Eile (17.02) osales Kirke tantsuklubi Triiniks ridades Koolitantsu festivalil. Kuigi elame Tartu maakonnas, oli meid saadetud Põlva eelvooru. Ju siis Tartusse ei mahtunud vmt. Oli väga vahva! Kirke ütles juba peale proovi, et nii äge oli esineda. Ja lisas siis, et sina, emme, oled esinemisega harjunud, mina veel ei ole, aga mulle väga meeldib. Pärast oli veidi õnnetu, et me kontserti vaatama ei jäänud, sest proov ei olnud ju kostüümidega ja tema tahatis ka kostüümidega tantse näha. Juba proovi ajal ma vaatasin, kui tähelepanelikult ta teiste tantse vaatas. Loodetavasti saab nende tants piirkondlikku vooru edasi, see toimub Tartus ja siis võiks jääda ka kogu kontserti vaatama, sel korral oli õeke haige ja ei saanud. Nende grupp oli ainuke mudilaste (5-6a.) grupp Põlvas ja tantsisid nad tantsu Kaks Otti laulu "Mina olen ott ja sina oled ott..." saatel.
Juhtus ka väike intsident. Mina filmisin proovi (ka kõiki teisi meie tantsuklubi tantse) ja jäin pärast proovi treeneritele appi tavaari (pallid, vihmavarjud jne) kokku panema. Kirke hakkas koos teistega riidevahetusruumi minema. Kui ma lõpuks sinna jõudsin, vahetasid kõik teised riideid, aga Kirket ei kusagil. Mõtlesin, et ju läks kellegi suuremaga vetsu vmt. Varsti aga ilmus uksele üsna ehmunud Kirke (koos ühe suurema tüdrukuga). Tuli siis minuni ja hakkas nutma. Ütles: "Ma kadusin ära". Nutt läks ruttu üle, kiitsin teda selle eest, et ta ilusti teadis oma tantsuklubi nime, et selle järgi saab alati keegi suurem teda aidata, kui selline asi juhtub, et ta maja peale ära eksib. Ise pärast rääkis, et oli teistega koos tulema hakanud, aga jäi midagi vaatama ja siis ei näinud enam, kuhu teised läksid. Oli siis nutma hakanud ja keegi suurem oli küsima tulnud, mis lahti. Läksid siis fuajeesse, et uurida korraldajatelt, kus asub Triiniksi ruum, kuhu ta lahkelt juhatati. Rääkisime veel sellest, et kui juhub, et ta on eksinud, siis polegi tarvis nutta, võib ise mõne suurema juurde minna ja küsida, kas ta oskab teda Triiniksi ruumi juhatada. Eks ka sellistes olukordades tuleb õppida hakkama saama. Ja hea oligi, et see juhtus sel korral, kui ma kaasas olin, nüüd vast ei jäänud sellest intsidendist mingit hirmu. Igaljuhul suured tänud Triiniksi toredatele treeneritele, et juba 5-6-sed võeti festivalile kaasa ja nad nii toreda kogemuse said!
 |
| Enne proovi aega parajaks tegemas |
 |
Keskendunult teiste proovi jälgimas
|
No comments:
Post a Comment