Järgmine hambavahetaja

Kirke on hambavahetusega suuremalt jaolt ühele poole saanud, nüüd alustas Grete. Esimene linnuke sai kirja täna. Kui see hammas mõned päevad tagasi loksuma hakkas, oli ta nii elevil, et millal ta küll ära tuleb. Peamiselt vist oodatava hambahaldja tõttu, kes õele alati hamba vastu mündi tõi. Kui Kirkel hamba viimane serv veel jäänud oli ja oli tarvis hammas välja tõmmata, oli ta kaunis hellik, Grete seevastu lasi issil märksa enam kinni olnud hamba niidiga vaguralt välja tõmmata. Ju siis oli tahtmine trennis tühja hamba kohta näidata sedavõrd suur :)

Meie sünnipäevalapsed

Sellised nad on. Suurem kaheksane ja väiksem kahekuune :) Küll ühepäevase vahega.
Suurem juba preili, väiksem suur tita, ei ole mul enam vastsündinud imikut. Mõlemad omal moel nii asjalikud :)

Nädalavahetusel leidsid aset mitu sündmust korraga, kui tehtud sai Karmeni ja Marta ristimine ja peetud Kirke sünnipäev. Kuna mõlemad toimusid pühapäeval, kulus laupäev mul ettevalmistusteks (küpsetamiseks), mistõttu olin pühapäeva õhtuks päris väsinud. Oma osa oli kindlasti ka murel, kas kõik sujub ootuspäraselt, kas Karmen magab enne ristimist korraliku pika une, kas ta peab kirkus kenasti vastu, kas me ise ja laste mängude läbiviijad jõuavad liivahalli õigeks ajaks jne, jne. Kõik sujus üle ootuste hästi!

Täna aias

Võtsin end kokku ja kupatasin korraks aeda. Tegelikult oleks tahtnud kududa, sest Kirke oli koolis ja Grete pikka päeva lasteaias ja Karmen magas, aga roosipeenar maja ees oli nii kole ja õunad oli vaja ka lõpuks puust maha võtta. Pealegi tuli päike välja ja mine tea, millal ta taaskord end näitab :) Niisiis sai roosipeenar korda, avastasin sealt isegi õitsva võõrasema. Lisaks pildil olevale kastile, oli õunu veel 7-liitrine kausitäis. Seega mitte väga palju, aga teist samapalju oleme umbes ka ära söönud ja puu alles nooruke ka. Ja peale selle, et need õunad suuepärased välja näevad, on nad ka nüüdseks päris hea maitsega (kahju, et ma praegu õuna eriti süüa ei saa). 2 kuud tagasi nägid õunad veel pisut teist värvi puu küljes välja :)

pole ju kõige kaunim?

Kudumismaania

Algas see sellest, kui möödunud reedel (4.10) Gretega poes käisime ja Grete lõngariiulist möödus. Seal teatas ta täie enesekindluse juures, et tal oleks kangesti uut mütsi tarvis, mille triibud on kollane, valge ja roheline ja suur tutt heleroosa. Mispeale emme talle need lõngad ka ostis ja mütsi kuduma hakkas. Suurele õele, kes poes kaasas ei olnud, kuna oli koolis, valis ta ühe värvilise lõnga (pildil paremal). Kodus teatas Kirke, et tema sellest lõngast omale mütsi ei taha, aga väikesele õele ta seda ka ei anna, aga vanaema võiks talle sellest käpikud teha. Nii jäi!

Muidugi ei teadnud me siis veel, et esmaspäeva pärastlõunal arst vanaema veel tööle ei luba ja vanaema jälle kolmeks päevaks meile külla tuleb. See sobis meile nagu "rusikas silmaauku", kuna perepea sõitis tööasjus komandeeringusse ja mulle ei meeldi üksi (lastega või lasteta) kodus olla. Niisiis saabus käpikukuduja meile esmaspäeva õhtuks. Siis aga ilmnes, et meil pole sobivaid vardaid. Nii võtsingi esmaspäeva õhtul Kirke muusikakoolist peale ja suundusime varda- ja lõngajahile, sest kuna esimesest lõngast said käpikud, tahtis ta omale ka mütsi. Valis selleks rõõmsavärvlise kirju lõnga (pildil vasakul).

Muusikakooli juures kohtasin peresõpra, kes ootas oma last ja kes Kirket sageli muusikakoolist koju on toonud. Oli teine kurb ja õnnetu, et on mattunud tööülesannete alla. Oi kui tuttavana ta jutt mulle kõlas, tundsin ise tööl käies samamoodi, kui töö koosnes mitmest erinevast osast ja õlule laoti rohkem, kui jaksasid (hästi) ära teha. Kuidagi mainisin, et lähen linna vardaid ja Kirke mütsi jaoks lõnga ostma, kui ta ütles, et tahaks omale sääriseid. Nii lubasingi talle need teha ja valge lõng on just nendeks ostetud! Tema jutu peale tahtis ka Kirke omale sääriseid, kuid ütles: "Mina tahan endale ka SÄÄRIKUID." Nii lahe! Ja siis peresõbra tütar, kes kogu juttu pealt kuulas, arvas, et tema tahaks omale mütsi, mille triibud on punane, oranž, valge ja roheline. Ka selle lubasin teha :D Nagu näha, on tubane hooaeg jõudsalt alanud! Kirke käpikud on muide valmis ja 2 päeva kooliski juba käinud :)

Argipäeva toimetamised

enne

Mis ma siin vahepeal siis toimetanud olen? Kunagi septembri lõpus sai aiamaad veidi korrastatud, oktoobri alguses 45 uut tulbisibulat maha pandud, pluss ca 40 "vana", kõik ühest sordist. Neist viimastest osad olid suuremad, osad väiksemad, mis ilmselt järgmisel aastal veel õisi ei anna. Igatahes on mul tulpe rohkelt!


Ka käis Karmneil veel külalisi. Saime kingiks selle imelise komplekti!

pärast

Kohutav ehmatus

Algas see laupäeva öösel vastu pühapäeva. Karmen, kes muidu magab tite kohta päris hästi (suuremad lapsed on mul öösiti tihedamalt ärganud-söönud), nuttis öösel palju. Kuna ta vehkis ka jalgadega, arvasime, et nüüd on ka sellele lapsele koolikud kohale jõudnud, mis sellest , et siiani meil gaasidega suuremat muret olnud ei ole. Lohutusin siis last nii kuis oskasin. Ükskord jõudis hommik kätte ja hakkasin mähet vahetama. Ja siis ma märkasin! Lapsel olid vasaku jala kolm keskmist varvast paistas, sh keskmine neist juba sinine :( Siis oli pilt selge, mis last öösel vaevanud oli. Vahetasin tal öösel isegi mähet ja panin kõhukreemi, sest "gaasid ju olid", kuid seda poolpimedas toas muidugi märganud ei olnud. Esimene mõte oli, et tuleb EMO-sse sõita, siis aga kogusime end ja hakkasime vaatama, et mis seal ometi on. Ja mis tuli välja? Mingil seletamatul moel oli juuksekarv end kerinud ümber kolme varba nii, et vere ringlus oli takistunud. Oleks tegu olnud minu juuksekarvaga, oleks selle eemaldamine olnud oluliselt lihtsam, kuid värvi järgi otsustades oli tegu suuremate tüdrukute juuksega. Selle eemaldamine oli tükk tegemist, kasutusel olid 10-kordne luup ja leedlamp, aga hakkama saime! Lapseke oli vapper ja niipea kui takistus eemaldatud, oli meie rahulik laps tagasi. Arvasime, et oleme juba kaunis kogenud lapsevanemad, aga sellist asja ei oskaks unesti näha!