Inglismaal

Olin märtsi lõpus 5 päeva Inglismaad väisamas. Kõik, mis leidis aset kohalikus linnakeses või seal lähiümbruses, oli suurepärane. Mis aga puudutab minemise hetke ja tagasitulekut... need olid kaks tilka tõrva meepotis.

Kui ma neljapäeva (25.03) hommikul kell pool 6 pidin hakkama autosse minema, et bussile jõuda, oksendas ülesärganud Grete mind täis. Tal oli eelmisel õhtul kõht lahti läinud ja hommikuks asi süvenes. Päeva peale süvenes haigus kahjuks veelgi ja me muudkui sms-isime ja telefoneerisime, mistõttu mu telefoni arve on 800 eeku :P Üpris raske on nii kaugel olla, kui lapsel käib kiirabi ja lõpuks satub ta vedelikukaotusega haiglassegi. Aga kuna mul mingit võimalust koju pöörduda ei olnud, siis üritasin kõnede vahepeal siiski kõike seal pakutavat, toimuvat ning kõike muud parimal viisil vastu võtta ning nautida.

Esimene ja viimane päev kulus sõidule - buss-lennuk-buss.

Teise päeva hommikul oli kohaliku linna (Bury St. Edmuns) linnapea vastuvõtt, peale seda vaba aeg linnakeses, siis õhtuse kontserdi proov ja kontsert. Kontsert oli tohutult emotsionaalne ja võiks öelda, et vist meie koori ajaloo parim kontsert üleüldse. Kaua õpitud ja üle kivide-kändude esitatud "Hosanna" tuli lõpuks välja veenvalt ja moel, nagu see oleks imelihtne. Inglise publikule meeldis see laul eriti, ei oskagi seletada, miks? Üldse, peale mõlemat kontserti tõusis publik aplodeerides püsti, mis pidi sealmaal väga haruldane olema. Esimene kontsert oli koos kohaliku linna meeskooriga, kes olid ka meie kutsujad, vastuvõtjad ja majutajad.

Laupäeval külastasime Cambridge'i. Kasutasime võimalust erinevaid kolledžeid näha paadiga jõel olles. See olevat Cambridge kõige laialdasem turismiatraktsioon... Ilus oli. Ilmaga vedas ka, sealjuures kõik need 3 päeva, mil meil oli aega ringi vaadata. Laupäeva õhtul oli organiseeritud pidu koos majutajatega. Pidu oli meeleolukas, kohalikus meeskooris oli punt koomikuid, kes üles astusid. Samuti õpetati kõigile erinevaid iiri tantse.

Pühapäeva hommikul asusime teele Lavenhami. See oli Buryle päris lähedal. Teel peatusime korraks pargis, kuhu oli istutatud ca 80 000 nartsissipõõsast ja need kõik õitsesid. Tohutult ilus. Lavenham on kuulus oma vanade puitmajade poolest, mis ehitati 500 aastat tagasi toorest puidust, ilma naelteta ja kui puit kuivas, omandasid majad väga erinevaid kujusid. Päris vildakad olid teised :) üritasime ette kujutada, et kuidas on võimalik sellisesse tuppa mööblit paigutada :D Mulle oli külastus Lavenhami selles mõttes erilise tähendusega, et meie majutajate naispool oli sealt pärit ning sealses kirikus laulatati "meie pere" abielu 42 aastat tagasi.

Pärastlõunal oli meil ühine kontsert linnakese naiskooriga, kellega koos esitasime ka ühislaulu, mille meie koor laulis täpselt kaks korda läbi koos nende kooriga ja oligi kogu harjutamine :P Juhtub...

Meie majutajad olid tohutult toredad. Ülimalt lahked, sõbralikud, siiralt huvitatud meist, meie koorist, meie kodumaast. Ja kui lihtne oli nendega suhelda, isegi minul, kelle inglise keel on suhteliselt vaevaline. Kui nad kuulsid, et mul jäi laps haigeks, siis iga kord kui jälle nägime, küsisid, kuidas lapsel läheb ja pakkusid võimalust lauatelefoni kasutada. Samuti rõhutasid nad mitmeid kordi, et võikisme ikka ja jälle neile külla minna, koos perega.

See teine tilk meepotis, see tuli sellest, et tagasilendu lükati 2 korda edasi. Pidime lendama kohaliku aja järgi kell 13.10 (Eesti aja järgi 15.10). Siis tuli teade, et lend on tund aega edasi lükatud, tehnilise rikke tõttu lennukis. Tunni aja pärast tuli teade, et lend on 6 tundi edasi lükatud. See vallandas kõnede laviini Eestisse. Sest kui lendu nii palju edasi lükatakse ja on juba hilisõhtu, võib täiesti reaalselt juhtuda, et sind saadetakse hotelli ja ootad uue päeva lendu. Aga oli ju tööpäev ja kõigil plaanid tehtud tagasi ja tööl olla. Õnneks peale nelja tundi ootamist (mille sisustamiseks lennufirma ka 10-naelase vautšeri kõigile andis) tuli teade, et uus lennuk on valmis pandud. Meie pagas oli vahepeal teisest lennukist uue juurde toodud. Ei kujuta ette, kui kaua nad seal paduvihas lompide keskel keset lennujaama olid olnud. Päris trööstitu olid neid seal näha, igaüks pidi enne lennukisse sisenemist oma kohvri tuvastama ning see siis pakiti uue lennuki peale. Riias ootasime veel mõni aeg oma bussi ja kell 3 öösel olin ma kodus, oma kallite juures.

Siiski - lõpp hea, kõik hea. Kui lapsed teisipäeva hommikul ärkasid, ei olnud nad enam haiged ja öösel tuulekotta sisenedes tervitas mind täies ilus õitsema hakanud daalia :D