Näh!

Nõõõõmeeee...
Helistas kardinategija ja teatas, et meie imearmas tüll on tootmisest maha võtetud. Rsk, rsk, rsk!
Kõige nõmedam on asja juures veel see, et kuigi tarnija sai teada, et tülli me ei saa, siis roomakardinate punase tellis ta ometi ära. Arvestamata sellega, et kardinad käivad ju ometi komplektis, et kui me oleme sunnitud muutma tülli, siis äkki meil tekib soov muuta ka teist kangast. Kui nüüd analoogset tülli kuskilt ei leia, siis on küll pahasti, sest päris sellisena ma kardinaid ette ei kujutanud, et ühevärviline tüll + ühevärviline rooma, aga ootame ja vaatame veel...

Haiglakogemus

Varasemalt jutuks olnud Grete kõrge palavik oli tingitud neeruvaagnapõletikust!!! See selgus esmaspäeval, kui peale neljapäevast kõrget palavikku lastehaiglasse kontrolli läksime, miks palavik lahkuda ei taha. Esimene inimene, kellega seal kokku puutusime, nähvas muidugi kohe ära, et kulla ema, sellise asjaga minnakse perearsti juurde ja lisas siis mossis näoga, et no kui te siin olete, eks tulge ja vaatame teids. Õnnetuseks ei olnud mul ka Grete sünnitunnistust kaasas, mille peale jälle ahhetamine tuli, et kulla ema, no kuidas te niimoodi siia tulete, et teil lapse isikut tõendavat dokumenti kaasas pole. Veel küsis ta, et palju laps kaalub, ütlesin, et umbes 8 kilo, selle peale kosteti, et ma ei taha umbes vastust, pange laps kaalule... nagu ma igal hommikul oma last kodus kaaluksin :P

Suhtumine muutus, kui vereproovi vastus tuli. See näitas põletikku ja kuna mingeid muid sümptome polnud, siis kahtlustatakse sellisel puhul kas kuseteede või neeruvaagna põletikku. Selle teadasaamiseks võetkase uriiniproov. Grete muidugi, hea naljanina, ei soostunud 3 tunni vältel pissima. Nii me seal siis ootasime, et saaks proovi kätte. Peale uriiniproovi teatati, et nüüd on lugu selline, et tuleb haiglasse jääda. Ma väga polnud arvestanud sellise variandiga, isegi kui räägiti, et veres on põletikunäitajad, arvasin, et ilmselt saab rohud kaasa ja ikka koju. Sealjuures ei saanud ma ka hästi aru, et miks meid paigutati ägedate infektsioonide osakonda, kus on koridoris käimine keelatud ja toit pannakse ka palatisse luugi kaudu, neeruvaagnapõletik ju ei nakka ;)

Esmaspäev polnud väga viga, peale selle, et arst oleks võinud ju korra vähemalt käia ja mingit infot jagada. Aga ok, keegi meid ei seganud , palatis olime isekeskis ja telekas oli ka seltsiks. Jamaks läks teisipäeva lõuna ajal, kui meid teise palatisse paigutati. Kõigepealt oli seal jube külm, teiseks ei olnud seal televiisorit ja öösel kell pool 11, kui meie kahekesi juba unemaal olime, läks suureks kohmitsemiskes, tuldi teise ema ja lapse jaoks voodeid tegema. Ütleme nii, et peale seda ma enam magada ei saanud...

Seetõttu olin eriti rõõmus, kui kolmapäeva hommikul oli Grete palavik väga väike, st et ravi oli edukas ja kui arst visiidile tuli, siis küsisin otse, et me ikka ju saame täna koju :) Arst oli väga armas ja küsis, et kas te kohe üldse siis ei taha enam meie juures olla. Ma vastasin delikaatselt, et ma usun, et lapsel on kodus parem :P Mis tegelikult on ka tõsi, arvestades, et kõrget palavikku enam ei ole, laps on jälle rõõmus ja tahab mängida-liikuda. Sellest ma ei räägigi, et kodus on lisaks emmele ka õde ja issi. Arutasid nad mis nad seal arutasid, aga koju meid lasti, retsept näpus. Öösel magas Grete üle ootuste hästi ja ka ma ise sain oluliselt paremini puhata, kui haiglas.

Kuigi Grete on kogu nädalavahetuse 38-39 palavikuga võidelnud, jõudsin isegi Kirke toa tüllkardinad ära õmmelda ja Tõnis pani ka ette. Paraku selgus, et suure akna kardinatest on üks teisest ca 3 cm pikem, mistõttu tuleb see veel korra alla võtta, aga no vähemalt kolmest kaks said õiged :) Mõõtsin ühe kardina teise järgi, aga ju siis kangas mängis nii palju, et üks tuli pikem.
Järgmiseks tuleks meie magamistoa tüll ette võtta, isegi kaardinapaela tõin miski aeg ära. Siis jäävad veel teise lastetoa kardinad (õnneks seal pole veel puud, niiet suuri süümekaid pole :P) ja Kirke toa külgkardinad, kui peaks õige kanga otsa komistama.

Tõnis pahteldas ja lihvis aknalaudade alused ka tapeedi panekuks ära, nüüd jääme märtsi algust ootama.

Ära hõiska enne kevadet!

Postituse pealkiri on Tõnise sõnad peale seda, kui ta käis Elteli-meeste käest uurimas, et mida nad mõõdavad siin meie õue peal. Nad teadsid rääkida, et kevadine kanalisatsiooniehitusprojekt näeb valla poolt torude vedamist ka meieni (siiani väideti meile kogu aeg, et mäeni teeb vald ja sealt edasi peame ise tegema, kui tahame). Noo, see oli küll vaid muusika meie kõrvadele, kui see ikka teoks saab, sest just eile hääletasime kanali ehituse selle aasta prioriteetide hulgast maha ;) Aga kui vald seda teeb, siis on see ju suurepärane. Hetkel läheb meil kuus ca 1000 krooni solgi äraveo peale. Üldkanali puhul oleks kulu ilmselt märkimisväärselt väiksem.

Esmaspäeval käis kardinategija mõõte võtmas. Rääkisime talle oma idee ära, et aknaaukude sisse paksust riidest roomakardin, akende ette tüllkardin ja siis külgedele ja üles ribana nö ilukardin. Pluss siis kööki roomakardin aknale ja terrassiuksele. Valisime kaasavõetud näidistest ka kangaid. Eile käisime veel ise ta juures, kuna kaasavõetud näidistest kõiki kangaid ei saanud. Lisaks sellele jõõrisin kogu eilse hommiku veel Gretega mööda Tartu kangapoode, et leida punast kardinat nende va ilukardinate jaoks (kuna meil tapeet on beež ja kõik selline suht hele-mahe, siis tahtsime sellega veidi värvi tuppa tuua). Aga ikka on ju nii, et kui miskit konkreetset otsid, siis seda ei ole. Ühe kanga lõpuks leidsin ja selle näidis anti lahkelt ka kardinategija juurde kaasa. Samuti võtsin tapeedikataloogi kaasa, et kangaid tapeedi kõrval vaadata. Kohapeal aga selgus, et tema jätaks selle ilukardina mängust välja, et seda kõike saab ehk liiga palju. Ta soovitas punase sisse tuua hoopis roomakardinate näol ja piirdudagi tülliga. Et nad omavahel komplekti moodustaks, siis leppisime siiski kokku, et mingi punase kandi või serva ta tüllile teeb. Igaljuhul on väga põnev. Köögi roomakardin tuleb ilmselt tumeroheline, selle kanga valisime ka välja. Täna tuli juba ka kogu materjali ja töö hinnapakkumine - 25 000, ei rohkem ega vähem. Kuna kogu ühiskond on säästurežiimil ja igal pool on jutt vaid majanduslangusest ja kriisist, siis otsustasime, et kõike korraga ei telli. Ja kui eile veel mõtlesime, et võtame kõigepealt kõik roomakardinad, et siis on võimalus kõik aknad katetega varjata (ja tüll, mis on puhtalt ilu pärast, jääks ootele), siis täna jõudsime järeldusele, et võtame kogu elutoakomplekti ja köök jääb ootele. Seda enam, et köök on nagunii nagu ta on. Elutuba saaks siis enamvähem valmis, sest tapeet on ju juba tellitud ja siis saaks ka kardinad kõik ette.

Eile tapeetisalongist kataloogi võtmas käies sai teatavaks, et meie tapeet ei jõua enne märtsi algust ehk et siis lähebki maksimaalne aeg - 6 nädalat ja veidi enamgi. Selles mõttes pole hullu, et ega kardinad ka oluliselt varem jõua, aga no ikka oleks ju kiiremini tahtnud. Aga nüüd on siis nii, et märtsi keskpaigaks on suuremaid muudatusi kodu väljanägemises oodata :)

Ja Gretel tui täna jälle palavik - 38 :( Niiet meil on nii, et Kirke käib lasteaias ja Grete jääb haigeks). Eks tal nüüd hambad järjest tulevad ja immuunsus sellega seoses pole kiita. Ja nagu ikka, ei mingit köha-nohu, ainut palavik.

Tapeet

Leidsin täitsa juhuslikult netist meie tellitud tapeedi. Sellelt lehelt (http://www.graffiti.od.ua/?pages=96) teine pilt - hele ja lilleline. Ise naerame endi üle, et trendid ja mood käib meist kauge kaarega mööda, no ei istu see ultramoodne värk, tahaks midagi pehmet, sooja ja karvast :P Aga lilleline tuleb siiski vaid ühte seina, ülejäänud seinad tulevad ühevärvilised, seda värvi, nagu lillelise tapeedi põhi on.

Siseviimistlusest

Mis siis vahepeal edasi tehtud on? Vaikselt ikka mingid protsessid pidevalt toimuvad. Nädalavahetusel lõpetas Tõnis enamvähem tehnoruumi siseviimistluse. Põhjalik, nagu ta on, ei saanud ta ju lubada, et ruum, kus on vaid küttesüsteem, tema tööriistade- ja minu moosiriiulid ning sügavkülm, oleks lihtsalt fiboseinte ja betoonpõrandaga. Põrandaplaadid olid juba ammu pandud, juba enne küttesüsteemi paigaldamist, nüüd siis oli järg seinte käes - need pahteldati korralikult ära ning võõbati roheliseks, efekti mõttes tehti pintsliga veel ka vaba käega muster. Ma ise oleksin mingit savikarva punast või terrakotatooni eelistanud, aga jäin rahule ka Tõnise valitud kevadise leherohelisega. Peaasi, et nüüd ka riiulid seintele saaks ja saaks purke seal hoidma hakata. Riiulite kinnitused on seintele juba paigaldatud, ootavad laudade lihvimisele viimist ja paigaldamist. Nüüd saab ka sügavkülma sinna ära vedada, hetkel uriseb see esikus (ja häirib muide), alguses oli teises lastetoas, aga kui sinna vaipkate maha sai ja laste mänguasjad sinna vedasime, ei tahtnud teda enam sinna. Muidu aga väärt asi :)

Eile vaatasime poole kaheni öösel netist kõikvõimalikke kardinate pilte- ideede kogumise eesmärgil. Esmaspäeval peaks kardinategija tulema mõõtma, vaatama. Alguses mõtlesin, et ei tekita omale mingit visiooni, et kuulame kõigepealt ära, mida ta räägib. Samas pole ju paha, kui on enamvähem selge vähemalt see, mida kindlasti ei taha (no nt juhuks, kui ta just sellise lahenduse välja pakub - või õigemini, et siis saaks selle jube eos välistada ja ei pea sellele aega raiskama). Alates kella ühest jõudsime järjest rohkem samale lainele. Oleme mitmeid tuliseid vaidlusi kardinate teemal maha pidanud, tagantjärele võib nentida, et üpris samast asjast oleme rääkinud, ainult, et pole sellele pihta saanud :) Meil on varem seda ka olnud, et räägime samast asjast, st soovime suht sarnast lõpptulemust, aga ei oska teisele seda selgeks teha (ju siis on mõlemad rääkimisega rohkem ametis kui kuulamisega). Aga meil on see hea omadus, et me võime ka eriarvamusele jääda, kumbki oma seisukohta tuliselt kaitstes, aga me ei lähe sellepärast tülli. Kohutav oleks, kui iga siseviimistluse elemendi valimise pärast tülli läheks - siis me oleks vist juba lahutatud :P

Lastetoa kardinapuu osas pole progressi, aga sellega ka ei põle. Ühes poes pole õiget tooni, teise poes, kus tooni oleks sobiv, seal pole selliseid otsi, mis meeldivad ja kuna igas poes on erineva firma tooted, siis omavahel nende toonid ka ei klapi. Niiet ootame siis edasi...

Täna käis Tõnis elutuppa tapeeti tellimas. Valisime selle välja ca aasta tagasi, enne Grete sündi. Siis me muidugi ei arvanud, et ostmiseni nii palju aega kulub, aga no pigem hilja, kui et mitte kunagi, eksole :) Täitsa nõme värk, ooteaeg 4-6 nädalat, me mõlemad naiivselt lootsime, et paari nädalaga saab kätte ja Grete sünnaks juba seinagi liimitud. Peamine aga on, et enne kardinate paigaldamist akende seintele pandud oleks, muidu on sinna puude alla päris jama teda nikerdada. Siiani on alati tapeetimistöödel Tõnise ema või siis ka mõlemad vanemad abiks käinud, sel korral mõtlesime ise vaikselt nokitseda. Aga eks näeb, praegu sai ära tellitud 14 rulli ja see on siis elutoa ja köögi ühe seina jagu tapeeti. Kui läheb koridori tapeetimiseks, mis on ilmselt vähemalt teine samapalju, siis äkki kutsume abiväge... Teisalt jälle, hetkel eelarve rohkem tapeeti ei võimalda. Kardinate ja tapeedi väljaminekki on vägagi arvestatav suurus.

Karge tali

Esmaspäeva hommikul oli meil siin 16,5 kraadi külma. Seda võib juba lausa talveks nimetada :) Ilus oli, aga pisut ikka liiga külm minusuguse soojalembi jaoks. Kuna Kirke hakkas ju uuesti lasteaias käima, siis käin lõunal tal jalgsi järel ja kui juba üle 10 kisub, siis mulle enam ei meeldi. Tegin kodust mõne karge pildi ka.

Mis veel lasteaeda puutub, siis Kirke kodune päevarezhiim on palju etem (siis ta lõunaund ei maga ja läheb 9 paiku ära ööunne (nagu ka õde)). Kui ta lasteaias käib, siis peab ta veidi varem ärkama, väsib rohkem ja ilma uneta vastu ei pea. Kell 2 teda magama saada on hirmus sõda, tema tahaks magama jääda kell 6-7 (aga see ei oleks sel juhul mitte ööuni, vaid kolmetunnine lõunauni) no ja siis võite ise arvutada, et millal see ööuni saabub (aitan, ca kell 2 öösel :P). Siis, kui ma päeval pole saanud mahti või pole tahtmist olnud sõdida, siis käib 6-7 ajal hirmus tegelemine ja üliägedate tegevuste/ mängude otsimine, et laps magama ei jääks. Ja siis mõni kord hoopis teises kohas ja teises kontekstis räägib Kirke näiteks vanaemale või kellelgi teisele, et emme ei luba mul magama jääda :P

Eile õhtul, peale seda kui ma pool 9 kinost saabusin ja pool 10 külalised ära läksid, hakkasime kuuske maha võtma, ikkagi kolmekuningapäev ju, ei või kauem kuuske toas hoida... Ütleme nii, et kuuse tuppatoomine ja ehtimine on märksa armsamad tegevused, kui vastupidine protsess, toatäiest okastast ma ei hakka rääkimagi.
Toas on nüüd jälle harjumatult palju ruumi, aga natuke tühi tunne on ka. Loodan, et see mõnus tunne, mil kuusel põlesid päris küünlad, saadab mind kogu aasta ja et järgmiste jõulude ajal tuleb jõulutunne juba varem, kuna tekib igatsus kuuse ja küünlatule järele.

HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!

Eile helistasin kardinategijale. Natuke lootsin, et ehk pole tal palju tööd ees, et saame oma elutoa kardinatega varsti tegelema hakata. Tegelikult aga on tal järjekord jaanuari lõpuni. Aeg läheb muidugi kiiresti ja oleme siiani kardinateta hakkama saanud, saame veel ka see paar kuukest.
Võibolla nii kaua ei lähegi. Kui ta tuleb jaanuari keskel aknad ära mõõdab ja mingi visandi teeb, saaksime hakata kangaotsinguga tegelema ja vajadusel kangad ära tellida (ooteaeg pidi tal 2-3 nädalt olema), et siis kui meie järjekord kätte jõuab, on materjal vähemalt olemas, millest aknakatteid valmistada.

Muude kardinatega pole ma just suuremat sorti edusamme teinud. Täna lõikasin Kirke toa omad õigesse mõõtu, nüüd vaja vaid ülemine äär ära õmmelda (Kirke toas on hea, ei pea kardinapaela õmblema, kuna kardinapuurõngastel pole mitte konksud, vaid näpitsad või kuidas iganes neid nimetada). Teise lastetoa omade jaoks peab Tõnis enne kardinapuu paigaldama, mida ta kõigi eelduste kohaselt esmaspäeval ostma läheb ja magamistoa omad ootavad kardinapaela koju saabumist.

Aa, ja Grete hakkas jõulu esimesel pühal kõndima, oma ristiisa sünnipäeval, just jõuluvana tuleku ajaks :P See on siis ca 10,5-kuuselt, kuu varem, kui Kirke omal ajal. Aga Kirkel oli jällegi rohkem hambaid selleks ajaks suus ;)