Märkamatult on vahetunud aastanumber ja esimest postitust 2019. aastal andis oodata. Nojah, mis seal ikka!
Suurpere tiksub ikka oma tavapärases argipäev-nädalavaheus rütmis, kui just keegi haige pole või miskit muud erakorralist, mis rutiini sassi ajab.
Meie pere argirutiin tegi suurema muutuse 14. jaanuaril, kui ma üle 5 aasta ja 10 kuu taas tööle asusin. Asutus jäi samaks, aga osakond on uus ja uued on ka kõik tööüesanded. Et üleminek kõigi jaoks liiga peadpööritavaks ei kujuneks, alustasin poole kohaga. Algselt oli mul plaanis tööle asuda peale poja kolmandat sünnipäeva, aga kuna ootamatult tehti otsepakkumine osakonda, mida olin mõttes heietanud ja sealjuures väga paindlike tingimustega (alustades poole kohaga töötamisest, vajadusel kodustöötamise võimalus jmt), oleks olnud lihtsalt rumal see pakkumine mitte vastu võtta. Poja käib pool päeva lasteaias ja selle aja saangi tööl olla. Tema on meil nagu Kirke, kes ei näe vajadust üle poole päeva lasteaias olemiseks. Karmen alustas oma lasteaiakarjääri vahetult peale teist sünnipäeva septembris ja jaanuaris tegi ta oma olematu kõnega mulle selgeks, et ka tema tahab lasteaeda tuttu jääda. Poja pole veel seda nägugi, et ta tahaks lasteaias magama minna. Ma tegelikult usun, et tal poleks magamaminemisega probleemi, aga hetkel on murekohaks see, et ta pole nõus seal potile minema. Püksi ta ka ei tee, lihtsalt käib kodus 7-8 paiku potil ära ja järgmine kord käib 13 paiku. Peale uut aastat viisime oma väikse poti sinna ja nüüd kui mina või abikaasa järele läheme, siis koos meiega käib oma poti peal. Kas sellest pikemas perspektiivis ka abi on, näitab aeg. Ei meil ega rühma õpetajatel muid mõtteid pole, anname aega, kuna hetkel on see võimalik.
Mis siis veel uuest aastast meeles on? Kõige eredamalt ehk nädal enne tööleminekut. Ikka on ju enne suurt elumuutust tunne ja mõtted, et nüüd teen ära kõik tegemata asjad, aga üsna kindlalt teeb neil puhkudel elu omad korrektuurid. Nii läks ka sel korral. Lapsed peale jõuluvaheaega taaskord kooli ja lasteaaeda saadetud, olin täis tuhinat kõi kapid ära sorteerida ja muudki ootel olnu ära teha. Aga juhtus hoopis sedasi, et sellesama esmaspäeva õhtul põrkusin ca 100 meetrit oma koduväravast kitsega ja kolmapäeval õhtuks tuli pojal palavik, mis kestis 3 päeva ja korra küündis lausa 40,8ni. Lõpp hea - kõik hea on siiski asjakohane väljend. Kits kargas peale põrkumist püsti, jättes meile küll mälestuseks korraliku mõlgi auto esitiivas. Ainuke mõte, mis mul seal šokiga peas oli, et mis ma nüüd siis teen? poja magab kodus ja on kohe-kohe ärkamas ja Kirke ootab muusikakoolis. Kuna kits oli ära jooksnud, fikseerisin õnnetuse fotode näol ja sõitsingi edasi. Poja haigus taandus ka kenasti nädalalõpuks, niiet 14.01 poleks nagu midagi juhtunud ja asusin tööle :)
Jaanuari alguses käisin suuremate piigadega Estonias "Pähklipurejat" vaatamas. Mulle väga-väga meeldis. Kohe niiväga, et tahaks veel ja veel minna. Tütardest on kasvanud mõnusad teatrikaaslased ja mis veelgi toredam - praegu üks tütar mängib flöödil mitut lugu Pähklipurejast ja teine tütar käis klaverikontserdil, kus pianist esitas samuti osasid Pähklipurejast ja see on nii tore tunne, kui tunned esitatavaid teoseid ära ja meenub kohe etendus.
Mõned illustreerivad pildid ka juurde.
