Esimesed hoidised

Eelmisel aastal said esimesed hoidised tehtud 13. juulil, sel aastal alles 3. augustil. Märkamatult olid suureks saanud aedoad, mida sai sügavkülma 4 kilo (peale kupatamist) ja marineeritud esimesed kurgid (2 kaheliitrist purki). Kurke tuleb sel aastal suhteliselt vähe. Oma osa on kindlasti jahedamatel ilmadel, kuid kuskilt on mu kurkide kallale saanud ka lest, mistõttu kurgitaimed on suhteliselt  kollased. Päris ilma kurkidest ei jää, tänagi tuleb korjama minna ja saab jälle ära marineerida, sest värskehapukurgi purk ei ole veel tühi, aga mingit uputust ei ole. Täna tuleb ka tomateid korjata, teen nendest fariinsuhkruga ketšupit, see kukkus eelmisel aastal väga hästi välja, seega tuleb korrata :). Ühtlasi saab sinna ära kasutada seisma jäänud (ja kõvaks läinud) fariinsuhkru. Veel oleks tarvis suvikõrvitsatest midagi teha, kõige lihtsam oleks ära marineerida, mädarõikalehega marinaad oli eelmisel aastal päris maitsev...

Ilus õhtupoolik Luke pargis

Kuidagi kiirelt on see 9 aastat läinud. Täpselt nii palju on möödas meie pulmadest. Täna oli sama ilus ilm kui siis... Otsustasime seda ära kasutada ja Luke mõisapargis tillukese fotosessiooni ja pikniku korraldada, seda enam, et kui järele mõelda, siis me polegi vaid oma perega piknikul käinud. Samuti ei olnud ei Tõnis ega lapsed Luke mõisaparki sattunud, hoolimata sellest, et see asub meie kodust vaid 5-6 kilomeetri kaugusel. Nüüd sai mitu kärbest ühe hoobiga :)

Väga mõnus õhtu oli. Kui pildid tehtud ja eine võetud, asusid lapsed kahekesi peitust mängima. Üks luges, teine peitis. Peita oli kas puu või põõsa taha, mida muud pargilt ikka oodata. Kodus selga valitud laiad seelikud olid puu taha peitu pugedes kui iroonia, mis õele peidukohad välja andsid :)

Autosse istudes avastasin, et üks kõrvarõngas on kadunud. Hirmus kahju oli, sest tegu mu lemmikkõrvarõngastega, täitsa juhuslikult ka abikaasa poolt kingitud :) Kuigi rohelise kõrvarõnga leidmine pargimurult ei tundunud kuigi reaalne, otsustasime siiski proovida. Kõigepealt üritasime piltidelt tuvastada, kus ta mul viimati kõrvas veel näha on, et mitte kogu parki läbi kammida. Õnneks oli ta piltidelt kadunud suhteliselt jalutuskäigu lõpupoole. Hakkasime siis vastupidises suunas minema. Mõtlesin, et ta sai kõrvast ära tulla vaid olukorras, kus ma liigutasin juukseid ühele küljele (näiteks valmistudes pildi tegemiseks). Viimasena tegin seda kärnerimaja trepil, et seal pilti teha, aga kuna lapsed hakkasin siis just oma "keerupilte" (mis tähendab seeliku keerutamise pildistamist) tegema, siis sinnapaika see asi jäi. Kuid just sealt trepiastmelt ma oma kõrvarõnga üles leidsingi. Mees küsis selle peale, et kas tahad siin pildi ka ära teha? Ei tahtnud :) Lõpp hea, kõik hea!

Palanga-Nida, 27.-29.07

Napilt Hiiumaalt naasnuna startisime Palanga poole (saabusime neljapäeva õhtul kell 6 ja startisime reede hommikul kell pool 8). Leedus lapsi kaasas ei olnud, kuna tegu oli bussireisiga (ja kuna ma olen 11 aastat tagasi täpselt sama reisi läbi teinud, teadsin, kui palju tunde sellest kolmest päevast tuleb bussis veeta). Appi tõttas mu ema, kes meiega koos Hiiumaalt tuli ja 3 päeva lastega meie kodus veetis.

Reis oli meeleolukas nii otses kui kaudses mõttes. Otseses mõttes selles osas, et seltskond (mehe töökaaslased ja nende kaaslased) on tore ja kaudses mõttes selles osas, et kuna bussi konditsioneer eriti hästi ei töötanud ja kogu Eesti selle aasta suvesoe saabus just neil kolmel päeval, siis ühine kannatus liidab inimesi :)

Ristimägi, Palanga kai ja päikeseloojang, Nida valged liivadüünid ja Palanga merevaigumuuseum jätsid sama hea mulje kui toona (st 11 aastat tagasi) ning firmaomaniku ja giidi poolt vaitud söögikohad olid väga head. Ajagraafikus püsimine viis kahjuks selleni, et kogu nende kolme kuuma päeva jooksul oli keeruline leida aega ujumiseks (uneaja arvelt hilisõhtul või varahommikul muidugi võimalus oli), aga mind kui veepõlgurit see väga ei häirinud, mulle piisas dušist küll.

Palanga kai päikeseloojang

Nida lilleskulptuur

...ja seest

Merevaigumuuseum väljast...