Pärast eelmist tegusat nädalavahetust järgnes tegus nädal, küll mitte vaid mõnusas võtmes. Ise sain pühapäeval ilmselt tuult ja jäin esmaspäeval hullu nohusse, köha oli ka, palavikku mitte. Kirkel tuli tol pühapäeva öösel vastu esmaspäeva larüngiidiköha ja tema jäi koolist koju. Esmaspäeva siis püsisime toas, teisipäevast tema kooli ja mina aeda tööle. Õues oli nii mõnus, ei olnud vaja nuusata ega köhida, toas oli üks rist ja viletsus.
Teisipäeval ja kolmapäeval olid ka arenguvestlused, mis said kenasti käidud. Ja siis kolmapäeva öösel vastu neljapäeva, palun väga, oksendas Karmen voodi täis. Sealt hakkas üks suur haiguste jada. Neljapäeval tõusis tal ka palavik, kõht oli veidi lahti. Lõpuks ei saanudki enam aru, on see kõhuviirus või siis mingi tati- ja köhataud, sest laupäeval keris Tõnisel ka palaviku üles koos köha ja nohuga. Pühapäeva hommikuks oli Karmenil palavik seljatatud, kõht oli veel veidi imelik, mõtlesin siis, et OK, esmaspäev ja teisipäev jääb ta koju kosuma. Pühapäev palavikuta, esmaspäeval ei olnud ka kõht enam imelik, teisipäev pidi jääma veel kosumiseks ja kolmapäeval uuesti aeda.
Aga eks plaanid ongi selleks, et neid teha. Täna, teisipäeva hommikul ärkas Karmen kohutavalt paha tujuga, kui suured olid kooli läinud, tuli ka põhjus välja, oli tekkinud uus palavik, 37,5. No tänan väga, õues pleegib päike, 15 kraadi sooja ja mina vahin palavikus lapsega toas. Milline ebaõnn!
Veel see jäi mainimata, et kui pühapäeval tundus, et Karmen hakkab korda saama, siis oksendas Grete öösel esmalt voodi täis ja tunni pärast veel ka vannitoa. Mis siis ikka, koristustööd tehtud, võis voodis und oodata. Eile oli ta kodus, aga kuna ei tulnud palavikku, ega esinenud ka ühtegi kõhuvaevust kogu päeva vältel, läks ta täna ära kooli.
Kõige selle kiuste, sain eelmise nädala alguses ikkagi õues toimetatud ja olen oma kevadtöödega kaugemal kui kunagi varem sellisel ajal. Suuremad püsilillepeenrad on üle käidud, vanad pealsed jm koristatud ja muld õhutatud, päevaliiliad ja kevadised sibullilled said ka oma kevadväetise. Hekipeenar sai lihtsalt ilusaks. Vaarikate lõikuse lõpetas laupäeval ema, kes ootamatult nädalavahetuseks meile saabus ja mis oli meile nagu rusikas silmaauku, sest mina käisin laupäeval veel Gretega jalkapäeval. Ema kantseldas haiget lapselast ja väimeest. Kirke oli küla peal, ehk seetõttu ta külge ei võtnudki, kes teab.
Ja eile korrastasin maasikapüramiidi ja ajasin roosidelt laiali talvekatteturvase. Tuvastasin, et kõik 4 roosi on elus, kuuseoksad panin veel päikesekatteks peale, sest teooria järgi ei võeta roose lahti lageda päikesega, vaid varjulise ilmaga, aga ma tahtsin nii kangesti näha, kas nad elavad :D Kui ma nüüd ükskord õue saan, siis tahaks roosidele väetise ja sõnniku veel panna ja Bauhofist toodud võõrasemad nende vahele ära istutada. Mõned hüatsindid on ka näha tulemas.
Kui mu plaan poleks vett vedama läinud ja me oleks saanud Karmeniga täna õue minna, oleks ma korda teinud liilia- ja tulbipeenra ning kaks ülejäänud lillepeenart, et oleks silmale ilus vaadata.
Aiamaa saame mullafreesiga üle käia kas 23.04 või 30.04. Oleks väga tore, kui enne seda on muud tegemised tehtud, et siis täie rauaga külvamisele keskenduda.
Oma suured tomatid tahaks ka homme-ülehomme ära kasvuhoonesse vedada. Nad on juba väga kõrged ja kasvavad metsiku kiirusega. Vaatasin, et eelmisel aastal viisin umbes samal ajal ja siis olid nad peenra pinnale pandud. Sel aastal saan ju lausa lavatsi peale kõrgele panna, seega ohtu külmavõtuks eriti pole kui kaetud on. Lihtsalt on vaja asjaga tegeleda! Esimeste kobarate õienupud on juba näha :)
Ei ole just ootamatu, et kevadel ikka tegemisi jagub. 15. aprillil vedasin kasuvhoonesse karastuma oma veebruaris külvatud tomatid, mis tuulekoja aknalaual vaikselt õitsema sättisid. Selle tarvis tõstsin juba kasvuhoones kasvanud daaliad lavatsi "alumisele korrusele" ja tomatid läksid üles, kuna need olid tarvis ka ajutiste nööridega üles siduda. Nii nad seal nüüdseks juba rohkem kui nädalakese karastunud on ja kuna oli jahe nädal, siis nii nagu kahekordne katteloor neile ümber sai, nii see seal ka püsis, ka päeval ma loori lahti ei võtnud. Alles eile, laupäeval, võtsin niipalju lahti, et uuesti kasta ja siis jälle kinni tagasi, kuna lubas öökülma ja tuli ka. Loodetavasti uue nädala ilmateade peab paika ja saame taas üle 10-kraadist sooja näha ja öökülmad võiks ju ka lõppeda.
Nädala alguses külastasin esimest korda Aiasõbra aiandit või ma ei teagi, kuidas peaks seda nimetama. Puukool? Igatahes leidsin nende netipoest valge päevaliilia, mida ma juba ammu otsinud olen, aga mida vähe liigub. Sealne inimene ütles, et jah, seda eriti ei paljundata, sest inimised soovivad peamiselt igasugu värvilisi isendeid. Täitsa mõistan neid, aga mu kahe roosa vahele sobis just valge :) Ja kuna sinna juba nagunii ise järele sõitsin, siis vedasin koju veel ka 4 erinevat topeltnartissi, mille eile ka ära istutasin. Ühe kasvamaminemisse (Obdam) mul kahjuks usku pole, kuna selle juured olid millegipärast elutud. Kas oli külma saanud või muu häda, seda ma ei tea. Maha ma ta küll panin. Nüüd on mul siis sellised "sordinartsissid": Replete, Tahiti , Dick Wilden ja Obdam.
Rääkides liiliatest, siis eile just korrastasin liiliapeenart. Selles olid jõhkrad mügri uuristatud augud, mistõttu ma kaldun arvama, et ülearu palju võrseid mul sealt üles ei tule. Mõned ikka on õnneks näha, aga kuna ma eriti lootusrikas pole, siis said lisaks eelpoolnimetatud kollasele koju veetud veel kahed erinevad roosad ja kõik nad pottidesse ette kasvama pandud, et mai keskel või teises pooles, kui kahjud on selgelt näha, on asendustaimed kohe "varnast" võtta.
Kolmapäeval said lõpuks roosipeenar ja maasikapüramiid oma väetised ning ka võõrasemad roosipeenrasse. Aega läks, aga asja sai.
Reedel istutasime Karmeniga märtsis külvatud tomateid suurematesse pottidesse ning pikeerisime kurke, mis lähevad kasvuhoonesse. Õuekurgid said ka külvatud, aga need alles tulevad üles. Karmen saigi juba tervelt 4 päeva lasteaias käia, kui reedel ärkas silmas mäda. Nii ta siis jälle kodus oli. Tema aga on selline vahva asjataja ja kuigi töötempo on temaga koos veidi pidurdunud, siis päris tegemata tema pärast miskit ei jää.
