Haiglakogemus

Varasemalt jutuks olnud Grete kõrge palavik oli tingitud neeruvaagnapõletikust!!! See selgus esmaspäeval, kui peale neljapäevast kõrget palavikku lastehaiglasse kontrolli läksime, miks palavik lahkuda ei taha. Esimene inimene, kellega seal kokku puutusime, nähvas muidugi kohe ära, et kulla ema, sellise asjaga minnakse perearsti juurde ja lisas siis mossis näoga, et no kui te siin olete, eks tulge ja vaatame teids. Õnnetuseks ei olnud mul ka Grete sünnitunnistust kaasas, mille peale jälle ahhetamine tuli, et kulla ema, no kuidas te niimoodi siia tulete, et teil lapse isikut tõendavat dokumenti kaasas pole. Veel küsis ta, et palju laps kaalub, ütlesin, et umbes 8 kilo, selle peale kosteti, et ma ei taha umbes vastust, pange laps kaalule... nagu ma igal hommikul oma last kodus kaaluksin :P

Suhtumine muutus, kui vereproovi vastus tuli. See näitas põletikku ja kuna mingeid muid sümptome polnud, siis kahtlustatakse sellisel puhul kas kuseteede või neeruvaagna põletikku. Selle teadasaamiseks võetkase uriiniproov. Grete muidugi, hea naljanina, ei soostunud 3 tunni vältel pissima. Nii me seal siis ootasime, et saaks proovi kätte. Peale uriiniproovi teatati, et nüüd on lugu selline, et tuleb haiglasse jääda. Ma väga polnud arvestanud sellise variandiga, isegi kui räägiti, et veres on põletikunäitajad, arvasin, et ilmselt saab rohud kaasa ja ikka koju. Sealjuures ei saanud ma ka hästi aru, et miks meid paigutati ägedate infektsioonide osakonda, kus on koridoris käimine keelatud ja toit pannakse ka palatisse luugi kaudu, neeruvaagnapõletik ju ei nakka ;)

Esmaspäev polnud väga viga, peale selle, et arst oleks võinud ju korra vähemalt käia ja mingit infot jagada. Aga ok, keegi meid ei seganud , palatis olime isekeskis ja telekas oli ka seltsiks. Jamaks läks teisipäeva lõuna ajal, kui meid teise palatisse paigutati. Kõigepealt oli seal jube külm, teiseks ei olnud seal televiisorit ja öösel kell pool 11, kui meie kahekesi juba unemaal olime, läks suureks kohmitsemiskes, tuldi teise ema ja lapse jaoks voodeid tegema. Ütleme nii, et peale seda ma enam magada ei saanud...

Seetõttu olin eriti rõõmus, kui kolmapäeva hommikul oli Grete palavik väga väike, st et ravi oli edukas ja kui arst visiidile tuli, siis küsisin otse, et me ikka ju saame täna koju :) Arst oli väga armas ja küsis, et kas te kohe üldse siis ei taha enam meie juures olla. Ma vastasin delikaatselt, et ma usun, et lapsel on kodus parem :P Mis tegelikult on ka tõsi, arvestades, et kõrget palavikku enam ei ole, laps on jälle rõõmus ja tahab mängida-liikuda. Sellest ma ei räägigi, et kodus on lisaks emmele ka õde ja issi. Arutasid nad mis nad seal arutasid, aga koju meid lasti, retsept näpus. Öösel magas Grete üle ootuste hästi ja ka ma ise sain oluliselt paremini puhata, kui haiglas.