Paar kuud tagasi hakkasin südame piirkonnas valusid tundma. Kui nad märtsi alguses peale järjekordselt põetud viirushaigust üsna tugevaks läksid, võttis veidi "jahedaks" ja läksin perearstile kurtma. Hirm tekkis suuresti ilmselt sellest, et ülikooli lõpetamise aegu põdesin südamelihasepõletiku püstijalu läbi ja diagnoosi sain tagantjärele, aga tunne oli siis umbes sama. Perearst arvas, et vast ikka ei ole südamelihasepõletik, kuid võttis asja tõsiselt. Andsin verd, kust võeti igasugu näitajaid (isegi kilpnäärme ja mandli ja kolesterooli jmt), tegi EKG (mis oli täiesti korras). Kõik näidud veres olid ka korras, ei mingeid põletikunäitajaid ega kõrvalekaldeid. Andis saatekirjad kurguarstile ja südamearstile. Kuu hiljem saingi mõlemad ajad. Enne kurguarstile - see tuvastas krüptilised mandlid, mädakolletega ja soovitas opi aja kinni panna. Südamearst tegi ultraheli, kus tuvastas täiesti korras südame ja seetõttu koormustesti tegema ei hakanud. Ka välistas ta, et ma südamerikkega sündisin, mida emale räägiti, tol ajal lihtsalt polnud muud diagnoosimise moodust, kui kuuldetoru ja kui oli kahin, pandi kohe südamerikke kahtlus või diagnoos. Ultraheliaparaat teadupärast leiutati ju hiljem :P Küll aga arvas ka südamearst, et mandlid võiks ära lõigata.
Ma ise ei taha lõigata. Igaljuhul mitte kiirkorras. Kohe kindlasti tahan veel ühe hooaja üritada nendega läbi ajada. Mitte sellepärast, et ma arvan, et ma olen targem kui arstid...
Lihtsalt, see oli esimene talv, kui mul üldse kurguga mingeid probleeme oli. Võibolla mul lapsena oli mõni angiin või bronhiit, kuid see 15 aastat, mil ma ise olen oma asju ajanud, ei ole mul kordagi mingeid selliseid hädasid olnud. Ja nüüd lambist - minge kohe lõikama. Usun, et mu selle talve haigused võiks siiski organismi kurnatuse arvele panna. Seega, ma alustaks enese turgutamisest. Seetõttu läksingi oma homöopaadi jutule. Üllatusena mulle ei mõelnudki ta mingit eriti haruldast ainet välja, vaid kõige tavalisema trauma-aine, mida kasutatakse ka kurnatuse juhtudel. Lisaks palju soovitusi ravimtaimede osas: viirpuu tilgad (mida soovitas ka südamearst), kortslehetee (südamele), salvei-põldosja-naistepunatee (kurgule-mandlitele kuristamiseks ja ka joomiseks), veel tablettidena mangaan, magneesium ja Q10.
Kui eile avastasin, et õhuniiskus tubades on alla 40, siis ma ka enam ei imestanud nende kurguhädade üle. Kui sügiseks ventilatsiooni reguleerimisega tuba niiskemaks ei saa, tuleb meie majja õhuniisutaja.
Moraal: hea oli teada saada, et südamega on kõik korras, aga ei ole lihtne see vananemine :P
Ja muide, mul on juba 3 peenart kaevatud. Kaevamine kuulub ka "tervise üldise turgutamise programmi". Südamearst küll arvas, et äkki see on liiga suur koormus, aga ma arvan, et ei ole (lubasin talle, et teen enesetunde järgi ja tunne on õues oivaline, vaadake, mis ilm õues on!). Teen ka mõõdukalt, iga päev 1 peenar, st ca tunnike või veidi rohkem.
1 comment:
Jah, kui saan kindel olla, et "midagi hullu ei ole", siis ehk lähevad need pisted ka üle.
See muidugi pole õige soovitus, aga võid ju ka neid maarohtusid ja toidulisandeid proovida, mille siia kirja panin.
Mul on veel ka südameveini retsept, varsti panen ka selle siia kirja, hakkan seda neljapäeval keetma, kui äia käest koduveini saan. Halba rahvamedtistiiniga ikka teha ei saa.
Post a Comment