Peaks midagi kirjutama... võiks nii palju asju teha... aga ei viitsi. Või ei taha? Ei saagi aru. Ei, masendust mul pole, ainult tohutu laiskus. Ei tea, kas 4 aastat kodust elu on mind nii laisaks teinud? Tegelikult - loomult olen ma vist ikka kogu aeg laisk olnud, küll aga kohusetundlik ja lojaalne. Samas kodustes toimetustes see kohusetundlikkus mind eriti ei aita. Tegelikult kõik igapäevane on ju tehtud, a la nõud pestud, toit tehtud, toad kraamitud, aga et loeks või õmbleks või teeks midagi muud... vot selleks ei tule vaimu peale.
Aa, äkki sellest, et lapsed on viimasel ajal öösiti jälle mingeid trikke teinud. Gretel on mingi enese- või mina-avastamise aeg vist. Kisab läbi une, viskleb, lohutada ei lase... maga siis sellise kõrval. Vahel ronib natukeseks kaissu ja siis mõne aja pärast jälle oma voodisse tagasi. Ja siis Kirke, kes peale uinumist vähemalt korra voodisse pissib, mis teda absoluutselt üles ei aja ja siis umbes poole nelja ja nelja vahel käib vetsus ja tuleb vut-vut-vut meie voodisse ja kukub siis meie vahel siplema. Eks see kõik läheb varsti jälle mööda. Hämmastav, kui kiirelt inimene harjub heaga (sain siin ka mõned kuud öö läbi magada - päris õnnis tunne oli :P).

Esimene lumi

...sadas meil maha 12.10. Sadas kogu päeva, aga järgmiseks hommikuks oli siiski kõik läinud. Aga kuna ei saanud kindel olla, et ei pööragi ära külmaks, käisin lume alt daalia juuri, gladiooli ja Hollandi iirise sibulaid üles kaevamas. Nendega peaks nüüd midagi ette võtma, hetkel nad kuivavad endiselt tuulekojas. Olen aru saanud, et gladioolisibulad ei pea jahedas olema, need võib vabalt ka tuppa kapi otsa panna, daaliad peaks turba vmt sisse panema ja ikka jahedasse sokutama. Daaliate koha pealt ma muidugi väga kindel pole, et need ülde alles jäid, ikkagi paar külma ööd käisid neist üle ja lehed olid täitsa külmavõetud. Gladioolid olid küll nii sügaval, et nendega ei juhtunud kindlasti midagi. Gladioolid on palju tütarsibulaid ajanud, sellised tillukesed on nad. Eitea, kas ma peaks nad põhisibula küljest ära noppima või mis?
Mis siis veel teoksil on? Eelmisel nädalal alustasin "projektiga" nukuriided. Mõtlesin lapsele sünnipäevaks nukkudele riideid õmmelda. Igavene nikerdamine. Endale on oluliselt lihtsam õmmelda :P Mul oli plaan palju-palju asju teha, aga arvestades ajaressurssi, siis hea kui ma need väljalõigatud asjadki valmis saan. Välja on lõigatud 3 nö toakombet (2 neist ka valmis õmmeldud), 2 Lotte kleiti ja ühed traksidega püksid ja ühed kummiga püksid. Ülejäänud asjad on kokku traageldatud, seega suurem osa tööst on siiski juba tehtud.
Aga kui vähegi ilma tuleb, tahaks õues ka kaevetöid teha, st viimase jupi aiamaad ja kasvuhoone aluse maa labidaga lihtsalt ümber pöörata, et pealmisest kõvast koorikust lahti saada kevadeks. Meie hea plaan kõdusõnnikut tuua, läks kahjuks vett vedama, kuna auto jäi ilma koormata järelkäruga porisse kinni, seega koormat ei hakatud katsetamagi. Loodame siis kevade peale.

Väike vahepala

Viimase kuu jooksul on mind tabanud kaks äärmiselt kummastavat seika.
Esimene neist oli kuskil septembri teises pooles. Kell oli nii 16 paiku ja aeg Kirkele lasteaeda järele minna. Avastasin, et taaskord on käru autoga linna sõitnud (käru ei ole mitte Kirke, vaid Grete jaoks vaja :P). Õnneks tol päeval oli vend mul just külas ja hakkas koju sättima, seega oli nõus mind lasteaeda viima ja koju tooma. Hakkame siis lapsi riidesse panema. Vaatasin mina köögist õue ja hõikasin vennale, et vähemalt ilus ilm on. Vend vastas, et kuidas, vihma ju sajab (tema pani oma poega esikus riidesse)? Ma et, ei saja ju, päike paistab. Lähen siis ma esikusse ja sajabki! Kõnnin tagasi kööki - päike paistab. Siis läksin Kirke tuppa, mille aken avaneb maja otsa. Ja nii oligi - vihma piir jooksis poole maja pealt - maja ees sadas, maja taga mitte. Täitsa uskumatu! Seni, kuni end kokku saime pakitud, oli ka sadu läbi ja elutoa aknast paistis metsa kohal kaunis topeltvikeraar. Sel sügisel olen ma üldse väga palju vikerkaart näinud, pidevalt sajab läbi vihma :)
Ja teine tol hetkel mulle arusaamatu seik tabas mind eile. Nimelt, hakkasin meile Gretega lõunaks putru keetma. Vesi oli kohe keema minemas, lisasin soola-suhkru ja mõtlesin, et panen ka helbed ära sisse, et nagunii läheb kohe keema. Toimetasin ja vaatan, et mis jama, ikka ei kee veel. Kuidas nii? Ometi on näiliselt kõik korras, nuppude juures on näha, et pliidiplaat töötab max võimsusel. Proovisin siis selle kohal olevat "auku". Näiliselt on jälle kõik korras, nagu plaat töötaks max võimsusel, ometi ei lähe soojakski. Ma ei tea, kust mul tuli mõte ka parempoolset plaati proovida ja nii kummaline kui see ka pole, see töötas ja mitte ainult näiliselt, vaid läks punaseks ja sain oma pudru lõpuni keeta. Mõne aja pärast aga läks elekter ära (meil hakkab siis valvesüsteem piiksuma). Tagantjärele tarkus on see, et ilmselt kadus mingi faas enne ära, kui mingi teine faas, et pool pliiti töötab ühe faasi pealt ja pool teise pealt. Kui elekter tagasi tuli (näiliselt), siis asi jätkus, nt pooltes köögi pistikutes oli elekter ja pooltes mitte, samuti nt vannitoas ei olnud, aga koridoris oli elekter. Kella viieks said õnneks kõik faasid jälle töökorda.

PS! Eile said roosid lõigatud. Nüüd on nad nagu rootsud :P EKs kui "ekspert" (loe: sõbranna) jälle külla tuleb, näitan ette ja vajadusel teeb ta mõned korrektuurid.

Roosindusest

Roosinduses olen ma nõrk. Eile konsulteerisin sõbrannaga, kel 10 korda nii suur roosipeenar kui mul, mille tõttu ta end teemaga päris hästi kurssi on viinud, seda enam, et tema roosipeenral on üks talv juba selja taga.
Seega siis - on tagumine aeg kõik alumised lehed ära lõigata. Kui ilm on plussis, siis lahtiminevad õied võib veel alles jätta, aga mullakuhilad ümber varte võiks juba ära teha. Sealjuures tuleb kasutada kuiva mulda, mis tähendab seda, et ma pean minema mulda ostma. Samas loogiliselt võttes, isegi kui ma panen hetkel kuiva mulla, siis peale ülehomset vihma (mis nagunii tulemata ei jää ;) ), on see muld ju nagunii märg. Võibolla soovitatakse kuiva mulda selle tõttu, et sellest on hõlpsam kuhilat moodustada.
Nii ja kui õisi enam pole või ilmad külmaks lähevad, siis tuleb poole peale kõik varred tagasi lõigata. Mõtlen, et vist ostan ka mingid talvekatted neile. Ikkagi esimene aasta neil ja ega kuuseoksi pole mul ju siin kuskilt võtta (kui just naabri aias olevat kahte puud ründama ei lähe). Saab näha, mis seisus kevadel mu roosipeenrake on. Aga ühte ma ütlen - oma koduaia rajamine on hullult lahe!

Esimene öökülm

...oli meil eile öösel. Daalia õied on kurvalt longus :(
Aga eile hommikul olingi tubli ja võtsin porgandid (mida tuli 4 ämbrit), peedid ja kaalid üles. Neid viimaseid õnneks palju pole, sest miskipärast nad ei taha mul suureks kasvada ja väikseid pole ju mõtet üles korjata, sest peale koorimist ei jääks neist midagi järele. Neid on mul kokku väike ämbritäis. Kaalikad koorin vast ära ja lõigun parajateks ühepajatoidu-tükkideks ja panen külma. Peedid peaks ära keetma ja osadest keedan purkidesse borši põhja, siis hea talvel suppi teha. Kraam selleks on juba varutud, laupäeval (tuleval), kui maale sõidame, keedan ära.

Eile käisin homöopaadi vastuvõtul. Võtan määratud ravimi sisse (eile-täna-homme) ja jään ootama. Nädal enne oppi (26.10) otsustan, kas lähen või mitte. Kas lükkan edasi või olen terveks saanud :P või vajan veel aega otsustamiseks. Põhimõtteliselt on mul ju riiklikus kliinikus aeg mai alguses, see ei kao kuhugi. Kuigi aeg on jube halb (aiatööd).

Täna käis meil varbamudija. Lisaks jalatallamassaažile teeb ta ka seljamassaaži, täna proovisingi seda. Väga lõõgastav oli, kuigi alguses päris valus ka. Tajusin alles laual, kui pinges mul õlavööde oli. Peale massaaži selg kuumas ikka korralikult. Õhtul peaks veel aurusaunas käima, siis on eriti tervistav nädalavahetus olnud :P
Tegelikult käisime eile ka saunas - venna juures. Olid sauna ristsed, st vastvalminud sauna esimene korralik leilivõtmine. Nende uus saun on väga ilus, kuigi natuke pooleli veel, aga selle pisiasjaga oleme me harjunud, väga kodune tunne :D

Sügistööd

Võtsin end kokku ja läksin õue - aeda. Panin rooside vahele maha 12 hüatsinti. Ilusad, onju! Sry pildi kvaliteedi pärast, aga see on rohkem sortide salvestamiseks kui silmailuks :P Kui paki peal kirjas poleks olnud, siis mul küll poleks pähe tulnud neid nii sügavale kaevata (10-15 cm). Ja siis maasikapeenrasse sokutasin paarkümmend (tali)küüslauguküünt. Ka need oleks ilmselt külm ära võtnud kui neid oma äranägemise järgi oleksin maha pannud. Õnneks helistasin emale ja sain teada, et needki oleks mõistlik nii 10 cm sügavusele peita.
Porgandite, kaalikate ja peetide ülesvõtmist pole vist ka enam kuhugi edasi tõugata. Üritaks homme hommikul... aga eks näeb :P

Ei tea, kas gladioolid ja daaliad (minu kõnepruugis jorjenid) peaks juba üles võtma (st nende mugulad)??? Ja Hollandi iirised ja anemoonid?

Kui olin viimase küüslaugu maha pannud, oli taevas selline nagu viimaselt pildilt paistab ja napilt peale tuppajõudmist hakkas ka sadama. Mõne aja möödudes oli vihm möödas, vikerkaar taevas ja varsti jälle päike väljas. Tegelikult on meie sügise vaheldusrikkus ja värviküllus superilusad. Eriti toast läbi akna vaadates :P