ega vist aeda enam ei saa. Ta peaaegu ei jõudnud veel midagi öelda, kui käratati, et kinni ja kui hakkas ütlema, et kodulehel..., käratati uuesti, et on küll kodulehel kirjas. Sinna see vestlus lõppes.

Kuna Karmen nagunii magas, tegime plaani kiirelt ringi. Sõitsime ära Põhjakasse, kus meid lahkesti tund varem vastu võeti. Tellisime toidud ja nautisime miljööd. Tahaks väga kiita sealseid toite. Tellisime 4 erinevat toitu:
silgud leiva, vutimuna ja majoneesiga, Kalamatsi meierei kitsejuust tomati ja praetud suvikõrvitsaga, koorekastmes vutt ja seakotlett tomatikastmega.

Kõik maitsesid ülihästi ja olid lahedalt serveeritud. Kotleti juurde käiv tomatikaste oli iseäranis mõnus. Hiljem võtsid lapsed veel jäätist ja Tõnis astelpaljukreemiga pavlovat, see viimane oli taaskord eriliselt mõnusas tasakaalus.

Kuna aga pildid olid meil tegemata, võtsime nõuks Põhjakalt Kohilasse sõites tee ääres mõnes viljapõllus ka pildid ära teha. Fotosessioon kujunes lõbusaks, kuigi päike paistis hullult silma. Tunnike hiljem oleks olnud pilte teha ideaalne, kuid seda me ootama ei hakanud, mistõttu tuleb leppida sellistega, nagu nad sel korral said :) Ja olgu mainitud, et viljapõllus pilte tehes ei ole tarvis vilja maha sõkkuda, igas põllus on sees traktori jäljed, mida mööda liikudes ja kus seistes saab väga viisakalt pilti teha.